Allan Käro: rappamineku ümmargune tähtpäev

[Lemet]

http://arvamus.postimees.ee/1187062/all ... e-tahtpaev

Riigisaladust on kahte sorti. Kõigepealt kuuluvad sinna alla päris saladused. Ja seejärel on seal hulk asju, mis nii väga salajased ei ole, kirjutab ajaloolane Allan Käro.

Kui jutt on riigikaitse arengukava koostamisest või laiemalt kaitseplaneerimisest üldse, siis tuleb vältimatult rääkida võimalikest ohustsenaariumidest. Ohtude hindamisest kogu protsess peale hakkabki. «Esimeseks ülesandeks on kirjeldada ohustsenaariumid ehk millised olukorrad võivad viia sõjalise ohu kasvuni ja riigi territooriumi kaitsmiseni,» kirjeldas kaitseminister Urmas Reinsalu (PM 16.08.2012).

Paraku, vähemalt kui vaadata tavakodaniku poole pealt, tekib siin ka üks probleem. «See on arusaadavalt kõrge salastatuse astmega teema,» jätkas Reinsalu kohe. See aga tähendab, et avalikkuse ette jõuab ainult kogu protsessi lõpptulemus.

Võtame näiteks eelmisel kümnendil juhtunu. «Nüüd selle «Kaitsejõudude struktuuri arenguplaan aastani 2010» esimesel etapil täpsustati julgeoleku situatsiooni ja anti Eestile ohuhinnangu täpsustus, mis on vajalik selleks, et täpsustada kaitsejõudude ülesandeid ja funktsioone,» rääkis 19. augustil 2003 valitsuse pressikonverentsil tollane kaitseminister Margus Hanson.

Milles seisnes kaitsejõudude ülesannete ja funktsioonide täpsustus, seda saime üsna varsti teada. See tähendas palgaarmeele ülemineku algust, mis kohtas avalikkuses üsna raevukat vastuseisu. Viis aastat hiljem, kui tehti järjekordset arengukava, ei jäänud sellest plaanist (eeldatavasti siis ka ohuhinnangust) kivi kivi peale.

See viis aastat ei olnud aga sugugi lihtsalt aeg ühest dokumendist teiseni. See tähendas teravat vastasseisu, vaidlusi ja võitlusi, mille järelkajad ja -mõjud ulatuvad tänapäevani. See tähendas ka viit aastat kaotatud aega kaitseväe arendamisel. Sellist olukorda oleks ilmselt saanud vältida, kui kõigepealt oleks vaieldud selgeks ohuhinnanguga seotu ja alles seejärel asutud täpsemate plaanide väljatöötamisele. Aga jah, see salastatus.

Kui nüüd väga lennukalt üldistada, siis on olemas kahte sorti riigisaladust. Kõigepealt saladused. «See, kes tahab midagi saladuses hoida, peab hoidma saladuses, et tal on saladus, mida hoida,» õpetas sir Humphrey (Jonathan Lynn ja Antony Jay, «Jah, härra minister», Varrak, 1999; tõlkija Juhan Kahk). Ja siis kõik need ülejäänud asjad, mida mingil muul põhjusel kõigi silma all must valgel üles tähendada ei saa.

Kui nüüd võtta kinni kaitseminister Reinsalu sõnast, siis kõrge salastatuse astmega ei ole sugugi ohuhinnangu või -stsenaariumide «teema». Kõrge salastatuse astmega on see konkreetne dokument, mis võtab kokku riigi selle hetke ametkondliku tarkuse.

Ohuhinnang ja -stsenaariumid on küll selle dokumendi osa, aga need ise ei ole saladused. Piisab paarist kuust mõnes riigis elamisest ja sealse elu jälgimisest, et aru saada, milline on sealne ohuhinnang kõige üldisemal tasemel.

Veidi konkreetsemaks minnes ehk ohustsenaariumidest rääkides, ei ole ka need eriti raskesti välja nuputatavad.

Selleks tuleb vaid jälgida avalikke allikaid. Võtame värske näite. «Ohustsenaariumide läbimängimine seadis meie üksustele suurema nõude olla valmis kiirelt reageerima ja see omakorda tähendab võimalikult lühikesi ja hästi töötavaid käsuahelaid,» kirjutas kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Peeter Hoppe (PM 15.3.2013).

Kui käsuliinid peavad olema võimalikult lühikesed, siis piltlikult väljendudes tähendab see, et juhtimisstruktuur peab muutuma laiemaks. Teiste sõnadega, käsuliinid on küll lühemad, aga neid on rohkem. See omakorda tähendab, et kaitseväe kui terviku juhtimine on keerulisem (ja teatud punktist alates muutub võimatuks).

Selline, tavalisest püramiidilaadsest erinev juhtimisstruktuur annab suurima kasu, kui lisaks kiire reageerimise vajadusele on ka eeldatav sündmustik lühiajaline. Sel juhul ei jõua süsteemi puudused mõju avaldada, küll aga on võimalik ära kasutada struktuuri ebakorrapärasusest tulenevad eelised.

Seega on vaatluse all stsenaariumid, mis katavad vaid osa kogu võimalikust ohtude skaalast. Seda järeldust tuleb nüüd kombineerida kõnealuse riigi ja selle võimaliku vastase geograafia, inim­asustuse, ajaloo, liitlassuhete, majandusliku arengu, välis- ja sisepoliitika, sõjaväe praeguse relvastuse ja kavandatavate relvaostudega jne.

Nii langevadki ohuhinnang ja -stsenaariumid riigisaladuse seisukohast võttes sinna «ja need ülejäänud asjad»-kategooriasse. Lihtsustatult võib öelda, et meie praeguses maailmas ei ole rahulikel aegadel lihtsalt kombeks ametlikult kinnitada, et mõne teise riigi poolt peetakse võimalikuks vaenutegevust, seda enam siis kirjutada lahti, kuidas viimane võiks seda täpselt teha.

Ja ega seda olegi vaja avalikult arutada. Ohustsenaariumide nüansside lihvimine võib rahumeeli jääda ametnikele suletud uste taha. Küll on aga vaja selgeks rääkida, miks on riigikaitse arengukava tegemisel lähtutud vaid osast ohuskaalast.

Ehk kõigepealt tuleb sellised väljendid nagu «tänapäevased ohud», «kaasaegne mõtlemine», «21. sajandi sõjapidamine» täita sisuga, ja kui see õnnestub, alles siis hakata nendest lähtuvalt julgeolekupoliitikat kujundama.

Aga muidugi, väga teretulnud oleks ka seletus selle kohta, miks ikkagi 2003. aastal nii rappa mindi. On ju ümmargune tähtpäev tulemas.

[oleeg]

Vaene tähelepanupuuduses virelev õnnetu hing keset kõrbe

terv
o

PS
See mõte ei käinud sõnumitooja elik Lemeti kohta

[Kapten Trumm]

Võtame näiteks eelmisel kümnendil juhtunu. «Nüüd selle «Kaitsejõudude struktuuri arenguplaan aastani 2010» esimesel etapil täpsustati julgeoleku situatsiooni ja anti Eestile ohuhinnangu täpsustus, mis on vajalik selleks, et täpsustada kaitsejõudude ülesandeid ja funktsioone,» rääkis 19. augustil 2003 valitsuse pressikonverentsil tollane kaitseminister Margus Hanson. Milles seisnes kaitsejõudude ülesannete ja funktsioonide täpsustus, seda saime üsna varsti teada. See tähendas palgaarmeele ülemineku algust, mis kohtas avalikkuses üsna raevukat vastuseisu. Viis aastat hiljem, kui tehti järjekordset arengukava, ei jäänud sellest plaanist (eeldatavasti siis ka ohuhinnangust) kivi kivi peale.

Kokkuvõtvalt probleem näib olevat selles, et ohuhinnanguid kujundatakse poliitiliste moevoolude tõmbetuules - ja nagu mulle isiklikult tundub, ka parasjagu selliseid, et ei tekiks küsimust rahastamise suurusest (nt kas seda liiga vähe pole)?

Sest kui vaadata seda 2003. aastat, siis mis tänaseks muutunud Venemaal on?
Venemaa oli ja on jäänud agressiivset lähivälismaa poliitikat viljelevaks riigiks.
Kui täna on 4 aastat möödas Gruusia sõjast, siis 2003 oli samapalju möödas II Tsetseenia sõjast.
Ei saa väita, et VF olnuks 2003 vähem agressiivsem või oht olnuks väiksem.
Palgaarmeele üleminekuks puudusid 2003 igasugused strateegilised ja operatiivsed eeldused.
Vale liigutus, mille ilustamiseks asju ilusamaks tuuniti.

[oleeg]

Ei saa väita, et VF olnuks 2003 vähem agressiivsem või oht olnuks väiksem.

Mille alusel Sa midagi väidad? Lihtsalt arvamus või tugined süvaanalüüsile mõnes usaldusväärses instituudis?

Palgaarmeele üleminekuks puudusid 2003 igasugused strateegilised ja operatiivsed eeldused.

Mina alustaks küll teisest otsast: vajadus, eesmärkja alles siis... kui siiski - eeldused/võimalused.

terv
o

[Kapten Trumm]

Mille alusel Sa midagi väidad? Lihtsalt arvamus või tugined süvaanalüüsile mõnes usaldusväärses instituudis?

Minu arvamus, mida kinnitab (kahjuks) Venemaa praktika.
Lisaks - palgaarmee fantasöörid pole tänini toonud avalikult kuskil ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti oma idee kaitseks.

Mina alustaks küll teisest otsast: vajadus, eesmärkja alles siis... kui siiski - eeldused/võimalused.

Operatiivne eeldus palgaarmeele (väiksearvuline!!!) oleks näiteks see, kui VF läheks üle 20 000 mehelisele palgaarmeele, millest baseerub ZapVO-s 10 000 meest.
Sedasorti invasiooni tõrjumiseks või vähemalt edasitungi viivitamiseks on operatiivvajadus mõni tuhat kiire reageerimisega meest.
Neid on Eestil võimalik ülal pidada ka. Paraku see eeldus pole täidetud, VF maaväe isikkoosseisu mõõdetakse endiselt sadades tuhandetes.

Strateegiline eeldus oleks see, kui karukeste duo loobub võimust, korraldatakse vabad ja võltsimisteta valimised, toimub suur relvajõudude vähendamine ning VF asub aktiivselt suhteid lähivälismaaga siluma. Sellisel juhul nihkub EKV operatsioonide raskuspunkt tõesti missioonidele ja selleks on tõesti palgaarmee praktiline.

Kumbagi nähtust ei toimunud 2003. a ega ka 2012. a paiku.
VF poliitika ja relvajõudude arvukus/võitlusvõime pole vahepeal sedavõrd palju muutunud, et õigustada (väiksearvulisele) palgaarmeele üleminekut.
Kogu idee oli kantud Lääne-Euroopa riikides võimaliku praktika kriitikavabast ülekandmisest sootuks teistsuguse julgeolekuolukorraga Eestisse.
Saksamaal või Belgial on VF-ga vahepeal suur-suur sanitaarkordon.
Meil mitte.

[oleeg]

Minu arvamus, mida kinnitab (kahjuks) Venemaa praktika.

Kõik need kes muutusi ei näe või neid ei tunnista on kas asjaarmastajad või suisa mõjuagendid. Karmilt, kuid otsekoheselt.

Lisaks - palgaarmee fantasöörid pole tänini toonud avalikult kuskil ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti oma idee kaitseks.

Said minust pisut valesti aru Ma ei kummarda saatanat

terv
o

[Kapten Trumm]

Küsimus jääb ikkagi üles, sõltumata kes mida näeb või arvab.
Kui ohuhinnangu alusel oli 2003. a optimaalne palgaarmee (Eesti oludes max 2 pataljoni), siis lugedes sama K.Kaasi kirjuti vene armeereformidest (mis justkui kuskile pole viinud), tekib küsimus, et millest taas pööre massilisema reservarmee suunas? Üks neist otsustest peab olema ekslik.

[oleeg]

...lugedes sama K.Kaasi kirjuti vene armeereformidest (mis justkui kuskile pole viinud)...

Edasine arutelu ei paku mulle vähimatki pinget. Ausalt.

terv
o

[Hjalmar Nelk]

Trumm - ma lihtsalt ei või.

VF läheks üle 20 000 mehelisele palgaarmeele

VF maaväe isikkoosseisu mõõdetakse endiselt sadades tuhandetes

Saksamaa, kel hetkel pole mingeid neid ohustavaid naabreid (nagu Venemaal), relvajõudude suurus on 2,5 korda väiksema rahvaarvu ja ca 50 korda väiksema pindala (loomulikult on suur osa Venemaast asustamata, kuid siiski) juures ca 200 000. Et Venemaa oleks sellest numbrist ca 4-5 korda (merevägi, õhuvägi, mis iganes seal veel on) väiksem? Kõlab loogiliselt.

Tegelikult (vastates Sinu äärmiselt ajuvabadele kommentaaridele Põhja-Korea "plusside" osas) ei ole suurt vahet millises olukorras või kui suured on Venemaa relvajõud. Oht Eestile väheneks tõepoolest koheselt, kui Venemaa oleks rohkem demokraatlikum ja vähem korrumpeerunud. Nii lihtne see ongi.

[Lemet]

Saksamaa, kel hetkel pole mingeid neid ohustavaid naabreid (nagu Venemaal),

Siis millised naabrid Venemaad hetkel relvajõul ohustavad??? Eesti, Läti ja Leedu?

[oleeg]

Saksamaa, kel hetkel pole mingeid neid ohustavaid naabreid (nagu Venemaal),

Siis millised naabrid Venemaad hetkel relvajõul ohustavad??? Eesti, Läti ja Leedu?

On üks selline pisike riigike nagu Hiina, millel rahvamassi on pisut palju...
Ei ohusta küll otsesõnu relvajõul.
Lisaks sellele näevad naabrid ise ohte...

terv
o

[Lemet]

Sedapidi võttes on ka Saksamaal nii Poola kui Prantsusmaaga hüpoteetiliselt kana kitkuda...Hiina liidrid on vist paaril korral avalikult Venemaa poole koostööd ja heanaaberlikust kuulutanud. Nii et hetkel tunduvad Venemaa ja Saksamaa kallaletungiohu poolest üpriski ühel pulgal olevat.

[Kapten Trumm]

Hjalmar Nelk, VF 20 000 meheline palgaarmee oligi hüpoteetiline konstruktsioon. If.....
Mille põhjal võib konstrueerida ka Eesti palgaarmee.
Kuna VF taoline arvukus ilmselt ilmaski ei teostu, ei ole teostatav ka Eesti palgaarmee, põhjusel, et selle arvukus on võrreldes vajadusega liialt väike.
Ei mingit ajuvabadust, väga lihtne loogika.

[Viiskümmend]

2003 aasta ohuhinnanguid dikteeris ju väga otseselt Eesti liitumine NATOga sest meie tulevasi liitlasi tuli veenda, et Eesti ja RFiga seotud sõjalisi ohte ei ole olemas. Kardeti, et ajateenistus ehk "külma sõja" vaimust kantud riigikaitsemudel on juba iseenesest provokatsioon - PR keeles "vale kujund", kuna see näitab, et meie usk pole kindel, me endiselt valmistume millekski totaalseks?!
2012 aastaks on liikmesriik Eesti ja NATO teinud läbi lihtsalt suure arengu ning täna tunduvad need 2007-2008 aasta eelsed "tõsised seisukohad" paljudele lapsepõlvest armsa multifilmina. Täna on meie ametlikud seisukohad ikka palju küpsemad.
Viimase KV aastaraamatu väitel läheb Juhkentalis juba lähiajal kõvaks ehituseks ning need lühemad käsuahelad tsementeeritakse ka uue juhtimistaristuga, ehk see kõikvõimas IT jääb vajaliku sünergia ja sidususe tekitamisega ikkagi jänni.

[Kapten Trumm]

2003 aasta ohuhinnanguid dikteeris ju väga otseselt Eesti liitumine NATOga sest meie tulevasi liitlasi tuli veenda, et Eesti ja RFiga seotud sõjalisi ohte ei ole olemas. Kardeti, et ajateenistus ehk "külma sõja" vaimust kantud riigikaitsemudel on juba iseenesest provokatsioon - PR keeles "vale kujund", kuna see näitab, et meie usk pole kindel, me endiselt valmistume millekski totaalseks?!

See loogika oleks kantud arusaamast, et NATO staapides istuvad idioodid.
Mida seal teps mitte ei istu, usun et ka seal osatakse teha elementaarseid arvutusi, milline on seesama NATO soovitud iseseisva esmase kaitsevõime vajadus ja kas see on teostatav palgalise armeega. Pole ka siin käinud välismaa kindralid niiväga palgaarmeed promonud (poliitklounid jätame kõrvale). Minu arusaamas ei ole teostatav.