Vaesed (?) kreeklased ostavad Hollandilt tankilaskemoona

[Lemet]

ainuüksi juba kõik belglased peaksid 3 aastat ilma palgata tööl käima, et võlast lahti saada.

Ei ole küll mitte väga kursis, aga kas tasateenimiseks ei oleks õigem võtta vaid teenitavat palka/kasumit. Kui kogu toimetamisest on palk/kasum vaid protsent, siis tuleks see kolm aastat korrutada vist kasumi osaga kogu liikumises. (kui kasum on kogu üritusest näiteks 10%, siis kuluks tasateenimiseks mitte 3, vaid 30 aastat)

[cleo]

Küsimus on rohkem võla teenindamisvõimekuses, mitte niivõrd võla absoluutsuuruses või võlaprotsendis suhtes eelarve või skp-ga. Potentsiaalse energia muutmine kineetiliseks ehk majanduslik perspektiiv on see võluvägi....

[Kapten Trumm]

Väike päevakajaline arutelu teemal, kas Eestis oli kõik kainemõistuslik tegevus, mis edu tõi või oli mängus ka tubli tükike algaja õnne

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=64301091

Kui arve vaadata, siis tundub kirjutajal õigus olema.

Potentsiaalse energia muutmine kineetiliseks ehk majanduslik perspektiiv on see võluvägi....

Kui laenude arvel turgutatud avaliku sektori tulud on läinud kasvanud tarbimiskulude katteks, siis selles pole pea mingit "energia muutmise võimet".
Seda raha "kineetiliseks" muuta oleks võimalik siis kui seda oleks panustatud investeeringutesse, säästudesse, tehnoloogiasse, energeetikasse, haridusse, innovatsiooni, sündivuse kasvu. Euroopas on tegelikult külma sõja järel mehiselt sotsiaalfääri kuludesse pandud ja sealt midagi "kineetiliseks" naljalt ei muuda. Hea kui leidub mõni kamikadze-poliitik, kes julgeb sotsiaalkulusid natukenegi kärpida. Meil ei julge pensione keegi kärpida.

Isegi kaitsekulud, kui nendega ei kaasne midagi majanduslikult mõõdetavat (eluruumi ja ressursside juurde vallutamine või kindla agressiooni tõkestamine) on ses mõttes tarbimiskulu.
Nagu kindlustus.

Ainult ühes asjas Arrak eksib:

Aga Riigikogu ei teadnud ja hääletas silmagi pilgutamata 2009. aasta riigieelarvet arvestades 2,6 protsendilise kasvuga

Väga eluvõõras jutt. Riigikogu kui selline ei otsusta Eestis midagi (peale toetuseavalduste maridele ja udmurtidele. Sealsed fraktsioonide liikmed lihtsalt hääletavad parteikontori suuniste kohaselt ja mingid sisulist diskussiooni Riigikogu ei pea. Millest muidugi on kahju. Sisuline diskussioon pole ka kesikute saboteerimiskatsed oma sadade parandusettepanekutega.

[Kilo Tango]

Oh teid, majandusteoreetikuid.

Räägime siis natuke lahti, mida selline võlakoorem riigile tähendab.

Kreeka avaliku sektori võlatase on praegu u. 420 mlrd € kasvades 2013 jooksul 425 mlrd €-ni.

Mida selline võlatase sisuliselt tähendab on see, et Kreeka maksab igal jumala aastal võlakirjade teenindamiseks puise arvutuse põhjal näit. 2% intressi puhul 8 mlrd. €. Tegelikkuses on see intress viimasel ajal märksa suurem, mistõttu on see intressikulu ka kordades suurem. Praktikas on nii, et 2009 aastal maksis Kreeka oma SKP-st 14,27% kreeditoridele, mis tähendab, et jämedalt läheb intressideks 31,12 mlrd€. Maksutulusid oodatakse 2012 aastal 52.7 mlrd. €. Kreeka maksutuludest läheb selle matemaatika järgi 59% intresside teenindamiseks (Igast eurost, mis kreeklane riigile maksab läheb 59 eurosenti pankadele ja 41 senti jääb riigi tegelike vajaduste katteks). Seda veel vanade intressidega. Siia juurde sobiks lisada Kreeka riigivõlakirjade intresside graafik:



Sellest olukorrast on väga vähe väljapääse. Lihtne väljapääs oleks default. Kusjuures Kreeka ei pääseks ka siis niisama lihtsalt, sest pärast defaulti ei väljasta defaultinud riigile tavaliselt mitte keegi mitte mingisuguseid laene. See puudutab ka eraisikuid, mistõttu ei tööta matemaatika, et "ärme maksa seda 59 senti ja võtame selle kõik omale". Veelgi enam - tegemist on teenuseid eksportiva riigiga ja kui sakslaselt eurokriisi tõttu tema vaevaga kogutud säästud ära võtta ei tõsta see sakslane enam iial Kreekasse jalgagi. Mis saab siis Kreeka turismimajandusest võib vaid oletada.

Keeruline väljapääs on majanduse ja riigirahanduse korda seadmine. See tähendab säästmist, riigisisest devalveerimist (à la Eesti 2009) ja odavamate refinantseerimisvahendite leidmist. See on ka see, mida praegu tehakse.

On veel kolmas "väljapääs" - rahvusvaluuta taaskehtestamine ja selle järsk devalveerimine. Selle tulemus on samuti sarnane - laenuandjad põgenevad ning mõju on väga räige.

Sisuliselt on sellise laenupõrgu ainus hea lahendus sellesse mitte sattumine. Tuleb elada nii ngau hiinlased, et riigieelarve ajab kergelt üle. Kuidas - see on iseküsimus. Laenupõrgu TEGELIK sisu on elamine tulevaste põlvede arvelt. Kreeklastel on tagasimaksmise aeg lihtsalt kätte jõudnud.

Mis puudutab militaartemaatikat, siis juurdelaenatav raha läheb harva riigikaitsesse (Kreeka on erand). Tavaliselt makstakse sellega kaude kinni poliitproilerite peesitamine mõnusates ametites seeläbi, et jaotatakse sotsiaalvajadusteks jms.

Mis puutub inimeste Soome lahkumist, siis ega see elu seal Soomes kah lõpuni lill ei ole. Olen ise pisut enam kui pool aastat seal elanud ja töötanud. Soome ise puutus kokku samalaadse probleemiga (inimesed lahkusid massiliselt Rootsi tööle ja elama), kuid ajapikku saadi sellest probleemist jagu. Ei maksa oodata, et "Eesti saab laenuraha pealt korraga rikkaks" ning siis saab ka militaarringkond kulutada nii, et tolmab. Ei juhtu sellist asja.

[Kapten Trumm]

Kuule, ei arvagi, et rikkaks. Lihtsalt inimlikult ja arvestades toimuvat - miks ei võiks kaitsevaldkonda tehniliselt järjele upitada krediidi arvelt?
Erasektoris võetakse krediiti "raua" ostmiseks ju seepärast, et puudub vajalik rahasumma tagataskus ja kuna raha toovad sisse ikka tootvad asjad, mitte arengukavad, siis laenatakse.
Või on Eestis see valdkond nii rikas, et osturaha sügeleb taskus, aga vaat need müütilised ülalpidamiskulud ei laseks?
Relvastumise tempot on sedasi võimalik oluliselt tõsta ja kas Eesti on seejärel võlatabeli tagaotsas 165. või 149. kohal, ei määra Euroopas toimuvas enam midagi.
Kui mull lõhkeb, siis lõhkeb see ka siis, kui me kartulikoortest elame, sedavõrd väike on see meie tegelik tähtsus majanduslikult.

Me ju siin arutame, et hävituslennukid on ülejõu käivad, vat lennukid isegi ostaks, aga vat angaarid, tagavara rattakummid ja raketid - need kallimadki kui lennuk ise.
Või mistahes muu kallim asi.

Kui me täna oleme päästevaldkonnas vähemalt tsiviilõnnetuse tasemel täitsa euroopa keskmised ja politsei ei jää alla FBI-le, siis kuidas lugu on Eestit ümbritseva operatiivvaakumi kontrolliga - tead isegi.

Mina isiklikult pean valitsuse majanduspoliitikat ainuõigeks. Kaitsku taevas meid selle eest, et raha-asjad satuksid nt sotsidele.
Kui millegi üle viriseda majanduspoliitiliselt, siis
-buumi ajal ei tehtud mitte midagi rahapõletusralli ohjeldamiseks, mistõttu tuli kukkumine järsum kui reageerides olnuks
-pime ühe lauaga löömise poliitika (mis mõnes mõttes on õige), kuid mis maksab regionaalpoliitiliselt ja valdkonniti hiljem valusalt - nt seesama idaviru probleem.

Edit:

Tuleb elada nii ngau hiinlased, et riigieelarve ajab kergelt üle. Kuidas - see on iseküsimus

Selles kogu konks ongi. Meie ei ole Hiinas, kus on võimalik kehtestada administratiivseid sünnitus-, liikumis vms piiranguid. Meie oleme sellises kohas nagu EL avatud majandusruum, kus me konkureerime üksteisega samade ressursside pärast. Kui konkurendid võtavad laenu ja meie mitte, siis meie konkurentsis ei võida. Meie parim tööjõud valgub tasapisi sinna, kus ninaesine parem on. Umbes sama olukord oleks kui üks firma liisiks masinad ja hakkaks kohe äri tegema, teine koguks näpp suus raha ja alustaks 5 a hiljem, kumb võidaks?
Ja meil kehtestada mingeid piiranguid - näiteks panna Soome läinud arstid kinni maksma oma õpingukulusid siin - ei julge keegi.

Seega ei saa väita, et õige mees on see, kes laenu ei võta. Küsimus on selles, milleks seda kulutada. Kui kulutada see infrale, julgeolekule, sündivuse tõstmisele - on see täiesti vajalik kulutus. Kui tõsta sellest pensione - siis mitte. Eestis suureneb tasapisi rahulolematus - mis minuarust seletab ka praegu sotside lakke lennanud populaarsust. Lõputult Hiinat teha siin ei saa ja keegi 30 aastat ootama, kuniks Eesti Soomele püksirihma pingutades järgi jõuab - ei hakka. Ühendatud majandusruum, kus konkurendid agaralt laenavad ja meie rihma pingutame, lõpeb 20 aasta pärast sellega, et keegi kustutab tühjaks jäänud toas tule.

[Kilo Tango]

...Relvastumise tempot on sedasi võimalik oluliselt tõsta ja kas Eesti on seejärel võlatabeli tagaotsas 165. või 149. kohal, ei määra Euroopas toimuvas enam midagi...

Aga kui mull ei lõhke?

Riigirahandusega on see paha lugu, et kui juba lenu võtma on hakatud, on selle pidurdamine pea võimatu. Esiteks on vaja kinni maksta intressid, teiseks on vaja laenu tagasi maksta ning kolmandaks kajastub laenu tagasimakse käibest eemaldatud raha tõttu SKP langusena, mis põhjustab olulisi poliitilisi probleeme.

Praegune sotside tõus on pigem sellest tingitud, et kõik on reformist tüdinenud (mina kah) ning IRL-i mehed trukivad teineteisele kanni selmet midagi asjalikku teha. Savisaare monarhiast ma ei hakka isegi mitte rääkima. Tegelikult ei ole minusugusel liberaalsel tsentristil praegu mitte kedagi valida ning vähemalt kolmedel viimastel valimistel olen ma pidanud südametunnistusega kompromisse otsima. Ja see on väga halb olukord.

[Lemet]

...Relvastumise tempot on sedasi võimalik oluliselt tõsta ja kas Eesti on seejärel võlatabeli tagaotsas 165. või 149. kohal, ei määra Euroopas toimuvas enam midagi...

Aga kui mull ei lõhke?

Riigirahandusega on see paha lugu, et kui juba lenu võtma on hakatud, on selle pidurdamine pea võimatu. Esiteks on vaja kinni maksta intressid, teiseks on vaja laenu tagasi maksta ning kolmandaks kajastub laenu tagasimakse käibest eemaldatud raha tõttu SKP langusena, mis põhjustab olulisi poliitilisi probleeme.

Praegune sotside tõus on pigem sellest tingitud, et kõik on reformist tüdinenud (mina kah) ning IRL-i mehed trukivad teineteisele kanni selmet midagi asjalikku teha. Savisaare monarhiast ma ei hakka isegi mitte rääkima. Tegelikult ei ole minusugusel liberaalsel tsentristil praegu mitte kedagi valida ning vähemalt kolmedel viimastel valimistel olen ma pidanud südametunnistusega kompromisse otsima. Ja see on väga halb olukord.

5+

[Kapten Trumm]

See pole muidugi mingi statistiline materjal, aga järjest rohkem on ümbruskonnas kuulda tüdimust ja virinat.
Kõigil on masu-jutust ja lõpmatust säästmisest kopp ees.
Et EV ülimaks eestmärgiks on tasakaalus eelarve ja Maastrichti kriteeriumi täitmine - müüb ainult kriisiajal.
Jätkuks paremkoalitsioonil arukust õigel ajal seda taibata ja õigel ajal plaati vahetada.
Vastasel juhul saame peagi nautida sotsiaaldemokraatlikke+(Savisaavabu) tsentristlike populismirahanduse viljasid.

Aga ma ikkagi kahtlen sügavalt selles, kas senine majanduspoliitika (no loans) avatud majandusruumis, kus konkurendid lõdvalt laenavad - kauaks meid veepeal hoida suudab.
Kui turul käib kõlvatu konkurents (tuleviku arvelt laenamine), siis seal ausalt konkureerimine kuskile ei vii.
Euroopas läheb peale kriisi elu vanaviisi edasi - liiga harjumuspärane on saavutatud heaolu ja seda ei julge keegi kärpida.
Seda 50 aastat edumaad ainuüksi rihma pingutades tagasi ei tee.
Enne jookseb tuba tühjaks.

[Kilo Tango]

See pole muidugi mingi statistiline materjal, aga järjest rohkem on ümbruskonnas kuulda tüdimust ja virinat.
Kõigil on masu-jutust ja lõpmatust säästmisest kopp ees.
Et EV ülimaks eestmärgiks on tasakaalus eelarve ja Maastrichti kriteeriumi täitmine - müüb ainult kriisiajal.
Jätkuks paremkoalitsioonil arukust õigel ajal seda taibata ja õigel ajal plaati vahetada.
Vastasel juhul saame peagi nautida sotsiaaldemokraatlikke+(Savisaavabu) tsentristlike populismirahanduse viljasid.

Aga ma ikkagi kahtlen sügavalt selles, kas senine majanduspoliitika (no loans) avatud majandusruumis, kus konkurendid lõdvalt laenavad - kauaks meid veepeal hoida suudab.
Kui turul käib kõlvatu konkurents (tuleviku arvelt laenamine), siis seal ausalt konkureerimine kuskile ei vii.
Euroopas läheb peale kriisi elu vanaviisi edasi - liiga harjumuspärane on saavutatud heaolu ja seda ei julge keegi kärpida.
Seda 50 aastat edumaad ainuüksi rihma pingutades tagasi ei tee.
Enne jookseb tuba tühjaks.

Ma pigem usaldaksin selle küsimuse lahendamisel inimesi, kes riikidele oma raha laenavad. Saksamaa müüs selle aasta jaanuaris 30 aastasi võlakirju 2,62%-se intressiga. Kui laenuandja oleks veendunud, et Eurotsoon ei suuda senise laenukoorma teenindamisega kuidagi hakkama saada, siis ei annaks keegi ei Saksamaale, ammugi mitte kellelegi teisele, sellise intressiga laenu. Seni kuni laenu teenindamise kulud jäävad allapoole 2-3% SKP-st, on laenu teenindamine tegelikult lihtne - laen lihtsalt infleerub välja. Ise küsimus kui pikaajaline selline lahendus on.

Majanduskasvu (ja seeläbi maksutulude) suurenemise võti on netoekspordi ja sisenõudluse suurendamises. Mitte valitsusraiskamise (sry, -kulude) suurendamises.

[Kapten Trumm]

Ma pole väitnudki, et majanduskasvu läbi valitsuskulude suurendamise teha tuleks.
On üsna arusaadav, et netoekspordi suurendamine käib läbi konkurentsivõime.
Kui sa müüd liiga kallilt ja liiga sitta kaupa, siis keegi ei osta.
Nüüd on küsimus, mis see eelis oleks, mida siin saavutadada õnnestuks.
Oskustööjõu osas on see palgaeelis juba kadunud või peagi kadumas.
Millised oleks muud eelised? Ok- väiksus=paindlikkus. Veel?

Kokkuvõtvalt - kahtlane tundub võimalus saavutada jätkusuutlik majanduskasv ilma laenamata.
Muide - ka sisetarbimine (mis oli viimati buumi alus) põhines tegelikult laenamisel (rootsi pankadelt).
Lihtsalt ei püsi konkurentsis.
Hetkel on valitsuspoliitikas sellest tehtud üks kole tont, mida iga eestlane kartma peaks.
Sest Eestil pole sellist märkimisväärset konkurentsieelist, millel najal on võimalik mitte laenata ning pelgalt sisemise tõhusususe ja vähenõudlikkuse arvelt rikkaks end võidelda.
Kagu-Aasia majandusimed põhinesid ühe olulise komponendina millel? Idamaa arusaamal elust, vähenõudlikel ja madala elustandardiga töölistel. Ida ja Lääne arusaama vahe ongi selles, et ida arusaama kohaselt on kõige tähtsam - olla, Läänes -omada.

Sul lihtsalt ei õnnestu kaua panna töölist 800 eurose brutopalgaga siin tööle, kui Soomes saab sama töö eest 2000+.
Siis hakkab maksma tehnoloogiline ja kogemuslik eelis (miks muidu Eestis allhanget enamasti tehakse).

Seega- tulles tagasi laenamise juurde.
Kui asja eesmärk on konkurentsivõime - näiteks energeetika (tuumajaama ehitus), vajaliku hariduse ja tööoskuste andmine, demograafilise olukorra parandamine ja endal vahendeid napib - tulebki laenata. Sest konkurendid laenavad. Asja eesmärk pole mitte majanduskasv läbi avaliku sektori kulutamise, vaid konkurentsieeliste hankimine. Ärme hetkekski unusta seda, et näiteks infra osas on tänane olukord tekkinud vaid ja ainult tänu EL tagastamatule abile. Nagu selline ebamaine asi. Ühel hetkel need rahad lõpevad ja kogu see manna tuleb siis endal maksta. 80% uusi teid, ülikoolihooneid, veetorusid jne on tehtud.....võõrvahendite arvelt.

Viimane majandusedu põhines millel? Ei olnud selleks ei tohutu eksport ega muu konkurentsivõime või jätkusuutlikkuse näitaja - vaid labane sisetarbimine, mida tõukas tagant globaalselt soodne majanduskliima ja kergesti kättesaadav laenuraha.

[allatah]

Kuna siin on koos seltskond, kelle vahele võiks vist loosi panna Nobeli majanduspreemia (ärge pahandage, kustkohast ma ikka teemat valdavate inimeste käest infot saaksin?), siis küsiks natuke.

Kas on vahe, et kellelt raha laenata?
Et kui riik vajab näiteks tuumajaama jaoks raha, siis teeb ta seda 2,5% intressiga Euroopa pankadelt või 2,5% intressiga mingil moel Eesti elanike käest ja on seal vahet?
Ühest küljest on nagu hea kui saaks kohalikelt laenata, sest siis tuleksid intressid pärast riiki tagasi ja see seoks mõnevõrra ka inimesi riigiga.
Teisest küljest kas ei ole ohtu, et see tekitaks riigis mingitlaadi vaba raha puudujäägi (tarbimise vähenemise) või selise trendi ,et inimesed ei tahaks enam üldse välisma pankadega koostööd teha ja niimoodi satuks meie majandus äkki iseenda poolt tekitatud mõningasse isolatsiooni?

Äkki keegi oskab sel teemal sõna sekka öelda.

[Kapten Trumm]

Üldiselt Eestis elanike vaba raha puudust vist karta pole. Ei toimunud eraisikute hoiustega masu ajal ka suurt midagi, vaba raha nagu oleks.
Kui eraisikud panevad suurema summa nt tuumajaama võlakirjadesse, mis omakorda läbi välismaiste töövõtjate välja liigub, siis muidugi pankade vaba raha väheneb. Samas eks nad laenavad ise ka juurde. Osaliselt saaks ja võiks seda täitsa teha.

See oleks huvitav projekt - polegi midagi sellist veel tehtud. Ja miks peakski mingitele "välismaistele investoritele" midagi maksma, maksaks enda omadele.
Lisaboonusena tunneks inimesed end tähtsamana ja erinevalt tänase EE vastu tuntavast proletaarsest vihast - ka asja omanikuna.
Samal põhjusel on soovitatud ka EE aktsiate börsile viimist - see vähendaks kenasti viginat EE suunas.

Nagu näitavad elektrijaamade ja raudtee erastamise jamad ja hilisem - saame ka igasugu anglosaksi investoriteta kenasti hakkama oma asjadega.
Tavaliselt kasutavad selliseid lahendusi primitiivsed ühiskonnad - et siis valge investor tooks kaasa ka teadmised, kuidas asi käima peaks.
Infrastruktuuriettevõtetel pole meil "valgelt inimeselt" midagi õppida, põlevkivi teemal võiks muu maailm Eestilt õppida

[Kilo Tango]

Ma pole väitnudki, et majanduskasvu läbi valitsuskulude suurendamise teha tuleks.

...

Seega- tulles tagasi laenamise juurde.
Kui asja eesmärk on konkurentsivõime - näiteks energeetika (tuumajaama ehitus), vajaliku hariduse ja tööoskuste andmine, demograafilise olukorra parandamine ja endal vahendeid napib - tulebki laenata. Sest konkurendid laenavad. Asja eesmärk pole mitte majanduskasv läbi avaliku sektori kulutamise, vaid konkurentsieeliste hankimine. Ärme hetkekski unusta seda, et näiteks infra osas on tänane olukord tekkinud vaid ja ainult tänu EL tagastamatule abile. Nagu selline ebamaine asi. Ühel hetkel need rahad lõpevad ja kogu see manna tuleb siis endal maksta. 80% uusi teid, ülikoolihooneid, veetorusid jne on tehtud.....võõrvahendite arvelt.

Viimane majandusedu põhines millel? Ei olnud selleks ei tohutu eksport ega muu konkurentsivõime või jätkusuutlikkuse näitaja - vaid labane sisetarbimine, mida tõukas tagant globaalselt soodne majanduskliima ja kergesti kättesaadav laenuraha.

Ohh-jahh. Täida nüüd siin siis majandushariduse lünki. Ma olen juba pikemat aega veendumusel, et gümnaasiumi õppekavasse peaks usuõpetuse toppimise asemel ökonoomika sisse suruma. Sellest oleks vähemalt mingi kasu - jääb populistide elektoraat vähemaks ja ehk valib valija paremad otsustajad. KUi nüüd laenuraha peaks ära kaduma ja riigi kulutused vähenevad, väheneb ka riigist sõltuvate ettevõtete kulu ja nad peaksid ümber profileeruma. See aga ei ole alati kas võimetekohane või võtab paar aastat (Eesti 2009-2010) aega. Sama protsess on praegu ju L-Euroopas toimumas. Riik tõmbab kulutusi koomale, riigist sõltuvad ettevõtted samuti ning majandus jahtub. See toimub kuni mingi stabiliseerumiseni, kuid keegi ei tea, kus ja millal see piir ette tuleb. Eesti päästis tegelikult Saksamaa sisturu turgutamine, mis suurendas Rootsi eksporti ja sedakaudu ka Eesti eksporti.

Oled küll väitnud, et majanduskasvu tuleks suurendada läbi valitsuskulude suurendamise. Tõsi, mitte otse ja ilmselt ka enese teadmata, kuid siiski. Nimelt toob laenuraha kaasamine riigivalitsemisse kaasa riigi osakaalu suurenemise SKP-s ning seeläbi riigist sõltuva ettevõtluse laienemise (teedeehitus tuleb kohe esmase näitena).

EL-i fondid ongi mõeldud ju selleks, et riik saaks ühtlustumisperioodi normaalselt üle elada nii, et ei laenataks ennast ogaraks. Siis kui see "taevamanna" ära lõpeb on riigil oluliselt rohkem vahendeid nende kulutuste kandmiseks kui varem. Vbl. tasuks laenude peale mõelda siis kui tõesti peaks need kraanid äkitselt kinni keeratama.

Viimane majandusedu (al 2010 2 p.a.) põhines justnimelt ekspordil. Kui sa pead silmas 2006-2008 buumi, siis see polnud mingi majandusedu, vaid lihtlabane rahanduslik ülemaailmne püramiidskeem, milles üks osa oli justnimelt vastutustundetul riigikulutuste suurendamisel. Sa vist ei mäleta seda vingumist, mis käis tollal selle 3%-ga plussis olnud riigieelarve üle - küll tahtsid kõik seda kohe kangesti laiali jagada. Enaus ei mäleta, milline meeletu palgasurve siis oli. Tööjõuturul valitses töövõtja turg, mis kriisiga lendas muidugi teise äärmusesse (tööandja turg). Nüüdseks on asi enam-vähem normaliseerunud.

Sisetarbimine ja suur netoeksport käivad käsikäes. Eelmisel aastal oli ekspordi osakaal eesti SKP-s ligi 50%. See on minu teada suurim Euroopas ja üks suuremaid maailmas (Singapur jms välja arvata). Nüüd on sisetarbimine hakanud jõudsalt järgi võtma. Erinevalt lõunanaabritest on Eesti üks neetult rikas riik. Maast tuleb naftat (tõsi, tahkel kujul põlevkivi näol), metsa jms. ressursse on samuti piisavalt. Anna ainult tuld. Eesti viimase paari aasta majandusedu (tõeline seekord) meenutab mulle pigem sellist väikest Saksamaad, kus palju usinaid väikefirmasid moodustavad suurema enamuse ekspordist. Ettekujutus, et Nokia või BMW teevad kõik riigi elanikud kohe rikkaks on väär. Saksamaa ekspordist moodustavad autod 9,1% ja medikamendid 4,1 (vt. allolevat pilti). Kõik muu on 1% või alla selle (väheste eranditega). Sellist asja, et "leiutame oma nokia ja me ei pea enam mitte muffigi tegema" ei ole olemas. Valdav osa riigi rikkusest toodetakse keskmistes ja väikefirmades, mitte ebatõhusates konglomeraatides.

[Tiam]

Majandussurutise ajal fiskaalse puritaanluse rakendamine ei ole vist kõige kavalam idee – samal ajal kui erasektor on sügavasse auku langenud koomale tõmmata ka valitsussektori kulutusi viiks riigi majanduse veelgi sügavamasse langusesse. Lõuna-Euroopa riigid peaksid oma riigisektori kulud kindlasti mingi hetk karmi pilguga üle käima, aga siis kui erasektor on teatavalgi määral hetke šokist kosunud.
Pärast II maailmasõja järgses Euroopa majandusajaloos on välja toodud, et nö Vahemere maad vs nö P-Euroopa on kardinaalselt erinevalt lähenenud liiga suureks paisunud riigivõla kontrolli all hoidmisesse: Vahemeremaid on iseloomustanud jäigad palgad ning seega on seal enam kasutatud devalveerimise teed, samal ajal kui Saksamaa, Madalmaad ja Skandinaavia riigid on enam suutnud asju kontrolli all hoid nö kokkuhoiu meetmetega. Muuseas 1998 oldi sarnase kriisi lävel ja see lahenes sellega, et mitmed Vahemere maad lihtsalt devalveerisid oma valuutat ning kriis ületati küllaltki ruttu. Nüüd aga kasutusel on € on Vahemeremaad viimasel 50a nende peamiseks kriisis kasutatud sekkumisviisist ilma jäetud ja sunnitud järsku toimima nende ühiskonna jaoks täiesti võõraste nö P-Euroopa mängureeglite järgi – ehk on mõneti probleem ka siin.
Muuseas Laiakal on õigus, ei ole see Kreeka riigivõlg nii suur ühtegi võrreldes teiste EU riikidega – pigem on EU finantsinstitutsioonid välja toonud, et näiteks Skandinaavia riigid, Saksamaa, Hispaania ja Itaalia on pidevalt peitnud oma avaliku sektori võlakoormat nö avaliku ja erasektori koostööprojektide taha. A la stiilis AS Teed ehitab kohalikule omavalitsusele kiirtee ja annab selle kasutada kohalikule omavalitsusele ning AS Teed saab selle eest õiguse teatavale muidu kohalikule omavalitsusele näiteks selle sama infrastruktuuri objektiga seoses laekunud maksudele (niis aab teha koolihoonete, turismiobjektidega jne). Tegemist on sisuliselt võlaga – tulevaste rahavoogude loovutamine kohe saadava kapitali eest – aga mis peamine EU-le selliseid asju võlana ei pea raporteerima. Olen näinud isegi arvutusi, et tegelikult on Saksamaa riigivõlg EU üks suurimaid kui arvesse võtta ka sellised liidumaade „Koostööprojektid“.
Lisaks on vähemalt mulle mulje jäänud, et suuresti on selles võlakriisis süüdi ka aastakümneid kõrgel tasemel vohanud korruptsioon just riigi ja finantssektori suhetes ning millest kahjuks eriti avalikult rääkida ei taheta. Muuseas on välja käidud, et Kreeka esimese kivina langemine oli just seotud Kreeka valituse ja Goldman Sachsi vaheliste hämarate diilidega ja tehingutega finantsturgudel, mis lubas kreeklastel oma võlgu ilusasti petta (http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-17108367). Ja KT välja toodud karmid % riigivõlalt, mida kreeklased tasuma peab saab suures osas endale just mitte erainvestor vaid finantssektor, kes selles suhtes on paradoksaalselt kriisi ehk ühe suurima süüdlasena nüüd sellest ka otseselt profiiti lõikamas. Nimelt ei tohi EU rahaliidu reeglite järgi keskpank otse laenata riigile, mis on edasi kandunud põhimõtteni, et EU keskpank ei tohi laenu anda otse liikmesriikidele. Selle asemel laenatakse väga madala intressiga (1-2%) suurtele finantsasutusele (Euroopa versioon USA QE’st), kes siis selle raha edasi laenavad karmi intressiga Kreekale (ehk ostavad ECBst laenatud odava rahaga Kreeka võlakirju). Arvestades kui paljude EU riikide majandus on meeletult finantssektorist sõltuv – tootev sektor on välja eksporditud – siis see on viis, kuidas nö need süütud ja korralikud EU riigid kaudselt läbi EU institutsioonide nii Kreeka kriisi ära kasutades subsideerivad tegelt oma lolle riske võtnud finantsinstitutsioone.
Alati on kasulik ära kuulata ka teine pool. Siin on üks kreeklaste tehtud film sellest kriisist, mis suht hästi kirjeldab seda kriisiga seotud halli temaatikat (http://www.youtube.com/watch?v=qKpxPo-lInk), millest laias meedias väga palju ei räägita. Kasvõi see, et millegi pärast ECB ei taha üldse, et kreeklased oma võlgu auditeeriks – võib juhtuda, et suur osa võlakoormast oleks juba mahakantav selle alusel, et see ei ole legitiimsetel alustel riigi poolt võetud võlg, vaid näiteks võlg on saadud riigiametnikele pistist andes (nö odious võla printsiip). Näiteks Siemens altkäemaksustas Ateena linnavalitust, et need võtaks võlga ja vahetaks välja oma metroosüsteemi - mille kasulikust elueast oli veel üle poole alles - Siemnsi toodetud uue lahenduse vastu. Selline võlg on rahvusliku õiguse kohaselt õigustatud maha kandmiseks – sest siin ei ole korrumpeerunud ametnikud õiglaselt esindanud oma kodanike huve ja seega selle ühiskonnal ei lasu kohustust selliseid võlgu kanda. Võlg jäägu klattida vaid pistise andja ja võtjate vahel, kelle sobingust selline kohustus tekkis.

[Kapten Trumm]

Sisetarbimine ja suur netoeksport käivad käsikäes. Eelmisel aastal oli ekspordi osakaal eesti SKP-s ligi 50%.

Tegemist on Eesti ajaloos omalaadse anomaaliaga (puudujääk vähim 15 a kohta), mis ei tulene mitte mingitest seaduspärasustest, vaid sellest, et tulenevalt eksportijate kiirest olukorraga kohanemisest (sh palkade kärpimine - soomlased nii kiiresti "tänu" ametiühingutele ei saanud) ja ekspordi ülesminekust, mis ennetas sisetarbimise kasvamist (mis omakorda toodab importi). Tarbija on veel konservatiivne ega kiirusta ostma, aga peagi see hirm möödub ning väliskaubanduse puudujääk käriseb tublisti suuremaks.

Ehk see anomaalia ei näita mitte konkurentsivõimet, vaid meie ajaloolise kogemuse puudumist - esimene tõsisem majanduskriis taasiseseisvumisest alates. Mujal maailmas on seda ka enne täheldatud - ja lõppenud on see enamasti vahe taas suuremaks kärisemisega. Hetke olukorrast ei saa välja lugeda suurt midagi.

Oled küll väitnud, et majanduskasvu tuleks suurendada läbi valitsuskulude suurendamise. Tõsi, mitte otse ja ilmselt ka enese teadmata, kuid siiski. Nimelt toob laenuraha kaasamine riigivalitsemisse kaasa riigi osakaalu suurenemise SKP-s ning seeläbi riigist sõltuva ettevõtluse laienemise (teedeehitus tuleb kohe esmase näitena).

Täiesti ebaõige jutt. Ma ütlesin seda, et laenamine EI OLE mingi kole tont nagu Ligi ja Ansip maalivad, vaid konkurentsivõime turgutamiseks tuleb ja peabki seda tegema.
Ma ei kujuta hästi ette, mis oleks see meie "nokia", millega me teeme kiirkorras tasa majanduslikud käärid nt Soome ja Eesti vahel, millele struktuurse põhja ladumisega on soomlased 50 aastat tegelenud. Kui selleks on odav tööjõud, siis see pole ammendav vastus. Buumi ajal maksti korralikele töölistele Eestis palkasid soomlastega samas klassis.

Mis oleks see eelis Soome ees?
-tööjõukulud - kas ikka on
-tööjõu oskused - ei ole
-infrastruktuur - ei ole
-energeetika - ei ole (järgmine aasta avaneb elektriturg ja kaob seegi väike vahe), põlevkivienergeetika tulevikurisk vs Soome tuumajaamad
-loodusvarad - hakkab looma, aga EL ei luba meil põlevkividiislit ikkagi odavamalt müüma hakata
-kogemus ja turgude tundmine - ei ole
-kiirus ja paindlikkus - jah (kui kaua)
-töötajate kannatlikkus- jah (kui kaua).
-demograafiline olukord - ei ole

Mis oleks see asi, millega me roniks Soomele kiirelt järele ja laenamata?
Kui meil poleks EL abirahasid, siis võtaks me infrale juba praegu laenu.
Arusaam, et laenamine ja avaliku sektori kulud on pahad - on Ansipi valitsuse levitatav dogma lollidele.