www.militaar.net

kaupo51 kirjutas: ↑02 Veebr, 2025 16:13
Sander17 kirjutas: ↑01 Veebr, 2025 17:42 Väga huvitav lugemine, tänud!
Olen ise ka Afganistanis väiksemates baasides elanud, aga nüüd uuemal ajal.
Ma olen vahel mõtelnud, et kui palju erines teenistus ja sõda Afganistanis nõukogude armees olles ja vaba eesti sõdurina missioonidel käies (nagu sander17)?

Alar Nigul "Võitlus kahel rindel" mäletamist mööda kirjeldab seda. Olme oli tõeliselt sitt, nagu sa küllap ise tead aga 2007.a kirjeldus nagu keskajast tänapäeva jõudmine.

kaupo51 kirjutas: ↑02 Veebr, 2025 16:13
Sander17 kirjutas: ↑01 Veebr, 2025 17:42 Väga huvitav lugemine, tänud!
Olen ise ka Afganistanis väiksemates baasides elanud, aga nüüd uuemal ajal.
Ma olen vahel mõtelnud, et kui palju erines teenistus ja sõda Afganistanis nõukogude armees olles ja vaba eesti sõdurina missioonidel käies (nagu sander17)?

Speedsta jõudis napilt ette, kirjutasin temaga samal ajal- kui võrrelda näiteks Alar Niguli raamatut "Võitlus kahel rindel" ja Vabariigi-aegsete missioonide elu, siis ikka kardinaalselt! Alustades ohvitseride suhtumisest alluvatesse, sõdurite omavahelistest suhetest, mugavustest (meil olid näiteks külmikud ja ventilaatorid ka kõige väiksemates baasides), toidust.. kuni selleni välja, et meil oli kohustus käituda kohalikega korrektselt ja lugupidavalt. Sellest peeti ka kinni.

Ma püüdsin verinoore mehena lahti mõtestada seda sõda enda jaoks. Seal kohapeal olles. Lõpuks tekitasin enda jaoks sellise paralleeli, et see on nagu Venemaal toimunud kodusõda valgekaartlaste ja punakaartlaste vahel. Pooled afgaanid on punased ja pooled valged ja siis nad madistavad seal omavahel ja mingil seletamatul põhjusel on ka Nõukogude Liit sekkunud ja saatnud oma sõdurid internatsionaalset kohust täitma. Selline hästi lihtsustatud käsitlus. Ega meile seal ju väga keegi ka seletama ei kippunud, miks me siin oleme.
Suhetest kohalikega. Sellega oli nii, et silla juurest põhimõtteliselt algasid kohe kishlakid. Ühel pool teed elasid "head" ehk meiemeelsed ja teisel pool "pahad", kes siis olid meiega sõjajalal. Sõbralikus kishlakis võis teatud tingimustel käia ja ma oma GAZ 66 seal ka korduvalt sõitsin. Pahade kishlakki minnes võis tina saada ja sinna ei olnud soovitav oma nina pista. Kuigi jah teatud maani sai ka sinnasuunas käidud, pidid teadma, kaugele tohtis minna, näiteks viinamarju näppama. Seda viimast sai küll tehtud neli viis korda kogu aja jooksul. Üldiselt oli samuti soovitus kohalikega päevasel ajal normaalselt läbi saada, niisama tulistada ei tohtinud. Nad liikusid jala ja autodega üle silla edasi tagasi. Naised olid 99% täielikult kaetud nägudega, ainult väga vanad naised võisid nägu mitte katta.

kaupo51 kirjutas: ↑02 Veebr, 2025 19:33 Tankistid olid nagu selles mõttes neljakesi omaette, et käisid kõik järgemööda vahipostil. Nad olid mingist teisest polgust äkki.

Teie 12. polgus oli ka eraldi tankipataljon.
http://www.afghan-yar.msk.ru/page.php?id=191

Sõjaväeosa oli tõesti 54676. Otsisin välja oma sõjaväe pileti, leidsin sealt erinevaid kirjeid, mis viitavad samale numbrile.

Enne AFG viimist oli väeosa (polgu) nr в/ч 61905 , vaata kas sellise numbri ka sõjaväepiletist kuskilt teenistuse algusajast leiad.

Mis täht Sul väliposti numbri taga oli (nt. Kirjaümbrikutel)? Või mäletad äkki mõnda pataljoni või roodukomandöri nimepidi?

54676 А oli polgustaap
54676 Б oli 1. motolaskurpataljon (1 мсб)
54676 В oli 2. motolaksurpataljon (2 мсб)
54676 Г oli 3. motolaskurpataljon (3 мсб)
54676 Ж oli seniitraketidivisjon (зрдн)
54676 Т oli luure- ja sapöörirood
54676 Ф oli siderood

Kas okupatsioonivägede koosseisus välismaale sõtta sunnitud eestlased saavad mingeid kompensatsioone või hüvesid? Näiteks Soomes on veterani staatus ka rahuvalves osalenutel koos sellest tulenevate hüvedega. Eesti Vabariigi poolt missioonile saadetute tingimused võrreldes Punaarmee orjadega ei saa kindlasti võrrelda, sest arenenud riikides hinnatakse oma sõdurite elu ja püütakse teenistus võimalikult mugavaks teha. Olen kuulnud, et väiksemates FOBides teeninud inimestel seal ei meeldinud, sest elutingimused olid võrreldes suuremate baasidega algelised ning teenistus ise ohtlik. Ei mäleta kahjuks kohtade nimesid, kuid FOBis võis olla ka ainult rühmajagu sõdureid ja eriti väiksemates baasides oli märgatav oht kohalike rünnakuks.

Stroibattis oli sõna totška hirmutamis vahend.Mustade jaoks oli
kuskil koht kus pidid ainult jää karud olema ja suvel pidid sääsed
traktori ära sööma ,valgete jaoks pidi olema suur liiva kast koos
madudega ja vett pidi antama tikku topsiga.Kombatt röökis tatti
pritsides pataljoni ees ja pidi kõik kuhugi totška peale saatma.

Vatuseks akf Leo küsimusele. Toomas Sildam on seda teemat oma artiklis puudutanud
https://www.err.ee/1035973/toomas-silda ... eie-poisid
Mingeid eripensione ja soodustusi ei ole NA sõjaveteranidel (nagu mina) ja ilmselt ei tule ka.

Vastuseks akf Fucsile
jah sõjaväepiletis figureerib tõesti ka number 61905. Sa ilmselt omad andmebaasi kõikidest omaaegsetest N Liidu väeosadest

12 polk oli klassikaline motoriseeritud jalaväepolk. Kasutati soomustransportööre BTR-70 ja ka BMP-2 näiteks. Polk koosnes kolmest pataljonist ja siis veel eraldi mingitest roodudest. Näiteks remondirood, luurerood ja mingid roodud veel. Iga pataljon koosnes kolmest jalaväe roodust (need olid vist 70-80 meest igaüks) ja erirühmadest nagu tanktitõrjerühm (protivitankovõi zvod) kus siis mina teenisin. veel oli zvod AGS, hoz zvod ja ilmselt mingid zvodid veel. Kui ma õigesti mäletan, siis totskade peale suunati üks pataljon, oletame et näiteks 3 pataljon, kus siis mina teenisin. Teised kaks pataljoni paiknesid siis polgus telklinnakus ja käisid sealt aeg ajalt sõjakäikudel, mida nimetati reidideks. reide oli eri pikkustega ja selles osales ka vahel teisi polke. Kuna mina selles tegevuses ei osalenud, siis ma täpsemalt ei saa kaasa rääkida. Pataljoni komandöri nime ma ei mäleta, aga kindlasti on ta sõitnud minu BTR-ga, kui me Heratis sovetnikute juures käisime. Tal oli oma BTR muidu, aga ükskord mingil põhjusel oli ta meie totska peal ja siis vedasin teda mina. ma sõitsin küll teisel aastal põhiliselt GAZ 66 roolis, aga vahel tuli ka BTR-70 rooli asuda. Ma sain mõlemiga üsna hästi hakkama, eesti poistel oli autojuhtidena armeeteenistuses hea maine, nagu me kõik teame. Minu rühma ehk zvodi komandör oli Andrei Batserikov, äsja mingi suurtükiväe kooli lõpetanud leitnant, kes oli pärit kuskilt Kertsi kandist. Suhteliselt normaalne inimene oli. Sai üsna ruttu ka vanemleitnandiks. Oli minuga kaks aastat koos teenistuses, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ohvitserid said muidugi N Liidus ka puhkusel käia korra aastas. Erinevalt lihtsõdurist.

Noh, äkki tulevad mõned nimed veel tuttavad ette...
Andmed ei pretendeeri absoluutsele tõele.

3 pataljon, kus siis mina teenisin

3.Pat.komandör oli major Авдюшев Виктор Александрович, hiljem alampolkovnikuna liikus edasi polgukomändöri asetäitjaks
Pat.kom.asetäitja major Юрченко Николай
Staabiülem kapten Малиновский Сергей Николаевич

Vbl olid ikkagi siis 1.pataljonis? Ja teie "Totška" number oli 8 ?

Minu rühma ehk zvodi komandör oli Andrei Batserikov

Бачериков Андрей Владимирович oli 1. motolaskurpataljoni 1.tanktõrjerühma (птв; СПГ-9) 8-nda kordoni/valvetõkke/valveposti (8-я сводная застава) komandör.
1984 lõpetas Odessa Kõrgema Suurtükiväe Juhtimiskooli (Одесское высшее артиллерийское командное ордена Ленина училище им. М. В. Фрунзе)

1.pat.komandörid olid erinevatel aegadel major Фроль Геннадий Антонович ja major Артемьев В.М.
Pat.kom.asetäitja oli kapten Пашков Николай Иванович
pataljoniülema abi tehnilisel alal major Филлипов
pat.ülema poliitabi major Вергелес Фёдор Дмитриевич
Staabiülemad vanemleitnant Зыбкин А. ja kapten Степанов Николай

1.pataljoni alla kuulusid:

1 мср (1.motolaskurrood); milles 4 laskurrühma
Komandörid: ст.л-т Мочалов Валерий Вячеславович; ст.л-т Гринкевич Владимир Николаевич; к-н Домрачёв Александр Павлович
Komandöri asetäitjad: ст.л-т Косоруков Владимир Александрович; ст.л-т Заевский Александр

laskurrühmade komandörid jm ohvitserid s.h. praporšikud
л-т Березниченко Владимир Анатольевич; пр-к Янкус Олег; ст.л-т Гаврильчик Александр; ст.л-т Абижанов Тимур Жумажанович; ст.л-т Акматов Шамсудин Джапаргазиевич; пр-к Тищенко Николай; ст.пр-к Штакал Александр Николаевич; ст.пр-к Логинов Александр Дмитриевич; пр-к Коренчиков Александр

2 мср (2.motolaskurrood); milles 4 laskurrühma
Komandörid: к-н Рышков; ст.л-т Бычков Роман

laskurrühmade komandörid jm ohvitserid s.h. praporšikud
л-т Аллаберенов; л-т Валиев; ст л-т Шмелёв; пр-к Пузанов

3 мср (3.motolaskurrood); milles 4 laskurrühma
Komandörid: к-н Пашков Николай Иванович; ст.л-т Колотий Владимир Викторович
Muud ohvitserid ja praporšikud: л-т Командин Андрей Анатольевич; ст.л-т Троеглазов Игорь Николаевич; ст.л-т Иваненко Владимир; Цивенко Андрей Сергеевич; пр-к Гринник Василий; ст.пр-к Нюкин Николай Васильевич; пр-к Большаков Александр

Miinipildujapatarei (батарея минометов) milles kolm jagu
Komandör: к-н Ёлкин Владимир Аркадьевич
1. jagu 82mm 2Б14 «Поднос»
2. jagu 82mm 2Б14 «Поднос»
3. jagu 82mm 2Б9/2Б9М «Василёк»

Luurerühm (разведвзвод) kom. ст.л-т Умаров Азам Дододжонович, alates 1986 ст.л-т Исаев Сергей А.
Siderühm (взвод связи) kom. ст.л-т Сиряк Сергей Григорьевич
Granaadiheitjate rühm (Гранатомётный взвод) kom. л-т Косоруков Владимир Александрович hiljem ст.л-т Расов Сергей Владимирович
Õutõrje-raketirühm (Зенитно-ракетныи взвод) kom. пр-к Андреев Юрий
Majandusrühm (хозвзвод / взвод обеспечения)
Meditsiinipunkt (Батальонный медицинский пункт БМП)

*
Veebiarhiivis on olemas 12 polgu vana koduleht.
https://web.archive.org/web/20120506044 ... sp.tut.su/
Ma pole seal tuhninud, aga vbl leiab sealt ka midagi huvitavat

kaupo51 kirjutas: ↑02 Veebr, 2025 15:40 Sõjaväeosa oli tõesti 54676. Otsisin välja oma sõjaväe pileti, leidsin sealt erinevaid kirjeid, mis viitavad samale numbrile. Panen ühe pildi siia, mis viitab sellele, et ma olevat justkui GAZ 66 läbinud 500 km marsiretke.

500 km "марш-бросок" GAZ-66 on kinnitanud staabiülem (hiljem polguülema asetäitja) Alapmpolkovnik Гаршин Владимир Степанович
Lõpetanud Taškendi kõrgema tankivägede juhtimikooli (Ташкентское высшее танковое командное училище ТВТКУ) 1971

Siin on ka mingi 12.polgu poolik nimekiri
https://5мсд.рф/spisok-lichnogo-sostava ... 8-12msplc/
...ja veteranide nimekiri, kes kokkusaamistel käivad
https://5мсд.рф/roo-shindand/27-cpisok/

Tundub, et ma ajasin 3 ja 1 pataljoni segamini. Teenisin siis ikkagi 1 pataljonis, see Frol on tuttavam nimi. Totska number võis 8 olla, meil sellele väga tähelepanu ei pööratud. Leitnant Batserikovi asetäitja oli vanemseersant Gennadi Kartsava. Kokkutulekutel käinud pole. Üheksakümnendate alul käisin korra Piiteris külas ühel Aleksei Fedetskini nimelisel mehel, kellega koos teenisin, rohkem kedagi näinud ei ole. Meil üldiselt alguses oli koosseis pigem "valgenahaline" s.t Kesk Aasia kontingenti oli hästi vähe. Üks tadzikk oli totska peal, sest tema suutis kohalikega suhelda (keel oli sarnane). Hiljem teisel aastal viskas Kesk Aasia kontingenti rohkem sisse, aga üldiselt olid suhted inimlikud, dedovsinat praktiliselt ei olnud. Eks üks põhjus võis olla ka see, et automaat oli ju kogu aeg käeulatuses ja see võis vähendada norimisisu. Võib olla.

Üks küsimus sulle akf Fucs. Kas sul on andmeid, mis on saanud leitnant Andrei Batserikovist, huvitav kui kaugele on ta oma karjääriga jõudnud?

2015 juba oli ja vähemalt 2019 augustis veel oli Kertšis «Крымгазсети» vanemmehhanik (старшии механик автотранспортной службы УЭГХ ГУП РК «Крымгазсети») [Государственное Унитарное Предприятие Управление Эксплуатации Газового Хозяйства Республики Крым]
.

.

Odnoklassnikutes on tal oma konto.
https://ok.ru/profile/345006429372

Seal ta kirjutab enda kohta:

Родился: 27 сентября 1963 (61 год)
Живет: вКерчь
Семейное положение: Разведён
Работал в сш №14 [Kertši 14. Keskkool]
Окончил вуз: ВА, Военная академия (бывш. ОАУ, ОВТУВ ПВО, ОВАКОЛУ им. М.В. Фрунзе, ОКВОКУ, ОВВОКУ, ОИСВ, ВИ ОНПУ)
Служил в воинской части: ВЧ А-0669
Окончил школу: 14 школа

Seega teenis pärast NLiidu lagunemist Ukraina armees merejalaväes ВЧ А-0669 [501-й окремий батальйон морської піхоти]
Väeosa on moodustatud 17.12.1999, dislokatsioon: Kertš

Pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt otsustas pataljonist ainult 58 sõjaväelast Ukraina relvajõududes teenimist jätkata. Hiljem liitusid nendega veel 6 relvavenda. Enamik sõjaväelasi reetsid koos komandöri alampolkovnik Oleksandr Sajenkoga Ukraina rahvale antud vande, omandasid Venemaa kodakondsuse ja astusid Vene Föderatsiooni mereväe ridadesse.

Pärast seda jätkas üksus oma numbrit säilitades teenimist Vene Föderatsiooni merejalaväes.
https://uk.wikipedia.org/wiki/501-%D0%B ... %BD%D0%B0)

.
Leidsin ühe artikliteseeria teie sillast ja Andrei Batšerikovist. Афганский дневник сапёра.
Seal on ka ka paar fotot temast. Ühel on ka silda kaitsnud tankirühma komandör ja taustal paistab teie sild.

Panen siia tõlke ka, kõik ei saa vene keelest aru.

Sillavalve.

Teisel pool silda ootas Andronov Karasikut:

- "Kas sa oled terve?"
- "Teve!
Mõne päeva pärast oota lisajõude, tuleb suurekaliibrilise kuulipildujaga DShK varustatud sapööritank ja koostage kiiresti sillakaitseplaan," nõudis pealik. "Muide, meie tüübid on polgust lahkunud ja on teel positsioonidele. Järgmisel sillal, teise eelposti lähedal, asus Krõmski koos oma rühmaga."

Ta vaikis hetke ja ohkas: "Tankipolk, mille koosseisus ma teenisin, lahkub ja läheb tagasi NLiitu, nii et mul ei vedanud siia üleviimisega, aga pole midagi, vahetuseni on jäänud vähem kui aasta, peame vastu!"

Karasik noogutas. Ta mõistis, et kapten ei hooli tema arvamusest. Sinu enda asjad ja sinu enda vastused.

Saabus alampolkovnik Ogorodniytšuk. Kuulanud ära rühmaülema ettekande, naeratas ta:

- "Noh, sa oled tõesti süvenenud! Isegi polk ei suudaks sind nüüd silla alt välja lüüa, sa oled siia palju miine ladunud. Kas kodus on kõik korras?"
- "Nad kirjutavad, et kõik on hästi, vanem poeg läheb kooli, juba kolmandasse klassi."
- "Noh hästi, saadi käsk sild sulgeda, kuni meie väed läbi lähevad."
- "Aga kuidas kohalikud liiguvad?"
- "Jõgi on muutunud madalaks, seega moodustage läbipääs, märkige ümbersõit ja mis kõige tähtsam, kontrollige silda kõige hoolikamalt."

BTR jätkas liikumist ning majakesest väljus eelposti ülem ning asus binokliga vana Herati silda uurima.

- "Vaata!" - Ta vaatas korraks okulaarist ülespoole. - "Keegi veab eeslit üle silla! Noh, litsid! Kas nad ei tea, et liikumine on ajutiselt keelatud! No pole midagi, kohe ma harjutan üksuse tegevust ja laskesektori arvutamist! Seersant!"

Positsioonilt, kus asus miinipilduja, jooksis kohale seersant.

- "Kas näete vanal sillal sihtmärki? Näidake ühele sapöörile, kuidas peab töötama!" Mõne minuti pärast kostis lask. Sillatoe lähedale ilmus tabamusest tolmupilveke.
- "Kurat, puudulend!" - kirus eelposti ülem ja kiirustas uuesti arvutama.

Karasik oli hämmeldunud. "Ma ei saa millestki aru, keda see eesliga vanamees segas?" - mõtles ta, vaadates, kuidas laskude plahvatused sihtmärgile aina lähemale langesid.

Peas keerlesid mõtted: Loodan, et nad talle pihta ei saa! Mida nad teevad?! Lõppude lõpuks on see elav inimene! Miks vanamees nii aeglaselt kõnnib?! Peame enda omasid peatama, mida nad teevad?.. Aga miks?...

- "Andrjuhha," - Karasik ei suutnud seda taluda, - "miks sa vana mehe pihta tule avasid?"

- "Millest sa räägid?" - Andrei naeris - "Me tahtsime teda lihtsalt hirmutada..."

Lõpuks kadus vanamees sillalt ja Karasik ohkas kergendatult. Eelposti ülem kõndis miinipildureid kirudes mööda ja Sashka jätkas vana silla juurest betoonteele viiva tee vaatlemist, kuni ilmus uuesti “SIHTMÄRK”.

Hallipäine vanamees traavis ikka veel puukingades, ajades edasi oma kahe kotiga koormatud eeslit. Heites pilgu "Šuravide" [Šuravid-Šurad ehk kohalike jaoks venelased - märkus by Fucs] poole, liikus ta edasi Herati poole. Sul vedas, vanamees.

Mingi raske, pigistav melanhoolia täitis kogu mu keha. Karasik tõmbas ahnelt sigaretti. Tahtsin nii väga koju, et see tegi südame pahaks. Torujuhtme-mehe kutse meenudes läks ta teisele poole silda. Kuid seal joodud viin tema enesetunnet ei parandanud ja soomustransportööri juurde naastes istus ta kuulipilduja taha, ning laskis hiliste õhtutundideni mööda jõge trassereid.

Nagu tulised nooled läksid laskude jäljeread vana silla poole ja midagi plahvatasid kuskil kauguses. Tundes kohutavat väsimust, heitis rühmaülem BTR-i oma kohale pikali. Peas hiilisid kõige segasemad mõtted: “Miks mul teenistusega kuidagi ei lähe? See kõik on mingi kuradi jama. Lihtsalt viimasel hetkel, kui edutamise küsimus otsustati, juhtus paratamatult alati mõni absurdne vahejuhtum, mis teeb olematuks kogu senise töö. Miks ma mõtlen pidevalt teenistusest? No kui asjad ei lähe hästi, siis kuradile sellega! Peaasi, et kodus oleks kõik hästi... naine, lapsed. Huvitav, kas mu väike putukas tunneb mu ära? Tõenäoliselt saab ta teada, kui tema naine kirjutab, et laps kõnnib toas ringi ja ütleb fotole osutades hellalt: "Issi-issi."

Ja puhkuseni on veel pikk tee minna. Karasik tundis end nii halvasti, et tahtis nutta. Ta veendus, et autos kedagi pole, tõmbas teki üle pea ja hakkas vaikselt vinguma. Pisarad tilkusid ta kõrva taha.

Pöörates end teisele poole, jäi Shurka seda märkamata magama.
.

https://dzen.ru/a/XA5Z5SPUFACrkmkn

Ja jälle see unenägu. Karasik näeb mitu ööd unes seda seersanti... Ta hoiab käes sõduri seljakotti ja ulatab selle rühmaülemale:

- Vaata, need pole viinamarjad, see on kõik, mis poistest järgi jäi. Ärkamine keset ööd. Karasik meenutab.

Sel päeval töötasid silla piirkonnas abijõududena saadetud üksiku inseneripataljoni sapöörid. Nad mineerisid tihnikuid, et sillale poleks märkamatult võimalik läheneda, ja lasid valle õhku. Pärast järjekordset plahvatust valitses ootamatult pikka aega vaikus.

"See on imelik," arvas Shurka. - See on natuke vara (lõhkamistööd lõppesid tavaliselt alles lõunaks). Ma lähen ja vaatan, mis neil seal on. Sillast umbes viiekümne meetri kaugusele kõndinud, nägi Karasik seersant Fadejevit, kes istus teepervel, hoidis pead käte vahel, oigas ja kõigutas ennast küljelt küljele. Ohvitseri nähes tõstis ta näo. Ta vaatas Karasikut silmadega, mis olid täis sellist igatsust ja valu, et see muutus hirmutavaks.

"Sss-sss-seltsimees vanemleitnant, nad on seal, neist pole midagi järel," vingus ta äkki õõnsalt. - See pole minu süü, ma ei tea, miks laeng plahvatas, mis minuga nüüd saab... Seltsimees vanemleitnant, ma ei taha elada, ma ei taha midagi, ma ei puudutanud lõhkamisseadet.

"Kas minu omad on elus?" - Karasik haaras tal kraest ja raputas teda. - "Minu omad, ma küsin! Kas sa oled kurt?!"

Lähenes tankirühma leitnant, kes kattis silda lõunaküljelt.

"Mis juhtus?" - küsis Karasik temalt. - "Äkki selgitad vähemalt, mis siin juhtus?! Seersant on täiesti endast väljas, ..teda võtku."
"Mida? Sa ei saa aru?" - Ta viipas käega vallide poole. - "Teie meeskonnaliikmed lasti seal õhku, ärge minge sinna, te ei saa neid aidata, seal on ainult lõhki rebitud surnukehad, ma isegi ei tea, kui palju neid oli, diviisi on juba teavitanud ja näete, soomustransportöörid juba tulevad."

Arst ja parameedik hüppasid läheneva soomustehnika pealt maha ning keegi tõmbas välja kanderaami. Jäänused pandi kilekottidesse ja viidi minema.

Järgmisel päeval läks Karasik oma soomustransportööriga polku. Mis, kas sa tulid jälle laskemoona järgi? - küsis staršina, nähes rühmaülemat komandöri telgi poole suundumas,
- "Mis teil juhtus insident? Lendasid õhku??"
- "Mitte meie omad, teisest üksusest."
- "Siis on kergem. Kas võtad söögikraami?"
- "Jah, ja me peame toitu võtma."
- "Kuidas sillal on, kas väed pääsesid normaalselt läbi? Võtke koos padrunitega kõik kaasa, need võtavad siin ainult ruumi!"
- "Kas komandör on enda juures?"
- "Ei, narjaadis."
- "Nii et telgis pole kedagi?"
- "Kes kurat seda teab" - ja ta hõõrus peopesaga jõuliselt oma nägu.

Pärast BTR-i täis laadimist naasis rühmaülem sillale ja läks Andrei juurde eelpostil ning nad istusid maha.

- "Miinid tuleb viia lahingupositsioonile." - Shurka tõusis püsti, - "Ma tulen ka kohe."

Välja minnes jooksis ta Fedosejevile otsa, selle nägu oli verine.

- "Mis jälle juhtus? Mis on?!"
- "Otsustasin miinid lahinguasendisse lülitada ja elektridetonaator käivitus."
- "Näita mulle, kuhu see tabas!" - Rühmaülem rebis käed Fedosejevi näost eemale. - "Jumal tänatud, silm on terve! Mida kuradit sa sinna ronisid, kui sa seda värki ei jaga?!" - Karasik, vihast ja pahameelest enda vastu, hakkas karjuma. - "Miks sa läksid miiniväljale ilma juhtmeid õhkijast lahti ühendamata! Kas vooluallika taga olev detonaator poleks võinud tööle hakata, kui selle miini sisestasid?! Sina, loll, oleks tükkideks lennanud ja ülejäänud peaksid selle eest vastutama!"
- "Ära karju." - katkestas Fedosejev, - "Seome kinni, ei tundu nii hull olevat, aga pole vaja polku teatada, aga kui hommikuks läheb hullemaks, vot siis viige polku."
- "Mis, kas mina karjun? - tõmbas rühmaülem end kössi. - "Karjusin ilma põhjuseta, ma lahendan selle probleemi hiljem, niigi on inimesel praegu valus. Justkui tõmbab surma enda poole."

Terve öö piinasid mind kahtlused: kas oleksin pidanud ta polku viima? Aga siis hakkab pihta – "Kus sa ise sellel ajal olid? Miks sa vägesid ei juhtinud?" Või äkki see tõesti õnnestub ja Fedosejev peab hästi vastu. Tõsi, ta on tugeva iseloomuga kõva mees ja talle võib usaldada mis tahes ülesande.

Signaalmiin läks ootamatult tööle. Sellele vastuseks plahvatas ka suundmiin. Oma valvepostidel olevad sõdurid avasid kohe tule kõigist relvadest. Tank tulistas ka paar korda vasakult. Siis jäi kõik vaikseks.
- "Ma pean selle koha homme hommikul üle vaatama," mõtles Shurka BTR-i ennast magama sättides. - "Mul on kõrini. Tõenäoliselt jälle mõni šaakal, inimene sinna tõenäoliselt ei lähe, seda enam, et kõik nägid selgelt, kuidas me seda mineerisime. Ainult loll üritaks meist läbi minna või mõni desertöör."
.

https://dzen.ru/a/XA9zyh1ZRQCrRO4J

Kirjutab 12.polgu sapööriroodu 2. rühma (Взвод специального минирования) endine komandör (toona vanemleitnant) Калинин Александр Николаевич
Tal on seal terve "blogi".
https://dzen.ru/alnika
Allapoole kerides tuleb korralik kogus artikleid/mälestusi ka Afganistanist koos piltide jms.

...

Panen siia 3 kaupa järgmistesse postitustesse ka pildid mis kätte sain...