www.militaar.net

Jah, see väga oktoobrilapselik 2003 aasta ohuhinnang "Eesti rahutaevas pilvi ei ole, ainult üks lõputu päikesepaiste" oligi meelega ülepingutatud, eks see "parima õpilase" sündroom (vt. Eesti Laul) riigi küpsedes ju ka veidi areneb ning 2012-2013 aastal võivad ka julgeoleku küsimustes mingid teised vaatenurgad olla.

Kipun muidugi arvama, et eks seda vene ohtu osatakse ka lääne pool usutava täpsusega hinnata
Vähemalt generaliteedi tasemel, igasugu lordrobertsonid on kahtlasem värk?

Selle alateema aluseks olnud Allan KÄRO artiklis peitub oluliselt rohkem, kui siin vaieldakse.

Ja täitsa hea artikkel muuseas

Selliste artiklite avaldamine (kus küsimus sisulistes põhjustes) on Eestis enamvähem kasutu - lugejate põhimass seda teemat ei taipa või usub pimesi "küll nad seal ikka õigesti teevad" ning midagi muutma või selgitama ei hakata. Parimal juhul ilmub mingi artiklike teemal "sadade mundris ja tsiviilülikonnas kaitseasjatundjate pikaajalisest, vääramatust ja eesmärgikindlast tööst, mis algas ammu enne kui esimene tank Gori tunnelisse sõitis" (mis kuidagi ei seleta aset leidnud diametraalseid muudatusi).

Kunnas on seda tõsisasja vist juba taibanud ja loobunud igakuiste artiklite avaldamisest.

ehk

sadade mundris ja tsiviilülikonnas kaitseasjatundjate

(see oli vist Sinupoolne iroonia) vastu on tark Kunnas, kes kahjuks aga

loobunud igakuiste artiklite avaldamisest

?
Äkki tal polnudki midagi öelda?

See termin on võetud ühe tollal ministeeriumis töötanud asjamehe kirjutisest (utreerituna).
Tegelt vahepealsel ajal mingi "krõmps" arusaamades toimus ja ligikaudu jäi see Gruusia sõja perioodi.
Muidugi seda ei tunnista keegi (Eestis polegi kombeks öelda "ma eksisin", vaid öeldakse "asjaolud muutusid").
See on isegi eemalt vaadates näha - eks seepärast seletataksegi seda laiemas publikus "vene augustitankid raputasid mõistuse õigele kohale".

Mina muideks ei pea Kunnast just targaks, kuid teatud osas on tal õigus ja vastaspool võiks aegajalt ka reageerida, maksumaksjal on lõppeks õigus ka teada, kas tema raha eest tehakse parim võimalik kaitse või mitte. Arvestades et vahepeal seal valdkonnas ajas üks skandaal teist taga, ei pruugi seda just tekkida.
See, kuidas ametlikul tasemel on Eestis välditud riigikaitsealast diskussiooni, on kurioosum omaette.

Palgaarmee-teemadel on Kunnasel täielik õigus - see ütlus "(lahinguvõimeline) palgaarmee on Eestis majanduslikult, sotsiaalselt ja demograafiliselt saavutamatu".
Sõltumata tarkusest-lollusest või apsudest operatiivpealikuna kirjutaks sellele lausele kahe käega alla.
Ka lollidel pidigi vahetevahel õigus olema.

Ka lollidel pidigi vahetevahel õigus olema.

Rikkis seinakell näitab samuti kaks korda ööpäevas absoluutselt täpset aega.

Ma üldiselt ei nõustu eriti Käro seisukohtadega, mida ta oma varasemates riigikaitselistes artiklites on avaldanud, kuid seni on need artiklid olnud hästi arusaadavad selles mõttes, et on selgelt aru saada, mida öelda tahetakse ja mis on autori arvamus ühes või teises küsimuses. Antud artikli puhul ei saa mina küll aru (ega tea kedagi teist, kes oleks enda sõnul täpselt aru saanud) mida selle artikliga tahetakse kokkuvõttes öelda. Kas tahetakse öelda, et senised ohuhinnangud on olnud kuidagi valed ja nende alusel on tehtud valesid otsuseid? Või tahetakse öelda, et need on olnud õiged hinnangud, aga kahju, et need avalikud pole? Või tahetakse öelda, et need ei peagi avalikud olema (aga sellisel juhul millest me üldse räägime?)?

Mis puudutab 2003. aastal, NATO-ga liitumise eelõhtul tehtud ohuhinnanguid, siis on neid siin foorumis (ja kaudselt vist ka Käro poolt, aga ega sellest hästi aru ei saa) kritiseeritud ja naeruvääristatud. Nüüd on sellest möödas kümme aastat, vaataks siis õige, mida see hinnang avalikus osas ütles (väljavõte Kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaanist kuni 2010):

„4. /.../ Eesti ei näe praegu ega lähitulevikus oma julgeolekule laiaulatusliku sõjalise rünnaku ohtu. Rahvusvahelise olukorra järsu muutuse korral ei saa seda täielikult välistada, kuid sel juhul oleks tegemist sõjalise rünnaku ohuga NATOle. Palju tõenäolisemalt ohustavad Eesti julgeolekut asümmeetrilised ohud.

5. Antud suuremastaabilise konventsionaalse rünnaku võimaluse hinnang langeb kokku NATO 1999. aasta strateegilise kontseptsiooni määratlusega, et laiaulatuslik konventsionaalne agressioon NATO vastu on äärmiselt ebatõenäoline, kuid pikema perioodi vältel ei saa sellise ohu üleskerkimise võimalust välistada. Perioodi kuni 2010. aastani hindamisel lähtutakse ka 2003. aasta kevadel NATO kaitseministrite poolt vastu võetud ministrite juhisest (Ministerial Guidance) selles, et antud hinnangu kohaselt ei ole ükski riik ega riikide grupp NATO-vastaseks laiaulatuslikuks konventsionaalseks rünnakuks võimeline vähemalt kümne aasta jooksul.

/.../

7. Rahvusvahelise olukorra muutumisel tuleb võimaliku sõjalise ohu stsenaariumidest arvestada lühikest ettevalmistust nõudva kukutusrünnakuga.

8. Eeltoodust lähtuvalt praeguses ja lähituleviku julgeolekupoliitilises olukorras on Eesti jaoks kõige tõenäolisem sõjalist osalust nõudev stsenaarium väljaspool Eesti territooriumi toimuvad rahvusvahelised kriisihaldamisoperatsioonid, sh võitlus rahvusvahelise terrorismiga.“

Küsiks nüüd siis kümme aastat hiljem, et millises osas on see ohuhinnang äramärgitud kümne aasta jooksul vääraks või vigaseks osutunud? Mina ütlen, et suures plaanis ennustati asju õigesti ette, sest:

1. rahvusvaheline olukord ei ole järsult muutunud (kuigi ohuhinnang seda võimalust pole kunagi välistanud);
2. laiaulatuslikku sõjalist rünnakut pole Eesti ega NATO vastu toimunud, sellise rünnaku oht ei ole kümne aasta jooksul oluliselt suurenenud (kuigi on toimunud NATO riikide sõjalise potentsiaali teatud vähenemine ja Vene poolel katsed oma võimsust taastada, kuid igal juhul ei saa siin rääkida jõuvahekordade kardinaalsest muutumisest);
3. Palju tõenäolisemaks peeti assümeetrilisi ohtusid, mis ka realiseerusid (Venemaa poolne pidev luure- ja mõjutustegevus, aprillirahutused, küberründed);
4. kõige tõenäolisem kaitseväe kasutamist nõudev stsenaarium terrorismivastase võitluse näol realiseerus (juba tollal käinud Balkani missioonid, Iraak, Afganistan, Somaalia).

Mis puudutab Gruusia sõda, siis paradoksaalsel kombel see kinnitab ohuhinnangu väidet, et NATO-t keegi konventsionaalse rünnakuga võtma ei tule – Gruusia polnud ju NATO liige ja sellepärast talle Venemaa kallale tungida julgeski. Vastasel korral oleks see ohuhinnang tõenäoliselt laienenud ka Gruusiale.

Ainuke Käro artikli enamvähem selgelt identifitseeritav väide või point oli see, et 2003. aasta arengukava järgi hakati kaitsevägi täiesti valesti ja palgaarmee suunas arendama, mistõttu sellele järgnenud viis aastat osutus riigikaitse arendamises mahavisatud ajaks. Sellele vaidleks küll vastu.

Ohuhinnang ju ütles, et sõjalise rünnaku taastekkimise ohtu ei saa välistada ja seetõttu jätkas ka 2004. aasta märtsis kinnitatud arengukava tegevustega, mida ei saa kuidagi seostada assümeetriliste ohtude või palgaarmeega: Kaitseväe ajateenijate-väljaõppes olevate reservväelaste arv jäi samaks või isegi suurenes pisut, uue hooga läks lahti ajateenijatele kasarmute ja väljaõppetingimuste arendamine, osteti haubitsaid, TT-raketisüsteeme, täiesti uus ÕT-raketisüsteem, samuti jätkus veokite, sidevahendite, individuaalvarustuse jpm hankimine kogu reserstruktuurile, mitte aga kitsalt Scoutspataljonile jne. Võimalik, et paljusid asju oleks saanud tagantjärele tarkusega paremini või efektiivsemalt teha, kuid sisuliselt ei näe mina, et aastatel 2003 ja 2008 oleks tehtud ühes või teises suunas mingeid kardinaalseid pöördeid.

Mis puudutab riigikaitselist debatti, siis viimane sisuline ja vähegi sisukas debatt toimuski kuskil 2003-2004. aasta paiku – ja midagi katastroofilist sellele ei järgnenud. Hilisemad tõmblused ongi minu arvates olnud pelgalt mingid pinnavirvendused, poliitikute valimiseelne tsirkus ja tähelepanu tõmbamine või siis Kunnase kümme aastat hilinenud kurtmine a la „Tartu pataljoni sulgemine kui riigikaitse üks saatuslikumaid otsuseid“.

Mis Kunnast ja tema artiklitele järgnenud debati puudumist puudutab, siis juhin tähelepanu, et üldiselt esitabki Kunnas oma väiteid väga kategoorilises vormis ehk kes tema arvamusega nõus ei ole, teeb „saatusliku ja kahjuliku vea“, „kergendab FSB ja GRU“ tööd, muudab „Eesti suurriigi ideaalvaenlaseks“ või siis lihtsalt viited sellele, et kõik on tehtud valesti, kuna struktuurides on kallutatud jõud. Pole kuskil näinud, et Kunnas näpuotsagagi tunnistaks oma vigu ja möödalaske, või möönaks, et ka riigikaitseküsimustes võib olla rohkem kui üks erinev arvamus või ideoloogia ilma et teise ideoloogia kandja poleks kahjur või Vene mõjuaegent. Ega selliste seisukohtade juures tahagi keegi temaga avalikult vaielda vaid selleks, et endale „riigikaitse sihiliku õõnestaja“ silt külge saada.

See kõik ei tähenda, et normaalset debatti poleks vaja. Aga normaalne debatt ei sünnigi kategoorilisest seisukohast, et „palgaarmee on Eestile majanduslikult, sotsiaalselt ja demograafiliselt vastuvõtmatu“. Juba ainuüksi väljend „palgaarmee“ on tegelikult lihtsustav, demagoogiline ja seetõttu debatti summutav väljend, mille asemel võiks rääkida „elukutselisest“ või „täis-vabatahtlikust“ armeest. Aga ei – on olemas vaid üks mustvalget ja pooltoone mittelubav dogma – kas „väikene ja äraostetav palgaarmee“ või ajateenistus suure reservarmee loomiseks. Ja ainuüksi selle väljendiga tapetakse ära võimalik diskussioon selle üle, et kas ka elukutselise väe puhul oleks võimalik formeerida suuremat hulka reservüksusi (piirateski teenistusaega 8 kuuga), kas täisvabatahtliku ajateenistuse korral oleks teenijate motivatsioon, lahinguvõime, õppekogunemistele kohaleilmumise protsent suurem jne ja vajadus üksuste arvu ja igasuguste ülekatete järele jälle väiksem jne.

A4 võta mingi andmebaas a la CIA world Factbook lahti ja veendu ise kui sõjaliselt armetud/hädised on NATO palgaarmeega (suur)riigid isegi paljude Eesti suurusjärgus ajateenistusega riikide kõrval. USA küll mitte kuid ta on juba nagu 1980 te keskpaiga NSVL - sõjalist rauda ja inimesi on aga riigi suur võlg teeb seda poliitilist ketti mille otsas ollakse järjest lühemaks. Inimkaotuste vältimiseks paigutas Saksamaa isegi oma väikse üksuse Afganistanis kõige rahulikumasse provintsi tegevusetult vedelema. See et allkiri Eesti NATO liimelisust tõendaval paberil muudab hetkega ja kardinaalselt sellesama Saksamaa käitumismustrit on viisakalt öeldes intellektuaalselt huvitav mõte. Kuidagi animistlikuks on NATO teema ära läinud.

Aga normaalne debatt ei sünnigi kategoorilisest seisukohast, et „palgaarmee on Eestile majanduslikult, sotsiaalselt ja demograafiliselt vastuvõtmatu

Mitte vastuvõtmatu, vaid teostamatu või võimatu. Ja kui lugeda Kunnase ütlust artikli kontekstis, võib aru asaada, et "palgaarmee" ette käib vaikimisi "sõjaliselt relevantne", "esmaseks kaitseks vajalik" jne. Antud väide on ta kirjutistes väga kenasti ka põhjendatud, sa pole kas vaevunud seda lugema või ignoreerid meelega seda, mis ei toeta ministeeriumi tegelaste väiteid.

Normaalse debati tekkeks on vajalik muuhulgas KA:
1. et osapooled mõistavad raamistiku piire ühtemoodi - selleks tuleb nii Kunnasel loobuda nukupataljone nutmisest ning vastaspoolel argumendivabast vahust "arenenud riikide tavast" ja "eilse päeva massiarmeest" - ja last but not least andma endale aru, et palgalise reakoosseisuga ei ole võimalik Eestis pidada esmase kaitse tagamiseks vajaliku arvukusega KV.
Näide: pole sisu debatil, et päike ei tõuse idast, vaid hoopis läänest, sõltub kustpoolt vaadata. Selliste asjade sisu on aktsioom - väide, mis ei vaja tõestust.
Täiesti aktsioomilaadne on väide, et Eesti vajab esmaseks kaitseks x0 000 meest ja neid ei ole võimalik palgalisena ülal pidada.

2. et osapooled selgitavad ja põhjendavad oma seisukohti

Kuidas oli asi:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream ... sequence=1

Tänases Postimehes paneb KÄRO viimastel päevadel segast pannud geenikommarile väikse mõnusa litaka

hillart kirjutas: Kas te pole tulnud näiteks hoopis lihtsamale ja loogilisemale vastusele selles küsimuses? Võib-olla, et tal oleks ju öelda küll, kuid ta on lihtsalt lootuse kaotanud pidevalt rääkides ja kirjutades, et keegi suvatseks ka miskit selle üle tõsisemalt järele mõelda? Et neist mõtteavaldustest tulenevalt ka miskit tõepoolest ette võetaks, oleks vist tõepoolest palju tahetud. Milleks see kõik, kui oma siirast südamevalust Eesti riigi kaitse pärast kirjutatuga saad kaela vaid järjekordse verbaalse "s...talaadungi" ja lausa idiootsusteni minevad süüdistused ei tea milles?
Miks ma seda just taolisel kujul mõistan? Lihtsalt seepärast, et olen kõike seda omal nahal tundma õppinud. Ja päris kibedalt tundma õppinud. Kuidas aastaid rääkida, rääkida ja kirjutada, ja veelkord kirjutada ja rääkida, ja kirjutada ja rääkida, ja kirjutada, ja kirjutada ja ... ja selliselt lõputult. Ikka vastavalt teenistusest tulenevatele lubatavatele võimalustele, rahulikult ja vaoshoitult. Ja kui siis ikka ja jälle järjepanu näed ning ka valusasti koged, kuidas vaatamata sinu meeleheitlikele pungestamistele halvimat ära hoida järjepanu totaalselt nö. puusse pannakse ning asjad veerevad tegelikkuses Kaitseväe iseseisvast kaitsevõimest ikka kaugemale ja kaugemale (retoorika väidab küll täiesti vastupidist ja mõnes valdkonnas võib see ka selliselt olla, aga ... Kaitseväegi peaks ju üks proportsionaalselt arendatud tervik olema), siis ... Ja tuhanded "kirjutatakse korstnasse" ning kaitsevõime käib alla, aga - mitte keegi pärast ei vastuta. Isegi ei tunnistata, et eksiti. Igatahes mina küll ei mäleta, et möödunud aastakümnete jooksul kordasaadetud jamade puhul oleks keegi kusagil oma süülisust või siis vähemalt kas-või anonüümset eksimust struktuuri poolt tunnistanud. Lihtsalt vaikitakse maha, nagu polekski miskit olnud.

Edgar -vanake pole juba nii ammu peaministri toolile saanud.
Aga näe, ei jäta üritamist.
Nagu sotsid oma maksutõusude/ümberjagamistega. jne.
Nad räägivad ja kirjutavad, jutustavad ja kuulutavad.
Ja seda aastaid ja aastaid.
Ja ikka on pidanud valimistel valusasti kogema, kuidas "vaatamata sinu meeleheitlikele pungestamistele halvimat ära hoida järjepanu totaalselt nö. puusse pannakse ning asjad veerevad tegelikkuses ikka üha hullemas suunas"
No ei õnnestu mette...
Ja ametlik retoorika väidab pealegi vastupidist.
Mida küll teha...

Reformi toetus langeb kolinal ja Jaan Männik on välja käinud plaani uus paremerakond luua.
Kui see teoks tehakse ja platvorm enamvähem OK on, panen sellele asjale valimistel käe alla ja agiteerin suguvõsa ka takkajärgi.
Selline asi võtab reformi ja IRL piiripealset käitumist arvestades tublisti hääli ära.
Ära tüütab see JOKK ja ignorants "ma vabandan".
Pole midagi nii, et midagi ei toimu.

Oi-oi, kui klassikaline demagoogiavõte. Labane igatahes.
Püüda nüüd kohe ja kärmesti mind Edgariga, kui siinses foorumis kõike negatiivset kehastava võrdkujuga, võrdusesse seada. (Täiersti meelevaldselt, muideks.) Et igasugust edasist piiksu sellel teemal ära hoida. Ei taha ju ometi ükski endast lugupidav foorumlane kas või poole sõnaga sellesuunaslist märkust kuuldavale tuua, mis natukenegi tema edgarisuunalisusest (kas või oletamisi) märku võiks anda.

P.S.
tommy!
Mingi enesest lugupidamisvõime võiks ju ikkagi säluda, et taolisele tasemele mitte langeda, nagu sa antud juhul välja näitad.