Siin on muidugi kaudselt diskuteeritud selle üle... Aga ma mõtlen otse just küsida? Kas see on andnud edasiseks midagi sellist, mida ilma seal olemata ei oleks teil täna saavutatud?
Mulle andis EKV küll nii palju, et õppisin hindama vägagi vabadust ja sõltumatust...
Õpetas iseseisvalt mõtlema - ja aru saama, et kõik ei ole mitte kuld mis hiilgab ja kõik ei ole mitte tõde mis paberil kirjas või "autoriteetse" isiku poolt öeldud.
Õpetas suhtuma eluterve kahtlusega kõike milles sind üritatakse veenda...
Ei ole küll minuga seoses, aga asi selline, et minu onu näeb küll tihti unes oma kroonuaega ja seda just painajate näol,ette on tulnud ka unes kaklemist Tol ajal oli seal vägivalda palju
Vot nii on mõjunud talle vene kroonu
No mida kroonus käimine mulle kasulikku õpetas?
- Enda ego kehtestamist kui olukord nõuab
- Enda ego mahasurumist kui olukord nõuab
- Nende kahe olukorra üksteisest eristamist.
Veel jõudsin tõdemusele, et issanda loomaaed on ikka väga kirju ja mitte kõik inimeseloomad pole minu endaga sarnased. See on aidanud mul paremini mõista erinevate inimeste käitumiste motiive.
1. Internatsionaalsust ehk arusaamist erinevatest kultuuridest. Igasugu variante kohtas...Kaaslased olid ka nagu valitud - praktiliselt kõik üliõpilased.
Sellest peale ei põe ma mingeid rahvusepõhiseid maaniaid.
Eriti eredatena on meelde jäänud kasahhid ja jakuudid.
2. Mehaanika - Metalli- ja mehhaanikatöö õpetati mulle põhjalikult selgeks, tuletan siinkohal meelde vanemleitnant Maksimovit, aga ka reamees Vassili Plaksinit.
Viimati muutis Luuraja, 07 Nov, 2006 23:33, muudetud 1 kord kokku.
Tõde on selle poolel, kes vähem valetab.
Слава Україні!
Героям слава!
Kuidas mõjutas?
Kindlasti olin sõjaväest tulles palju paremas füüsilises vormis. Salaaga-ajal oli tegu rohkem sunniviisilise vormi pumpamisega. Näiteks kinno pääses kümne lõuatõmbega. Paljudele vedelavõitu poistele oli see kõva stiimul harjutamiseks. Algul oli endalgi tegemist. Pluss hommikused zarjadkad iga ilmaga 30 minutit. Igasugused marsbrasokid ja muu taoline. Hiljem stariki-ajal tegime trenni lihtsalt lusti pärast ja aja täitmiseks.
Iga sorti tööd - mõttekat ja mõttetut tuli tohutult palju teha. Pärast kroonut läksin füüsilist pingutust nõudvale tööle - tundus täitsa näpuvilena teha!
Aga need kutid, kes emme selja taga olid kodus istunud ja mingid hullari paberid välja luninud, näisid kohutavalt vedelate ja hädiste vendadena.
Kõige eelnevaga olen nõus.
Kuid ära mainimata on siin oskus iga olukorraga ise hakkama saada ja selleks vahendeid valimata. See tuli kasuks ka hilisemas nõukogude eraelus.
Näiteks autojuhina. Läksin oma ülemuse juurde murega, et uazikul siduri survelaager läks laiali. Vastuseks oli, et homme hommikul kell 9 sõidame Minskisse. Aru tuli saada nii, et auto olgu seks ajaks korras. Autopargi praporitelt loomulikult mingit abi ei saanud. Mida teha? Mees pane pea tööle. Lennuväljal stardiraja lõpus ja alguses seisid mingid NZ yazid pukkide otsas - sideseadmeid pilgeni täis. Mis siis ikka. Tööriistad kaasa ja salaja nende riistapuude alla selili. Käigukast käis kiirelt maha ja siis ilma survelaagrita jälle tagasi. Pärast sama protseduur oma autoga autopargis. Kedagi ei tundnud huvi, kust survelaagri sain. Teel Minskisse mainis ülemus (alampolkovnik) vaid, et olen tubli autojuht ja minu peale võib kindel olla.
Täpselt sama valem oli hiljem PAZ bussiga. Ütlesin küll, et eelmine juht (leedukas Jakubauskas) on vist mootorit keetnud, sest jahutus vett tuleb mootori õli sisse ja see läheb vahtu. Kedagi aga asi ei huvita, "hotses zarvat poljotov?" küsiti vaid. Lasin igal õhtul õli välja ja ämbriga välja külma kätte. Hommikuks oli vesi ämbri põhja settinud ja eksisteeris seal jääketta kujul. Nii, et "puhta" õli võis mootorisse tagasi valada.
Nii kestis see terve talve. Kevadel olingi lõpuks plindris. Ükskord Minskist tulles oleks nagu keegi suure vasaraga mootori sees tagunud. Selge oli, et saaled on läinud ja kui midagi ette ei võta, siis ükskord jään lenduritega teele.
Kohe pea tööle. Autopargis seisis üks ZIL 131, millel peal konditsioneer. Mingil põhjusel seda masinat hästi tööle ei saadud ja kuna konditsioneere oli hulka, siis see vedeles kogu aeg autopargi nurgas. Olin ammu selgeks teinud, et see konditsioneeri "ustanovka" seal peal käitatakse GAZ66 mootori pealt. Kuna PAZ bussil on sarnane mootar, siis küpses kiire otsus. Jäin ööseks bussi remontima. Tulemuseks oli see, et öö jooksul vahetasid konditsioneeri ja minu bussi mootorid asukohti.
Probleemi sellest ei tulnud. Praporid kirusid vaid korealast Han-i, et see on oma lollusest konditsioneeri mootori kokku lasknud ja kogu masin suunati kapremonti. Praporitel oli isegi hea meel, et said sellest õnnetust riistapuust lahti.
Ülevaatuse ajal küsis aga autoroodu ülem minult, et kuidas sinu bussi mootoril on selline karteripõhi, mis tavaliselt paigaldatakse mootoritele, mis töötavad statsionaarsetes tingimustes. Kehitasin nõutult õlgu. Tema aga muigas, patsutas mind õlale ja ütles "maladets".
Vat nii olid lood. Uppuja päästmine on uppuja enda asi, see ütelus kehtis seal täiega.
Minule anti sarnaste kangelastegude eest igatahes ka aumärk "Udarnik kommunistitseskovo truda" (kommunistliku töö eesrindlane), kas sind Arensburger ka kuidagi meeles peeti?
Kui mõnele tähtsale ninale vahele häid, siis said kubus magada -
see oli lahinguvõime nõrgendamise eest.
Udarniku märki nagu ei mäleta, et oleks antud.