Postitatud: 01 Veebr, 2008 12:11
Tänud, aga see oli rohkem sihuke pisike ja mürgisevõitu kommentaar herr Svirini kapsaaeda - tegelikult keeras ta oma Armada IS-2 -ga mudeliehitajatele paraja käki: selle tõlget nii inglise, kui ka saksa keelde osteti ikka päris palju, foorumitel viidatakse väljaandele üksjagu ja tulemuseks on suur hulk eksiteele jõudnuid. Isegi Zaloga oli parajas segaduses, kui viimati suhtlesime.
Aga nagu tookord sai räägitud, tõlkisin või õigemini refereerisin veidi raamatut "Tanki IS" ja Tanki IS v bojah", panen siia jupi, milles on juttu masina konstruktsiooni põhilistest etappidest:
Esimese variandi kere oli samasugune, nagu IS-85 –l, astmelise ninaga, kuid erines eelkäijast laiendatud torni ja uue, kolbluku ja kahekambrilise suudmepiduriga varustatud 122 mm kahuri D-25 poolest, suudmepidur oli väga sarnane „Tiigri“ suudmepidurile. Iseloomulikeks tunnusteks, võrreldes IS-85-ga, olid torni lael tugevalt vasakule nihutatud komandotorn ja periskoopilise sihiku soomuskaitse, samuti väljasopistus torni vasakul küljel komandöri õlgade kõrgusel ning kaugemale ette ulatuv kahuri soomuskaitse liikumatu osa, lisaks veel hülss kahuritoru ümber soomuskaitse liikuva osa küljes.
Teisel variandil oli põhimõtteliselt samasugune torn ja relvastus, nagu esimeselgi, kuid muudeti kere ninaosa: kaitstuse tugevdamiseks ja tehnoloogilisuse parendamiseks suurendati astmega ninaosa pealmise esipinna kaldenurka 72 kraadilt 75 kraadini. Ninaosa külgede ulatust vähendati ja roomiku pingutusratta mehhanismi toetuspunkt viidi allapoole.
Kolmas variant kordas eelneva konstruktsiooni kõiki elemente peale uue kahuri – selleks oli nüüd poolautomaatse kiillukuga D-25, mida ehtis uut tüüpi suudmepidur.
Neljas variant ilmus sel põhjusel, et tehasel No 200 lubati üleminekul sirge ninaosaga tankide tootmisele jätkata tagavaraks kogunenud konstruktsioonielementide kasutamist. Osadel selle variandi keredel oli juba esimese alumise soomusplaadi külge kinnitatud lisakaitseks kuus roomikulüli. Kere oli samasugune nagu eelnenud variandil, kuid seoses uue teleskoopsihiku TŠ-17 kasutuselevõtuga muudeti kahuri soomuskaitse konstruktsiooni. Maski vasakut poolt laiendati, nii et see muutus pealtvaates tugevalt asümmeetriliseks, periskoopilise sihiku PT4-17 asemele monteeriti tankiperiskoop MK-IV. Esimese väljalaske masinatel oli maskis kaks avaust: nii teleskoopilise sihiku 10T-17, kui ka TŠ-17 jaoks. Samuti keevitati esimeste laia maskiga tornide tagumise osa alumisse serva käepidemed dessandi tarvis, ülemiste konstruktsioon jäi esialgu endiseks, hiljem unifitseeriti ülemised alumistega.
Viiendat varianti iseloomustas põhmõtteliselt uus, tehases No 200 toodetud sirge valatud ninaosaga kere, kusjuures tornialune karbik oli jäänud peaaegu endiseks. Ninaosa alumise soomusplaadi külge kinnitus lisakaitseks kuus roomikulüli, kere tagumise ülemise soomusplaadi külge monteeriti kronsteini kahuritoru fikseerimiseks transpordil ja rännakmarssidel. Vasakul küljel veermiku keskosas oli väike ümmargune luuk lahingumoona laadimiseks. Veermiku tugirullikud olid uued, ilma kummibandaažita, kolme avaga perimeetril. 1944 aasta oktoobri lõpust hakati tankile monteerima 12,7 mm seniitkuulipildujat.
Kuuenda versiooni soomuskeret valmistati Sverdlovskis, UZTM tehases, kuna selle tehase valutsehhi võimsus oli suhteliselt väike, keevitati sirge ninaosa kokku valtsitud soomusterase plaatidest. Kuna pealmine detail kujutas endast kahes suunas painutatud paksu (90 mm) plaati, siis painde võimalik vähim raadius dikteeris vajaduse uue tornialuse karbiku kasutuselevõtuks – need detailid ei olnud viiendal ja kuuendal variandil omavahel vahetatavad, sest karbiku liitepind ninaosaga oli kuuendal variandil teistsuguse kuju ja pikkusega. Ülejäänud konstruktsioonielemendid olid viienda variandiga analoogilised.
Tegelikult jõudis kuues variant tootmisse enne viiendat – esimesed 20 soomuskeret valmisid UZTM tehases juba 1944 aasta mais. Viienda variandi valatud ninaosaga kered pidid tootmisse jõudma alates 1. juunist 1944, kuid seoses loaga kasutada ära kogunenud reservid (neljas variant), jõudsid valatud ninaosaga masinad tootmisse sama aasta juulis.
Aga nagu tookord sai räägitud, tõlkisin või õigemini refereerisin veidi raamatut "Tanki IS" ja Tanki IS v bojah", panen siia jupi, milles on juttu masina konstruktsiooni põhilistest etappidest:
Esimese variandi kere oli samasugune, nagu IS-85 –l, astmelise ninaga, kuid erines eelkäijast laiendatud torni ja uue, kolbluku ja kahekambrilise suudmepiduriga varustatud 122 mm kahuri D-25 poolest, suudmepidur oli väga sarnane „Tiigri“ suudmepidurile. Iseloomulikeks tunnusteks, võrreldes IS-85-ga, olid torni lael tugevalt vasakule nihutatud komandotorn ja periskoopilise sihiku soomuskaitse, samuti väljasopistus torni vasakul küljel komandöri õlgade kõrgusel ning kaugemale ette ulatuv kahuri soomuskaitse liikumatu osa, lisaks veel hülss kahuritoru ümber soomuskaitse liikuva osa küljes.
Teisel variandil oli põhimõtteliselt samasugune torn ja relvastus, nagu esimeselgi, kuid muudeti kere ninaosa: kaitstuse tugevdamiseks ja tehnoloogilisuse parendamiseks suurendati astmega ninaosa pealmise esipinna kaldenurka 72 kraadilt 75 kraadini. Ninaosa külgede ulatust vähendati ja roomiku pingutusratta mehhanismi toetuspunkt viidi allapoole.
Kolmas variant kordas eelneva konstruktsiooni kõiki elemente peale uue kahuri – selleks oli nüüd poolautomaatse kiillukuga D-25, mida ehtis uut tüüpi suudmepidur.
Neljas variant ilmus sel põhjusel, et tehasel No 200 lubati üleminekul sirge ninaosaga tankide tootmisele jätkata tagavaraks kogunenud konstruktsioonielementide kasutamist. Osadel selle variandi keredel oli juba esimese alumise soomusplaadi külge kinnitatud lisakaitseks kuus roomikulüli. Kere oli samasugune nagu eelnenud variandil, kuid seoses uue teleskoopsihiku TŠ-17 kasutuselevõtuga muudeti kahuri soomuskaitse konstruktsiooni. Maski vasakut poolt laiendati, nii et see muutus pealtvaates tugevalt asümmeetriliseks, periskoopilise sihiku PT4-17 asemele monteeriti tankiperiskoop MK-IV. Esimese väljalaske masinatel oli maskis kaks avaust: nii teleskoopilise sihiku 10T-17, kui ka TŠ-17 jaoks. Samuti keevitati esimeste laia maskiga tornide tagumise osa alumisse serva käepidemed dessandi tarvis, ülemiste konstruktsioon jäi esialgu endiseks, hiljem unifitseeriti ülemised alumistega.
Viiendat varianti iseloomustas põhmõtteliselt uus, tehases No 200 toodetud sirge valatud ninaosaga kere, kusjuures tornialune karbik oli jäänud peaaegu endiseks. Ninaosa alumise soomusplaadi külge kinnitus lisakaitseks kuus roomikulüli, kere tagumise ülemise soomusplaadi külge monteeriti kronsteini kahuritoru fikseerimiseks transpordil ja rännakmarssidel. Vasakul küljel veermiku keskosas oli väike ümmargune luuk lahingumoona laadimiseks. Veermiku tugirullikud olid uued, ilma kummibandaažita, kolme avaga perimeetril. 1944 aasta oktoobri lõpust hakati tankile monteerima 12,7 mm seniitkuulipildujat.
Kuuenda versiooni soomuskeret valmistati Sverdlovskis, UZTM tehases, kuna selle tehase valutsehhi võimsus oli suhteliselt väike, keevitati sirge ninaosa kokku valtsitud soomusterase plaatidest. Kuna pealmine detail kujutas endast kahes suunas painutatud paksu (90 mm) plaati, siis painde võimalik vähim raadius dikteeris vajaduse uue tornialuse karbiku kasutuselevõtuks – need detailid ei olnud viiendal ja kuuendal variandil omavahel vahetatavad, sest karbiku liitepind ninaosaga oli kuuendal variandil teistsuguse kuju ja pikkusega. Ülejäänud konstruktsioonielemendid olid viienda variandiga analoogilised.
Tegelikult jõudis kuues variant tootmisse enne viiendat – esimesed 20 soomuskeret valmisid UZTM tehases juba 1944 aasta mais. Viienda variandi valatud ninaosaga kered pidid tootmisse jõudma alates 1. juunist 1944, kuid seoses loaga kasutada ära kogunenud reservid (neljas variant), jõudsid valatud ninaosaga masinad tootmisse sama aasta juulis.
