valdo kirjutas:Seda teed, et fakte endid võltsima hakati, mindi suhteliselt harva - vaid siis, kui muudmoodi ei saanud.
Mitmeid holokaustieitajaid on küll tabatud otsestelt faktivõltsimistelt, aga see selleks...
Mis puutub Madissoni ja tema kolleege, siis suur häda on , et nad üksteist pidevalt tsiteerides mängivad nagu ringmängu. Esimene tsiteerib teist, teine tsiteerib kolmandat, kolmas omakorda esimest.
Ka poliitiline hoiak kumab Madissoni tekstist pidevalt läbi, mis võiks sundida küsima kas tegemist on ikka neutraalse uurijana, kes asus materjali kallale neutraalse uurijana.
Näiteks kirjeldab Madisson juutide ajalugu nelja punktina: a) väljaränne Lähis-idast; b) kauplejateks ja laenajateks hakkamine; c) valitsejad on kõik juutide võlgnikud ja nende käpa all; d) kommunismi leiutamine. Neutraalne uurija oletaks, et sellise lihtsustamise taga on soov kujutada juute rahaahnete laenajatena, kes tegid seda kõike selleks, et valitsejaid endale allutada. Neutraalne uurija võiks välja tuua ka põhjused - teiseusulistel oli keskajal keelatud maad omada, seega ka sisuliselt ära võetud õigus elatisele. Neis piirkondades, kus seda keeldu polnud olid juudid põllupidajad nagu ikka. Neutraalne uurija tuletaks meelde ka juutide massküüditamisi 15. sajandi Hispaanias, varanduste konfiskeerimisi ja deporteerimisi Inglismaal ja Prantsumaal, pogromme ja usulist vanemist - kõiks see sunniks küsima, kui juudid olid nii võimsad,et kõik valitsejad neil peos, miks neid siis ikka peedistati.
Vahel on Madisson ka silmakirjalik. Nii tsiteerib ta mõnuga Finkelsteini, kus viimane kritseerib holokausti politiseerimist. Miks ei kasuta Madisson Finkelsteini seal allikana, kus jutuks Holokausti toimumine ja numbrid - ehk seepärast, et Finkelstein ei eita Holoakausti. Veidi selektiivne lähenemine...
Lihtsalt totter on see, kus Madisson põhjendab Holokausti uurimiste tekkimist 1967 aasta Iisraeli-Araabia sõjaga, umbes sedasi, et nüüd on Iisrael nii tugev, et saab hakata Holokausti leiutama. Tüüpiliselt demagoogilise väite taga paistab esialgu midagi tõepärast - tõepoolest Holokausti uurimusete arv hakkas alates 60-test aastatest ja edaspidi kiiresti kasvama. Muiudugi võiks ju küsida, kas okupatsioonitsoonideks jagatud Saksmaa, miljonid asitõendid, sajad arhiivid erinevates riikides - kas need pole lihtsalt praktilised asjaolud, mis võivad uurimisi venitada.
Eriti nõme on see, et kui tood 1967.aasta sõja tärminiks, kus algas Holokausti teemaliste publikatsioonide ilmumine, siis ignoreerid kümneid ja kümneid olulisi uurimusi, mis ilmusid ammu enne seda. Näiteks Raul Hilbergi "The Destruction of European Jews." (1961) või siis Helmut Krausnicki (1964), Gerald Reitlingeri (1953) tööd või siis Willima Shireri krestomaatiline "The Rise and Fall of the Third Reich" (1960). Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, lisaks kümnete kaupa igasuguseid komisjonide raporteid ja aruandeid.
Madisson nagu Holocausti eitajad ikka armastavad tuua esile, et pole leitud Hitleri käsku, SEDA allkirja. Ja siit saab kohe loogiliselt edasi tõmmata - kuna number 1 ei tea ega pole käsku andnud, siis asja ei toimnudki. Küsiks Madissonilt, kas minu vanaisa polnudki Siberis, sest Stalini allkirja ju polnud. Katõni massimõrva kah polnud, sest Stalini allkirja polnud. Või Saksamaalt näiteid tuues, kas natside enda poolt filmitud raamatutepõletamised pole toimunud, sest Hitleri allkirja nende põletamiseks pole ju leitud. Ja need sõjalised operatsioonide või lahingutehnika väljatöötamine, mille puhul ajaloolased viitavad üheselt Hitleri personaalsoovidele (tihti kindralite, ekspertide tahte vastaselt) - kas neid ka ei toimunud, sest Hitleri kirjalikku käsku ei leitud.
Alati on mõnus numbritega zhongleerida. Näiteks Auschwitzi puhul oli Nõukogude ajloodogma, et seal tapeti 4 miljonit juuti. Loomulikult kehtis see ka sovjettide kontrollitud Poolas ja Auschwitzi muuseumis. Tänaseks on see number muutunud 1-1,5 miljoni peale ja eitajad peavad seda, et vaat et enda teeneks. Nii küsivadki Madisson ja tema kaaslased retoorilsielt, et kui saime numbri 4-lt 1,5 miljoni peale, miks siis mitte O-li peale. Aga võhikule, kes tausta ei tea jätab see vale mulje. Nimelt pole Lääne ajloolased MITTEkunagi uskunud seda nõukogulaste välja pakutud 4 miljonit Auschwitzi surnut. Isegi Jewish Comission tegi oma esilagses 1949 aasta raportis märkeks kuni 1,5 miljonit. Samamoodi on ka teiste lääne teadlaste (sh juudi soost ) uurimused olnud kusagil 700 000 - 1,5 miljoni suurusjärgus. Nii, et seda ametliku Auschwitzi väjhenmist 4- miljonilt 1-1,5 peale pole eitajatel küll mõtet enda teeneks pidada.
Aga aitab praegu ehk kah.