Ei muutu miskit suurel Nõukogudemaal:)

[krijgsvolk]

Jalgrataste osas tuli veel meelde: oli mul ka sportratas, teine, mida SPUTNIKU kõrval toodeti TURIST nimeks temal. Alumiiniumraam, alumiiniumist rattapöiad, hea kerge ratas ja kui õigesti mäletan siis andis remontides sinna sokutada ka venes toodetud võidusõiduratastelt mõningaid juppe, onu endine rattasõitja temalt sai üht teist. ega paha polnud midagi öelda,kui inimese moodi hooldada viitsisid, siis oli üleküla ratas küll.
Pagan, no ei mäleta, aga oli vist nii, et sellel raudraamiga Sputnikul oli 8 käiku ja Turistil 12.
Aga jah, 15 km linna ja siis tagasi nagu niuhti!

[Roamless]

Tahaksin niipalju rattateemase lisada. Olin siis veel väike laps, kui 1988 sain omale esimese NSVLi tingimustes laheda jalgratta nn kokuka "Desna" (oli vist ta nimi). Mäletan, et esimesed 3-5 aastat teenis ta truult, siis hakkas pihta meeletu lagunemine. Põhiprobleem oli just seal jooksudega ja ka varuosi polnud saada või olid need veel ebakvaliteetsamad, kui originaalid (näit pedaalikiilude uusi varuosi tehti vist alumiiniumsulamist võrreldes originaalidega, sest paindusid nädalase kasutamisega kõveraks ) Noorem vend sai 1989 aastal "Aist" tüüpi kokuka, mis oli juba kvaliteetsem ja parem, kui varemmainitud "Desna" (Aistil raskem aga kiirem ülekanne).
Kahjuks oli mõlema ratta kasutamise iga kusagil keskmiselt 4-5 aasta, sest peale seda algas andsid alla rataste keskjooksud ja pidurid, millele polnud ka varuosi saada. Lõpuks nägi jalgrattasõit välja selline, et iga kahesaja meetri järel pidin reguleerima pidureid ja keskjooksu paigalhoidvaid traate ja teekõrvalt võetud kiviga taguma kinni pedaalikiilusid. IRW virisesin küll aga sõitisin.

Kahjuks oli veel hullemaks kogemuseks hiljem soetatud see nn Leedu-Saksa ühistöö 3000 eegune "Panther". Omasin vist üht seda tüüpi asjanduse esimisi mudeleid, mis Eestisse toodi. Alguse tundus ta võrreldes Vene rattaga ,nagu öö ja päev. Asjal oli peal kõige odavaim Shimano käigusüsteem, mis oli vist reguleerimata, sest korralikult käiku vahetada ei tahtnud. Või vahetas normaalselt käiku paar esimest nädalat - enam ei mäleta. Igatahes murdus selle imeriistapuu raam koguni kahest kohast pooleks. Kahvli juurest konstruktsioon lihtsalt väsis ära ja tuli lahti, aga sadulaga oli kurvem lugu. Sadulatoru murdus just siis, kui harjutasin kruusateel käed lahti sõitmist. Õnneks sattus seljataga olema suur lomp, mis pehmendas kukkumist "Panther" oli vist alles korralikult välja arendamata, nagu tema omaaegsed esimesed nimekaimud idarindel.

Kuna Eestis oli toimunud märgatav areng ja ka minu rahakotiseis oli paranenud, siis hanksin endale tollel hetkel ülikallina tundunud (st ligi 12 000 EEKi) firmaratta. Praegusel ajal sõidavad paljud tuttavad juba selliste ratastega, milliste ostuhinna eest saaks juba korraliku auto. Mina selle erilist mõtet ei näe, kui ise olen ainult asjaarmastaja. Igatahes viimane ostetud ratas teenib mind truult siiamaani ja mingeid erilisi probleeme pole täheldanud tal pole. Samas seda tüüpi ratas vajab kindlalt profihooldust, sest siis püsib ta kauem ja suuri probleeme ei teki. Erinevalt Vene rattast on uutel ratastel hooldust vajavaid osi rohkem ning hooldus tagab, et hiljem ei tule hilisemaid suuri rahalisi üllatusi. Seepärast ei poolda ma uuemate lääne jalgrataste hooldamata jätmist, sest Vene ratas oligi ehitatud põhimõttel, et iga Vasja hooldab ise, kui tal vaid viitsimist on.

[polzunov]

Eks neid vene rattaid komplekteeriti kuidas juhtus ja kvaliteet köikus hullu moodi.
70-te löpus omasin "Turisti".Sellel oli küll raudraam ja 8 käiku.Kaalult oli ta hämmastavalt raske ja jooks köigest timmimisest hoolimata nii kehv,et seda ostu kahetsesin pikalt.
Ühel tuttaval oli 4-käiguline "Sputnik" ja teisel 10-käiguline "Sport".Vot see
viimane oli alumiiniumist ja hea jooksuga.
Veel oli ühel sugulasel 60-te löpu "Sputnik",mis oli 3 käiguga.
Kord leidsin prügihunnikust katkise raamiga vana ratta,mille jooksud-rattad kandsid Saksa kulli.Töstsin jubinad vene raami peale ümber ja vot siis sain alles teada,mida tähendab hea jooksuga ratas.Vahe köikide ratastega,mida olin saanud eelnevalt proovida,oli hämmastavalt suur.

[kana tagumik]

meie nõukogudemaa- valgevene batja juhtimisel sooviks teha biznisit nõukogude inimese kombel - vahetada kaupa kauba vastu( aus kraam, teada väärtus).

A kreml oh häda, nõuab oma kauba eest roiskuva kapitalismi valuutat( mingi sahker mahker paber eks ole, rõhutute higi ja verega kinni makset'). Ja kust peaks aus nõukogude inime seda võtma???



kes pihta ei saand - batja -putini gaasitüli.

[Lemet]

Kunagine intermeedium- esimesel koolipäeval peab šeffettevõtte direktor esimese klassi lastele kõnet, kui mitu funt-sterlingut kokku hoiti. Mille peale direktor lastele seletab, et "eti takie plahhije rubli!" Elik et need on siis sellised pahad rublad...

[Sollmann]

Pagan, no ei mäleta, aga oli vist nii, et sellel raudraamiga Sputnikul oli 8 käiku ja Turistil 12.

Olin 80-ndatel samuti 'Sputniku'-omanik.
Ilus purpurpunane pärlmutter-värv, ratas ise vajas aga pidevalt väiksemat v suuremat remonti.
Eriti nusserdasid piduritrossid ja -klotsid, kodarad, käiguvahetaja ja pedaalid.
Minu mäletamist mööda oli sel isendil käike 6.
'Turistil', kui mälu ei peta, oli 8 käiku ja Start-Šosseel 10.

[Sporrenberg]

Spordil oli 10. Kaks esimest hammasratast viis tagumist.
Start-Sošheel 12. Kaks esimest, kuus tagumist.

[cleo]

Mu viimasel vene rattal, enne suurt inflatsioonirallit soetatud vist ca 70 ruubli eest, oli miski kummaline viga: käed lahti sõita ei saanud, jubedalt hakkas vänderdama. Kas oli raam sünnist kõver või midagi muud, ei saanudki selgust. Jooks oli ka jube raske, ükski määrimine ega muidu sättimine ei aidanud. Isal oli samal ajal ca 40 aasta vanune vene ratas (ilmselt siis Saksamaalt äraveetud tehases kohe peale sõda tehtud osaliselt saksa algupäraste juppidega komplekteeritud) jooksud veel saksa kullidega, Adler'i kirjadega (vist). Jooksis nagu oleks mootor sees. Minskiga oli sõita piin, papsi rattaga 100km päevas maha uhada ei mingit probleemi. Kahjuks langesid mõlemad segastel aegadel 90te algul varaste saagiks, üks keldrist ja teine garaazhist.

[Soobel]

Ei ole kunagi näinud ühtegi vene käikudega ratast, millel oleks alumiiniumraam olnud. Miskine raud oli, ja 80-date lõpupoole nii vedel, et kui ratas majaseina najalt külili kukkus, võis raam kõver olla. Kodarad olid neil meestekate-kokukate-erekate 2mm erinevalt 1,8mm, see tähendas, et kui kedagi Turisti pakiraamil natuke sõidutasid, võis tagaratta minema visata.

Muidu olid nad sedaviisi ehitatud:

Sputnik: oinasarvedega, 5-käiguline: neli suuremat hammasratast olid rummu peal nuutidega, viies väike oli vindiga ning hoidis teisi rummu peal kinni.
Turist: tavalise lenksu ja püstisema kehahoiakuga, nelja käiguga. Tagarummul väikse 14-hambalise vindiga hammasratta asemel oli soon, milles istus fikseeriv vedrurõngas.
Sport: Turistist vingem, oinasarvedega, ees oli teine käiguvahetaja ja väiksem hammasratas ja käike oli kokku 8. Enda nähtud Spordil olid piduriheeblitel veel lisakangid, mis ulatusid üles oinasarvede rõhtjale osale nii, et sai ka sealt ülevalt kinni hoides sõita püstisema kehahoiakuga.

[Satakas]

kas "soss" mitte alumiiniumraamiga polnud? pead muidugi ei anna, aga jube kerge oli teistega võrreldes.

[toomas tyrk]

Start-Sošheel 12. Kaks esimest, kuus tagumist.

Sossil oli vist ikka 3 esimest ning 4 tagumist hammasratast. Kokku jah - 12.

Mis oli sossi kamm - tal olid ka erilised "maantee" kummid. Väliskumm oli ühtlasi ka sisekumm. P****sse läks - uut ei saanud kusagilt.

Omal mul oli venna vana Sputnik (1 esimene, 3 tagumist). Sossi nägin ühe sõbra käes ja see läks sealt väga ruttu kuhugile edasi...

[Satakas]

aga sossile läksid ju turisti kummid kah peale, minu arust oli küll velje mõõt sama. kellele kuradile neid originaalseid võistluskumme üldse vaja pidi olema?

[toomas tyrk]

Vot see Turist on mul kuidagi omal ajal "meelte vahele" jäänud. Meeles on see suur trio - Sputnik, Sport ja Start šossee. Kui sul oli üks neist, siis olid mingi tegija. Kui oli "Ukraina" või "Minsk", siis olid mömm...

Muidugi Start oli "cool'im" kui Sport. Sport "cool'im" kui Sputnik.

Sossil tuli need kummid veel külge liimida. Ma pole sugugi kindel, et need Turisti kummid neile sossi velgedele oleks sobinud.

Aga mine sa tea.

[Soobel]

Soss on hoopis teine masin, turistiseeriaga ühilduvad tal vaid käiguvahetajad, vändad ja esihammakad, lenks ja stemm ehk kah. Võibolla ka piduriheeblid. Aga üidurisupportid vist olid teist moodi, Lühemate haaradega.

Rattad olid tal hoopis teist moodi, kodarad veel peenemad, tirr käis vindiga tagarummu pealt maha, veljed olid kahekordsed ja neile liimiti peale tubular kummid, millel väliskumm ümbritses sisekummi täielikult nagu voolik. Kui kumm katki läks, tuli õigest kohast väliskumm lõhki lõigata, sisemine ära lappida ja välimine kokku tagasi õmmelda.

Muidu kvaliteetsetest materjalidest masin oli, aga okupatsiooniaja lõpus oli sellelgi koostekvaliteet kesine, näiteks venna sossil oli esiratta toruvõllil vint maas juba tehasest saadik ning üks vänt oli eiteamillest, kõvemini vajutades läks vinti. Ja väle oli ta ka.

[Joss Metsast]

Uskumatul kombel meenutan oma Sputnikut väga hea sõnaga, oinasarved, 4 käiku ja väga hea jooksuga. Sai temaga keskooli/tipi ajal eestile ikka mitu tiiru peale tehtud. Läbisõiduks tuli lõpuks oma 40-50 tuhhi. Esihammakat sai 3 korda selle aja jooksul vahetet, tagumisi ilmselt sama palju , no ja kette ka muidugist. Kõige nõrgem koht oli mäletamist tal "tirri" värk, seda oskas iga vähegi rattamatkadel käiv kodanik silmad kinni kokku/lahti võtta, nõnnanimetatud "konnasid" ja survevedrusi vahetades
Aluminiumraamiga turisti olen täitsa näinud, klassivend ostis endale. Vähemasti konkreetne eksemplar oli tehtud nõuka aja lõpus numbritehases. Kerge oli küll, 5 käiku ja kõikse suurema imena kõik poldid sisemise kuuskandiga. Ja erilise boonusena olid hammasrattad tehtud jumal teab millest, igastahes nad ei kulunud, uus kett selga ja jälle nagu uus.

Ja üks eriline "ime" nõukaaja lõpust oli 5 käiguline meestekas Ukraina. Ürgraske aga kui hoog sees siis liikus küll.