kalleb kirjutas:see oli lahinguvõime nõrgendamise eest
Lahinguvõime pidi seal igaüks ise tagama. Kui leiti, et sinu lahinguvõimega on kehvasti, siis tõsteti sind veel nutusema romu peale ringi ja kui hakkama ei saanud, siis püss selga ja eskadrilli angaaride vahele karauuli.
Minu autasuks oli seal suht mugav ja huvitav elu, ei narjaade ei karauule.
Käisin koos lenduritega "ljotnaja stolovaja"s söömas. Mõnikord viisin lendurite naised Vilnjusesse vorsti järele, teinekord oli kellegil matusele või pulma bussi vaja jne.
Ma kohe ei salli seda juttu, et "Sõjavägi teeb poisist mehe"
Teeb ta teeb.....
Aga iseseisvust annab see kindlasti juurde. Arusaamist, et on asju, mis lihtsalt tuleb ära teha. Peldikupuhastamine. Oma riiete pesemine ja parandaminegi.
Arusaamine, et iga kord ei tule miilits(politsei) appi. Et on olukordi, kus peadki ise iseenda eest seisma.
Puht praktilistest oskustest õppisin ära:
Vikatiga niitmise
Heinakuhja tegemise.
Kassi- ja koera- ja rotipoegade uputamine.
Lehma lüpsmine.
Tean, kuidas siga noahoobiga tappa....st kus asub ta süda.
Tean seda, et kui tomatisse tilgake kust süstida, siis läheb ta ühe ööga punaseks.
Toore soolapeki söömise.
Klaasikaupa viina joomise.
Kurrat, rohkem esimese hooga armeetarkusi meelde ei tulegi
Kui sellised filosoofilisemad terad kõrvale jätta, siis õppisin ära vene keele, mis praeguseks on roostes nagu äravisatud jalgratas, aga nagu rattaga sõitu, nii sedagi päriselt ei unusta. Teiseks õppisin autoga sõitma nii miljonilinnas kui kõrvuni mudasse uppunud sõjaväeobjektidel - see on üks kasulikemaid oskusi, mida ei ole minetanud. Ja lõpuks - õppisin oma jalanõude eest hoolt kandma
Aga edasise elukäigu mõjutamise koha pealt ei oska muud öelda, et kui poleks seda perioodi olnud, siis ei oleks ma praegusel hetkel just siin jne. Ühest sammust kasvab välja teine.
Püüdsin ikka ka selles olukorras ise areneda ja kogemusi saada .
Nagu näiteks:
1) enese eest seismist
2) enesekontrolli parandamist
3) tugevdas usku enesesse
3) morse sai selgeks
4) ülevaate mitmesugusest vene militaarsest elektroonikast
5) kõva vene keele praktika
6) pisut läti keele oskust
7) analüütilise mõtlemise praktilist kasutamist
8 ) AK iseärasusi erinevates tulereziimides ja ilmastikutingimustes
9) füüsilist karastust ja vastupidavust
10) arusaama, kuivõrd kirju on issanda loomaaed
Me kõik oleme võhikud, ainult erinevates valdkondades.
Leian ,et vene kroonu on mõjunud ülimalt positiivselt!
Need kogemused ja toimetuleku oskused ,mis sealt saadud on hindamatud.
Teenitud sai sisevägedes,Leningradis,sama koridori peal leeduka Sakalauskasega (kui keegi mäleab - siis see oli hullumeelne massimõrvar,kes tegi "kiusamise" tõttu otsa peale kaheksale kaasteenijale ning ühele allohvitserile ja põgenes.Pool venemaad ajas teda taga,lõpuksw saadi kättegi.Kahjuks tüüp mahalaskmisest pääses ,räägitakse ,et tänu kõrgel kohal olevatele KGB sugulastele sai hullu paberid.Soomlased tegid meie tookordsest elust filmigi "Tellislipp" nimeks, üritades Sakalauskast mingi omalaadse märtrina näidata.)
Tallinnast läks sisevägedesse meie prizõõviga 64 poissi,tagasi tuli 62.Nii et eks ta üsna karm oli.
Suur pluss oli,et õppis inimestega toime tulema (ka kõige hullema saastaga)
Ohtusid oli omajagu - see igapäevane jamamine zekkidega näiteks - ega need ka mingid pailapsed pole,ainult vaatavad,kuidas sind enda käpa alla saada,või suisa ära koksata ning ise jalga lasta.
Või siis mundris linna peal - ega seal pidi ka selja taha kogu aeg vaatama.Ükskord avastasin ennast mingi naiste teemaga seotult hilisõhtul vassiili saarelt ühes Peeter 1 aegses slummis ,kamp kõige ebameeldivamaid endisi zekke ümber ja nuga kõril.
Tund aega kõige libedamat ilukõnet läks,enne kui minema lasti.Tüübid veel ütlesid ,et "vedas sul raisal,et suu said lahti teha ja kohe ära ei "zarezaitud" ,tuli välja et sa oled üsna ok tüüp,nii et ära sellistesse kohtadesse mundris enam roni."
Ühel teisel poisil meie priisist hiljem nii hästi ei läinud.
Või siis Tšernobõlisse minek - meie teenistusaja teises pooles käis seal laks ära ja loomulikult olid siseväed need,kes kohe esimesena suures ulatuses sinna saadeti.Siis oli vingerdamist ja ülemuste määrimist küll,et ära ei saadetaks.Lõpuks läksin vabatahtlikult mitteametlikusse karistusroodu autojuhiks - see oli koht kuhu keegi minna ei tahtnud,aga ega see lõppude lõpuks hull polnudki - ikka parem ,kui Tšernobõl.
Nii et see inimeste ja erinevate olukordadega toimetuleku oskus,enda eest seismine ning keerulises situatsioonis kiirete otsuste langetamise oskus -kõik puha kroonust saadud.
Noh lisaks muidugi kõi eelkõnelejate nimetatud plussid - füüsiline ettevalmistus,tehnikaga sina peale saamine ,erinevate rahvuste tundmaõppimine jne.
Takkajärgi mõteldes ei oleks olnud erilist vahet, kui oleksin selle kaks aastat kusagil mujal veetnud - minupärast või Supilinnas pööningul peidus. Endaga hakkama sain juba enne, mingeid situatsioone, millele tsiviilis vastet ei leiaks, ka ette ei tulnud. Vene ja inglise keeled õppisin ära - aga seda oleksin ka muidu teinud. Võib-olla. Vahet pole. Suht mõttetu aeg minu elust, aga mõttetuid perioode on teisigi olnud.
