www.militaar.net

Uus vorm tuli 1970a. kevadest, esialgu küll ainult õppeväeosades. Sama aasta sügisel kogu N.Liidu armees.
Pagunitega oli vist veel nii, et CA oli erepunune ja BB tumepunane. Mulle jäi mulje, KGB-l olid tumesinised.

veel täiesti uus vorm tuli 1989 aasta kevadel (mulle õnneks seda välja ei antudki sest demblitele polnud ette nähtud )

seal peal endiseid paguneid polnudki ,midagi õmmelda polnud vaja nagu endisel

eraldusmärgid olid rohelise värviga kaetud

ka ohvitseride välivorm oli sellega väga sarnane


töötamise jaoks olid erilised kombinesoonid mis tõmmati teise peale ,vist mustast riidest

võimalik et nii oli igalpool aga võimalik et Sovetski raketibrigaadist taheti teha mingi eriline näidisväeosa ( 1989 aasta algusest käis seal jube ajukepp sest kolm väeosa pandi kokku ja bardakk oli suur kui see värk kõik ühte kokku koondati

riietusest tegin juttu siinsamas foorumis teise teema all:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=#164662

Gimnastjorka väljavahetamise põhjuseks oli kuuldavasti napalm. Põlevad riided oli kähku vaja seljast saada.

Ukrainas 80. keskel oli küll see "hloptšato-bumažnoe" ainus, mida kanti. Ja sokid võtsin kasutusele kohe, kui poodi sain. Talvel olid jalanartsud lisaks. Sõjaväe volsad vahetasin vupliteks pärast esimest puhkuselkäiku.

Kaks väikest lisataskut põues oli ainus muudatus, mis iga uue HB juures tegin. Ühes käis teelusikas ja teises habemenuga. Õnneks seda viimast kunagi vaja ei läinud - aga kindlam tunne oli ikka. Eks see teelusikas oli üks põhjustest, miks mind idioodiks peeti.

Lusikat kaasas kanda polnud sugugi rumal tegu ...Hullem see, kui on , mida lusikaga suu juurde tõsta ja siis äkitselt vastav instrument puudub.

Mina kandsin alailma kaasas suupilli. Huvitaval kombel seda ka ära ei võetud. Uriseti küll vahest, et nii ja naa...eto vedj ne po nashemu. Aga väeosade samodejtelnosti raames tegime koos ühe Moskva tondiga "rõhutud rahvaste ja töölisklassi" eeskava kahe kidra ja suupilliga - mida seal kõike polnud - Bob Dylanist Simoni ja Garfunkelini...Protestikad ja Vietnami sõja vastased lood...Moskoviidil oli terve posu venekeelseid laulusõnu nende jaoks, osa oli ta ise kirjutanud.Saime koguni mingi diplooma selle kava eest, käisime mitmes kohas mängimas. Vedas ka sellega, et sampoliit ei olnud päris orangutang ja jagas midagi muusikast. Kui üks ülipüüdlik leitnandikonn minu kalli "Weltmeisteri" ära võttis(ne poloozheno!) - oli just sampoliit see, kes poole tunni pärast selle tagasi tõi ja südamlikud kaunid sõnad - na, derzhi i igrai, fashist ütles.
Ja ilusaimad hetked teenistusest olid juba starikuna vedeleda päevasoojas NA tanki saba peal ja ilusa sinise taeva poole mängida kasvõi seda, et "Es geh't alles vorüber, es geh't alles vorbei"...Nii tarka olendit väeosas ei olnud, kes Saksa lugu oleks eraldanud Eesti rahvalaulust .

Ega sel HB-l nagu ka taljesse kroogitud paaraadvormil suurt miskit väljanägemist polnud.
Paraadvorm paraadvormiks - kuid HB ja Kirsasaapad olid praktilisuse seisukohast enam vähem...(va süntetiline HB, mis oli täielik perverssus)

Aga üks detail võis kogu sõdimise P keerata - ja nimelt rihmapannal.

Juhtus nii, et meie väeosa varustusse ilmusid massiliselt uhiuued pandlad milledele see kinnitamise naga oli kenaste kontaktkeevitusega külge pandud.

Kõik oli hästi kuni esimeste taktikaõppusteni, kui mehepojad täisvarustuse selga said.
Ja siis - hakkasid need nagad lihtsalt pannalde küljest ära tulema...

Aga vapral nõuk sõduril ju kogu standardvarustus rihma peal.

Naksti...ja olidki ilma täägist granaatidest padrunisalvedest, labidast ja püstolist (sisevägede eripära - lisaks automaadile ka PM)
Ja kogu see nänn rihmaga sul peos või halvemal juhul lumes laiali...

...

õlakuvaidluse juurde niipalju (vaatasin just 1973.a. vormikirjelduse raamatust järele) - nii motolaskurvägedel kui ka sisevägedel olid ühtmoodi helepunased õlakud (vene k - alõi). ühtedel tähed CA ja teistel BB. Lennuväel ja õhudessandil olid õlakud helesinised, julgeolekul tumesinised (ma olen ise kord sellist sõdurit Kremlis näinud!); sidel, suurtükiväel, inseneridel, tankistidel jt tehnilistel vägedel olid õlakud musta värvi, vaarikapunaseid õlakuid kandsid meedikud ja orkestrandid, ja siis olid veel piirivalvurite rohelised. reakoosseisu õlakute värvi olid ohvitseride pagunite kandid ja triibud.

Demblivormide detailidest meenusid veel need nn vstavkad õlakutes, siis kitsaksõmmeldud saapasääred, kõrgendatud kontsad (eriti peen oli kontsad veel koonusesse lõigata), siduriketastest tehtud kontsaplekid, millega võis põranda ära äestada ja õhtusel loendusel riviplatsil asfaldist sädemeid kaapida; ja muidugi traat valge aluskrae servas, mis nägi tõesti natuke kenam välja. Ma ei mäleta, kas ülaltpoolt põlve äralõigatud hõlmadega sineleid juba mainisin...

Valejutt, jalaväel olid erkpunased õlakud, sisevägedel tumedamad, vaarikavärvi. Ühtesid ise pool aastat kandnud, vangivalvurite omi koos polügoonil paugutades näinud .Neil olid tähed BB-vnutrennõje voiska. Piirivalvel, mis sama ministeeriumi alla käis, olid rohelised pagunid ja kiri ПB- pogran. voiska Värvivahe täitsa olemas

Aga vapral nõuk sõduril ju kogu standardvarustus rihma peal.

Meil olid jalaväes küll rakmed olemas.

VV paguneid kandsid ka vohra omad, igasugused raudtee konvoi ja valveüksused. Need, kellel vangidega midagi tegu polnud. Demblisse katsus iga mats kas siis tsiviilis minna või teist värvi pagunid peale ajada koju sõites. Muidu retsid olid oi kui kurjad, võisid nuga saada vaksalis või sõitvast rongist välja lennata.
Üldse oli pagunitega omajagu segadust, nägin keset Valgevenet tonte, kes kandsid musti paguneid ja kuulusid mereväe alla (lükkasid kolme aastat). Nende jutu järgi polnud nad merd oma silmaga teenistuse ajal näinudki (teise aasta lõpul) ja nühkisid sovhoosis ning ehitustel tööd teha nagu stroibat.

lusikat kandsin mina ka kaasas aga ainult polügoonide ajal

õppuse ajal oli mul raadijaama komplektist erastatud õlakott kus sees igasugu vajalikud tööriistad (sidemehena oli vaja)

taskute ülevaatusi oli üldjuhul ainult utsebkas

Nojah. Eks võibki siin pagunitest vaidlema jäädagi. Päris kirju oli see N-Liidu ajastul. Hea kui nad ise aru said. Peab aga siinkohal meenutama, et pagunikandjad ja ka ajateenijad N-Liidus, kuigi rahvapäraselt ühise nimetaja alla - sõjaväes, teenisid siiski aega kahe erineva ministeeriumi ning ühe komitee alluvuses. Kaitseministeerium, siseministeerium ja KGB. Siit ka erinevad värvid ja muu jama hakkabki. Kaitseministeeriumi alluvas armees oli ainult kolme värvi paguneid – punane, must ja helesinine (ok – välivormil olid rohelised). Ei mingeid muid toone. NA-s aga, kui üldiselt nimetada, ei teadnud ka lihtsõdur alati kellele tema ülemused lõpuks allusid.