www.militaar.net

Ajaloo uurimine on muidugi kena ja võibolla ka tänuväärne töö, kuidas kellegile!

Ehk nüüd ei kuule enam kedagi halamas, et Eesti takistas valgetel Petrogradi ära võtta. Selle asemel, et ühiselt punased hävitada. Kes nii arvavad, tagugu omale pähe - Judenitš ei toetanud ei Eesti ega ka Soome iseseisvumist! Kas me oleksime siis pidanud Impeeriumi eest võitlema? Kindlasti ei! Eesti, eesotsas Laidoneriga käitus nende valgete rajakatega täiesti õieti.

Kindlasti ei! Eesti, eesotsas Laidoneriga käitus nende valgete rajakatega täiesti õieti.

Nooh, Laidoner ise pooldas pigem vene valgete võitu kodusõjas.

Judenitš ei toetanud ei Eesti ega ka Soome iseseisvumist!

See on väheoluline, mida Judenitš isiklikult toetas või ei toetanud.

Kuna see ei ole netist loetav --

http://www.loodusajakiri.ee/horisont/ar ... 9_742.html

võib-olla keegi selle artikli lugejatest saab siin lühidalt rääkida, milline on Kotšinevi hinnang "Loodearmeele"?

----------------
http://www.regnum.ru/news/district-abro ... 76839.html
http://rus.postimees.ee/071106/glavnaja ... a/7503.php

Kotšinevi hinnang on muidugi hea, aga tegemist pole siiski retsensiooniga klassikalises mõttes, vaid pigem raamatututvustusega. Tal oli seal midagi valesti ka.


Nii, tormasin ja ostsin "Akadeemia". "Õrna hingega ajaloolane", nagu ma olen, ei suuda ma siiski hoiduda pisikesest poleemikast.

1) K. B. otsib raamatust paraku seda (mitmesugused sotsiaalpoliitilised teemad), mida sinna pole vajalikuks peetud panna, kuna see lihtsalt polnud püstitatud eesmärgi raames niivõrd tähtis. Kõigest ei saa ju ühes raamatus kirjutada.

2) K. B. väidab (lk 410), et mina väidan, et Loodearmeega seotud poliitilistest oludest on juba küllalt kirjutatud. See on siiski arusaamatus, sest mina väitsin, et neist oludest on "küllaltki palju kirjutatud" (millist väljendit K. B., muide lk 408, ise eelnevalt tsiteerib). See formuleering ei välista poliitolude edasise uurimise vajadust, millist suhtumist K. B. mulle nähtavasti inkrimineerib.

3) Olulisem asi: K. B. väidab (lk 411), et mina põhjendan Loodearmee ebaedu oktoobripealetungi ajal Punaarmee ülekaaluga, organiseerimata tagalaga, käskude täitmatajätmisega ning "viivitusega rünnaku jätkamisel pärast seda, kui 16. oktoobril oli vallutatud Gattšina". Kuid teisal väitvat ma, et see viivitus on põhjendatav sõdurite kurnatusega ning, et puhkus oli ilmselt hädavajalik.

Kuid K. B. pole siin hoolikalt asjasse süvenenud. Mina nimelt seostan ebaedu küll Punaarmee ülekaaluga, organiseerimata tagalaga, käskude täitmatajätmisega, kuid viivitusega vaid ühe diviisi pealetungi jätkamisel. Nimelt kui Loodearmee Gattšina vallutas, siis ilmselt oli puhkus tõesti vajalik. Kuid juba 18. oktoobril jätkasid 2. ja 5. diviisi pealetungi, samas kui 3. diviis tegi seda alles 19. oktoobril. Just seda viivitust 3. diviisi pealetungi jätkamises, mis ei näi olemasolevate allikate järgi olevat põhjendatud, pidasin ma üheks ebaedu põhjuseks, mis sõltus Loodearmee juhatusest.

K. B. ise väidab (lk 411), et "Tegelikult olid põhjuseks olematud reservid, mis olid Loodearmee otsustavaks puudujäägiks ja tegid pealetungist lootusetu ürituse."

Põhimõtteliselt on see muidugi õige. Kuid see on siiski vaid tarkusejagamine. Nimelt minu formuleering, et ebaedu peamiseks põhjuseks oli Punaarmee suur ülekaal, sisaldabki iseenesest juba seda asjaolu. Sest kui poleks olnud Punaarmee nii suurt ülekaalu, siis oleks Loodearmee võidukas olnud ka ilma igasuguste reservideta. Kui oleks olnud jõudude vahekord näiteks 1:1-1:2, siis on tõenäoline, et Loodearmee oleks vastasele "ära teinud" täpselt samasugustes tingimustes kui need olid reaalsuses - see tähendab ilma oluliste reservideta.

Võib veel lisada, et reservide puudumine polnud mitte mingisugune viga või lollus Loodearmee juhatuse poolt. Selle tingis jõudude vähesus. Kui oleks hakatud eraldama reserve sellises suuruses, mis rindel rakendatuna oleks olnud võimelised olukorda Petrogradi all tunduvalt mõjutama, siis oleks kujunenud olukord, kus otseselt rindele oleksid jäänud tegutsema niivõrd nõrgad jõud, et Loodearmee poleks Petrogradi alla üldse jõudnudki.

4) K. B. väidab (lk 411), et Petrogradi poleks pärast selle vallutamist suudetud enda käes hoida. Ta aga ei põhjenda rohkem. Mina isiklikult suudan vaimusilmas konstrueerida stsenaariumi, milles oleks suudetud.

Vene keeles sellest raamatust polnud ju midagi avaldatud? Venekeelne kokkuvõte on väärt veebile panemist; võib-olla leidub venemaal tõlkest huvitatud kirjastaja?

Juba tõlgitakse. Juuniks saab vast tõlgitud. Kui 2008 algul välja tuleb, siis on hästi.