No olgu siis, proovin siis Svirini raamatu kohta veidi kriitikat teha. See eksemplar, mida käes hoiad, on tegelikult kunagise Armada ümbertrükk, kirjastajal ei tohiks küll mingit süüd olla..

Ega seal tegelikult absoluutselt kõik jahu polegi, lihtsalt raamatus on väga palju eksimusi, mis juhatavad näiteks mudeliehitaja ükskõik kuhu, aga mitte enam-vähem tõetruu koopia tegemise suunas. Kogu jutt, mis puudutab aretust, on peaaegu normis, aga esimesed huvitavad momendid juhtuvad ette, kui vaadata pilti, millel on väidetavalt lahingus pihtasaanud IS-85, olgu, panen siia üles - see on nagu mäng, et leia kolm erinevust
Vasakpoolne on siis Svirini poolt esitatu ja parempoolne on pärit M-Hobi ajakirjast. Kahtlaselt sarnased, kas pole? Kuid herr Svirin võttis ja kohitses teist veidi - lõikas pildi lühemaks, nii et suudmepidur ei saaks luuletamist segada, joonistas torni tagaseinale musta plekikese koos osutava noolega ja et kahtlusi ei saaks tekkida, siis meisterdas paremasse ülemisse nurka pitsati jäljendi. Ühesõnaga korras - jälle usutavat "ajaloolist" materjali mis kole... Kusjuures see mehike on ka T-34-57 foto võltsimiselt tabatud - vene ajaloofoorumis oli kunagi poleemika - lihtsalt sellest fotost, millest ta lähtus, oli tema õnnetuseks vee üks koopia, kuigi tal õnnestus segastel Jeltsini aegadel ühes arhiivis üsna puhas vuuk teha. Nii et selle autori usaldusväärsus jätab üksjagu soovida.
Edasi vaataks üle skeemikesed - ma ei hakka neid siia üles riputama, hetkel on mul ruumiga kitsas - vaatad ise raamatust järele. Kõige enam tekitavad küsimusi kellegi Mitini poolt joonistatud ninaosade kujud, olgu, esimene on veel kuidagi talutav: astmelise ninaosa konfiguratsioon on üldjoontes õige, ainult periskoobid on joonistatud liiga ette - tegelikult asetsesid nad praktiliselt keevisõmbluse keskel. Miks? Ei tea, isegi spetsid kehitasid õlgu, kuigi nõustusid, et tehniliselt pidi see üsna suur probleem olema. Edasi, järgmine variant, kus ninamiku alumise poole küljed on tugevalt lühendatud (ja selliseks nad valatud variantidel edaspidi jäidki) puudub täielikult, pakutakse kohe sirget nina. Sirge valatud nospel on samuti kujutatud massiivse monoliidina, mis ei ole tõsi, sellest just eelnevalt kirjutasin. Nüüd viimane, keevitatud variant, on samuti vigane - nina pealmise painutatud detaili küljed ulatusid karbikuga liitumise kohal tugevalt üle kere alusvanni servade, mitte ei olnud alusvanni servadega paralleelsed, nagu pildil kujutatud.
Mis siis veel? Ahjaa, vahelehel on ka IS-85 küljeprojektsioon ära toodud, no ilus pilt tegelikult. Ainult et kahuri mask on joonistatud IS-2 oma - see ulatub pildil liiga kaugele ette ja pealegi on talle joonistatud kahuri teljele tehnoloogilised korgid, mida IS-85 (IS-1) tegelikult ei olnud. Veel? Võtame joonise, kirjas on, et UZTM toodetud isend. Olgu, esmapilgul riivab silma seesama tornialuse karbiku ja ninaosa ühenduskoht - liitekoht sellel kohal ulatub tegelikkuses tugevalt üle kere alusvanni laiuse, nagu juba mainitud sai, Tšeljabinski ja UZTM tehastes toodetud karbikud ei olnud omavahel seetõttu vahetatavad. Torn on põhimõtteliselt õige välimusega, kuigi tagaseinale on joonistatud number, mida sellel tüübil olla ei tohiks, samuti ei olnud sellel variandil enam periskoopsihikut, mis torni lael tolgendab. Kui lisada veel rihveldatud porilauad, mis on vähemalt tolleagse vene tankiehituse kohta ennekuulmatu ja tagumise žalusii peale joonistatud võrgu, mis ilmus alles päras sõda modernisatsioonide käigus, siis saab kokkuvõttes sellise kompoti, et nendel prominentsetel tegelaste, kes pole ise nõukaaegsest keskkonnast pärit, on tõega raske muud teha, kui tunnustavalt naeratada - tõsine allikmaterjal!
Puhh. Ehk aitab? Lisan veel mõne pärli - pildike, kus kujutatakse varajase IS-2 torni pealmist osa, selle all kirjutatakse, et näha on signaalluuk, lipukestega vehkimiseks ja et need kaotati vastava käskkirjaga 1944 a. veebruarist. Kuid käskkirja numbrit pole toodud. Ei saagi olla, sest tegu on ilmselge blufiga - signaalluuk oli katsemasina, "objekt 237" torni lael, mille fotoga ka tegelikult tegu on. Neid luuke ei olnud juba nendel tornidel, mis läksid alguses KV-85 ja hiljem IS-85 kukile, Avtovos asuval masinal on see luuk kinni keevitatud, kuid sealne on üks katseeksemplaridest, mis häda sunnil rindele saadeti ja imekombel alles jäi. Olgu, kaua ma ikka vahutan, ennastki tüütab juba ära
Valunumbreid siis veidi, algatuseks veidi Tšeljabinski tehase toodangut:

Ja veidi teisi kah:

Nüüd pragudest ja nende täiskeevitamisest: see pilt, mille üles panid, on mülle tõepoolest tuttav, ehk liigagi..

Kui vaatad kahele poole torni, siis vähemalt vasakul on samuti keevituse jälgi näha, parempoolsed vaod võivad olla eelnevalt süvendatud keevisõmblused, aga võivad ka mitte olla - teinekord jäävad lihtsalt sellised voldi sarnased moodustised, igatahes tornid paistavad silma mitmesuguste armidega, mis mudeli peaks pinda üksjagu elavdama. Kuid kui vaadata kasvõi neid, mis eelnevalt üles panin, siis leiab keevitusi neilt ikka parasjagu, päris palju kohtab neid ka torni külgedel, nagu näiteks sellel isendil:
Urmas.