Et mood oli hb ja psh praktiliselt seisma jäänud 2. maailmasõja paiku, siis oli vähe retro.
Üldiselt oli praktiline, väljaarvatud paraadülikond.
Sõjaväeriiete praktilisus ja väljanägemine
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
No s...ta ta praktiline oli. Kõige hullem oli muidugi asjaolu, et ühes vormis pidid tegema kõike ja ohvitseride silmis pidi ta kogu aeg puhas ning triigitud olema. Minu arvates ta auto remontimisel siiski praktiline polnud, sest iga väiksemgi õlilaik oli vormil näha: samas pidid järgmisel hommikul puhaste riietega rivis olema. Meil ei eraldatud nn mustade tööde läbiviimiseks ka eraldi riideid, pidid kogu aeg ühtedes ja samades riietes ringi tõmbama.
Sinelit pean küll universaalseks asjanduseks. Pemaiselt selle tõttu, et oli soe - kattis ihu ja hinge väljas, sai teise ka külmas kasarmus lisaks tekile ligi võtta. Samas ei kujuta ma muidugi ette, milline näinuks see sinel siis välja, kui pidanuks mingis sügiseses porimülkas reaalset vastast ründama või kaevikus konutama - ilmselt olnuks tegemist koleda porikäkiga.
Sinelit pean küll universaalseks asjanduseks. Pemaiselt selle tõttu, et oli soe - kattis ihu ja hinge väljas, sai teise ka külmas kasarmus lisaks tekile ligi võtta. Samas ei kujuta ma muidugi ette, milline näinuks see sinel siis välja, kui pidanuks mingis sügiseses porimülkas reaalset vastast ründama või kaevikus konutama - ilmselt olnuks tegemist koleda porikäkiga.
-
linnavurle
- Liige
- Postitusi: 210
- Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
- Kontakt:
Vormi puhul häiris muidugi see ka, et keegi idioodist staabikindral oli välja arvutanud keskmise oblasti keskmise ilma. Olid vist 1. mai ja 1. oktoober, mil pidi talviselt vormilt üle minema ja vastupidi. Lumi võis maas olla, aga ikka pidid suvises vormis razvodil külmetama. Lõnapoolsetes liiduvabariikides oli vist olemas ka mingi suvine vorm, aga meil Siberis küll mitte. Samas oli suvel täiesti tavaline temperatuur +30, aga sõduri riietus oli ikka sama, mis -25 kraadi juures.
eks ta jah ,tööriideid eriti ei antud,demblid rabasid isegi puhvaikad endale
tegelikult kui teil oli selline mozgajoobide väeosa siis oli ette nähtud po ustavu spets rõivad autoremondiks (harilikult musta värvi) ja ka koristustöödeks olid eri rõivad
kui ma hakkasin ära tulema siis eraldati kõikidele töörõivad mida kanti hb või psh peal
neil paguneid ei olnud
tegelikult kui teil oli selline mozgajoobide väeosa siis oli ette nähtud po ustavu spets rõivad autoremondiks (harilikult musta värvi) ja ka koristustöödeks olid eri rõivad
kui ma hakkasin ära tulema siis eraldati kõikidele töörõivad mida kanti hb või psh peal
neil paguneid ei olnud
Meil 1986. aastal olid küll tunked olemas. Algul muidugi vanakestel, aga pärast kõigil. Auto pidi lendudeks muidugi alati valmis olema ja puhas kah. Sineli asjus oli jama jah. Gaissinis utšepkas talve hakul oli külm, aga sineleid kanda ei võinud, sest Moskva garnison ei olevat veel sineleid kandma hakanud. Jama lõppes siis, kui igast roodust ligi 30 meest santšastis oli. See tegi roodu viiest rühmast peaaegu ühe. Rühmas seal kuskil 37-38 meest. Santšastis pandi koikud isegi koridori, sest ruumi ei jagunud. Minul oli palavik kuskil 37, 4 , kui mind uuesti kasarmusse saadeti, sest uutele oli vaja ruumi teha.
Huvitav, meil Petseris oli küll järgmised komplektid: tuttar puhas hebee pokazuhha jaoks, pool aastat olnud (endine tuttar) hebee igapäevaseks, peshaa (poolvillane hebee) talvel kogu aeg (see tuli küll teisel aastal). Paradka, sinel, puhvaika, vildid (talvel). Furashka paraadmundri juurde, barett, pilotka (vajadusel) ushanka (talvel). Sõrmkindad ja kolmesõrmelised kindad ka. Jalanõudeks tavalised noore kirsa nahast tehtud säärikud- osad olid külje pealt nööritavad, sellel asjal küll praktiline mõte puudus. Osavamad kombinaatorid tegid endale ka poolsaapad- neid muidugi avalikult kanda ei tohtinud, võsas ikka käidi. Minul olid vahepeal aga lausa Tartu kirsad. Väliõppustel ja langevarjuhüpetel mobuta nimeline komplekt (püksid, jakk, müts) ja mõnikord mashalati nimeline kombinesoon ja mingi hästi jämedast kotiriidest auklik laiguline asjandus. Kõige viimases lõpus hakkas camo ka tulema (ohvitseridele ja prapporitele). Ei mäleta, et oleks mingi hirmus puudus riidevarustusest olnud ja et vanad oleks noortelt midagi jõuga ära võtnud.
Mis aga mugavusse puudus, siis minu meelest oli sõjaväemunder tunduvalt etem ENSV aegsest koolvormist.
Mis aga mugavusse puudus, siis minu meelest oli sõjaväemunder tunduvalt etem ENSV aegsest koolvormist.
Viimati muutis Invaliid, 07 Apr, 2007 1:46, muudetud 1 kord kokku.
Kasuta olemasolevaid ressursse ja ära looda.
HB 2 komplekti ei olnud-pidid pidevalt olema ühe ja samaga,-nii narjaadis kui ka rivis. (2 aasta jooksul anti 2 komplekti)
PSH oli ka ainult 1 komplekt
(see pandi kaptjorkast pihta ja olin ühe talve hb-ga,polnud häda kedagi)
Paradka oli harilikult kaptjorkas,ka furashka ja botinkad.
Üldiselt võidi see kaptjorkast ära bizdiitada kui oli vähe uuem ja ilusam.
Ushanka ja pilotka olid.
Vildid jagati kätte ainult stepis väga külma ilmaga.
Muidu lasid ikka kirsadega ringi
Mul olid ca aasta kasutuses Tartu kirsad,olid hulga mugavamad kui vene omad.
Sõrmkindaid polnud,kolmesõrmeliseed olid aga need pandi kiirelt pihta.
Väliõppustel ikka seesama hb.
Raketimasimate meeskondadel olid mustad kostüümid.
Meie kui sidemehed lasime ikka hb ringi.
Sinel oli
Puhvaikad olid ka mingid aga suht närakad
Üldiselt suur vaestemaja-vaata ise kust midagi saad(pidevalt pidid jälgima et midagi pihta ei pandaks eriti just neid asju mis kaptjorkas )
Jah ohvitseridel ja isegi soldatilele tuli uus vorm-õnneks oli juba dembel ja neile ei antud .
Vist pilotka kadus ära ja tuli asemele nokaga müts.
Ja paguneid vist sinna ka eman külge ei õmmeldud nagu psh ja hb oli kombeks
PSH oli ka ainult 1 komplekt
(see pandi kaptjorkast pihta ja olin ühe talve hb-ga,polnud häda kedagi)
Paradka oli harilikult kaptjorkas,ka furashka ja botinkad.
Üldiselt võidi see kaptjorkast ära bizdiitada kui oli vähe uuem ja ilusam.
Ushanka ja pilotka olid.
Vildid jagati kätte ainult stepis väga külma ilmaga.
Muidu lasid ikka kirsadega ringi
Mul olid ca aasta kasutuses Tartu kirsad,olid hulga mugavamad kui vene omad.
Sõrmkindaid polnud,kolmesõrmeliseed olid aga need pandi kiirelt pihta.
Väliõppustel ikka seesama hb.
Raketimasimate meeskondadel olid mustad kostüümid.
Meie kui sidemehed lasime ikka hb ringi.
Sinel oli
Puhvaikad olid ka mingid aga suht närakad
Üldiselt suur vaestemaja-vaata ise kust midagi saad(pidevalt pidid jälgima et midagi pihta ei pandaks eriti just neid asju mis kaptjorkas )
Jah ohvitseridel ja isegi soldatilele tuli uus vorm-õnneks oli juba dembel ja neile ei antud .
Vist pilotka kadus ära ja tuli asemele nokaga müts.
Ja paguneid vist sinna ka eman külge ei õmmeldud nagu psh ja hb oli kombeks
HB anti uus iga hooaja alguses st iga poolaasta tagant. Sama PŠ puhul. Kandsime väeosas vabal ajal, roodus narjaadis jms. Oli lihtsalt mingi riietus ja meil rakendatavateks otstarveteks kõlbas küll.
Tehniline riietus 2 suvist komplekti (Летно-Техническая форма одеждa). Neid oli saadaval kolme värvi – tumesinine, helesinine, helekollane. Komplektis oli õhuke pluus ja püksid ning jakk, tennised, sokid, barett. 1 komplekt talvist riietust – ainult tumesinine. Sinna kuulus poolkasukas äravõetava voodriga ja vatineeritud püksid (olid pakkumises kahes variandis – traksidega ja kõrge värvliga. Igaüks valis talle meeldivama), õhukesed sõrmkindad, paksud labakindad – nendes oli igasuguse külmaga kätel palav. Püksirihma pidime ainult ise muretsema, kuna komplekti oma oli liiga kitsas – meie tegime need vanade langevarjude rakmetest (see mul praegugi alles). Tehnilist riietust sai kantud isegi rohkem kui tavalist. Ainuke häda oli selles, et kui see seljas oli siis kaasnes ka lugematu arv taskuid. Pidi ennast tükk aega harjutama iga asja alati samasse taskusse panema, et pärast see normaalselt üles leida. Oli väga hea ja mugav kanda. Ei jäänud millegi poolest alla tänapäeva korralikele tööriietele. Anti komplekt aasta peale. Kui katki läks või ära kulus enne tähtaega sai uue. See kehtis tegelikult kogu varustuse kohta.
Pilotka, furaska ja mõttetu talvine karvamüts. Üldse oli suviste peakatete valik palju parem kui talvistel.
Sinel – täiesti tarbetu lisaese, eriti veel neile, kes suvel koju said. Väga hale pilt on kusagil komandeeringus mällu jäänud sinelites rühmast, igaüks isemoodi külmast kõver ja ka ilma kinnasteta. Talvel kõlbas palju paremini käia tehnilise poolkasukaga. Minu sinel sai kellelegi kojuminekuks antud. Ise käisin puhkusel võõra sineliga.
Paraadvorm ja sinna juurde kuuluvad sõrmkindad, lips, botinkad ja sokid. Ei oskagi nende headuse kohta midagi öelda, suvel vast oli liiga palav kanda.
Kusagil kapis vedelesid ka vildid – nendega ei käinud keegi. Nii kohmakaid jalavarje ma polnudki enne näinud.
Buhvaikasid ei olnud. Stroebati mehi sai küll nendes nähtud. Ma ei saa aru kas neil külm ei olnud niimoodi – ülevalpool nagu oleks midagi seljas, allpool ikka tavalised püksid.
Tehniline riietus 2 suvist komplekti (Летно-Техническая форма одеждa). Neid oli saadaval kolme värvi – tumesinine, helesinine, helekollane. Komplektis oli õhuke pluus ja püksid ning jakk, tennised, sokid, barett. 1 komplekt talvist riietust – ainult tumesinine. Sinna kuulus poolkasukas äravõetava voodriga ja vatineeritud püksid (olid pakkumises kahes variandis – traksidega ja kõrge värvliga. Igaüks valis talle meeldivama), õhukesed sõrmkindad, paksud labakindad – nendes oli igasuguse külmaga kätel palav. Püksirihma pidime ainult ise muretsema, kuna komplekti oma oli liiga kitsas – meie tegime need vanade langevarjude rakmetest (see mul praegugi alles). Tehnilist riietust sai kantud isegi rohkem kui tavalist. Ainuke häda oli selles, et kui see seljas oli siis kaasnes ka lugematu arv taskuid. Pidi ennast tükk aega harjutama iga asja alati samasse taskusse panema, et pärast see normaalselt üles leida. Oli väga hea ja mugav kanda. Ei jäänud millegi poolest alla tänapäeva korralikele tööriietele. Anti komplekt aasta peale. Kui katki läks või ära kulus enne tähtaega sai uue. See kehtis tegelikult kogu varustuse kohta.
Pilotka, furaska ja mõttetu talvine karvamüts. Üldse oli suviste peakatete valik palju parem kui talvistel.
Sinel – täiesti tarbetu lisaese, eriti veel neile, kes suvel koju said. Väga hale pilt on kusagil komandeeringus mällu jäänud sinelites rühmast, igaüks isemoodi külmast kõver ja ka ilma kinnasteta. Talvel kõlbas palju paremini käia tehnilise poolkasukaga. Minu sinel sai kellelegi kojuminekuks antud. Ise käisin puhkusel võõra sineliga.
Paraadvorm ja sinna juurde kuuluvad sõrmkindad, lips, botinkad ja sokid. Ei oskagi nende headuse kohta midagi öelda, suvel vast oli liiga palav kanda.
Kusagil kapis vedelesid ka vildid – nendega ei käinud keegi. Nii kohmakaid jalavarje ma polnudki enne näinud.
Buhvaikasid ei olnud. Stroebati mehi sai küll nendes nähtud. Ma ei saa aru kas neil külm ei olnud niimoodi – ülevalpool nagu oleks midagi seljas, allpool ikka tavalised püksid.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Lõuna pool
Bakuu- kaheksakümnendate keskpaik.
HB anti kord poole aasta jooksul uus- seda pidi selle aja sees kõigeks jaguma. Suveks ja talveks olid erinevast materjalist HB-d. Suvine oli seejuures talvisest tublisti paksem ja mugavam, puhta puuvillane. Talvine, õhukesest ja viledast riidest HB ei pidanud suvist higistamist ja päikest rohkem kui kuu aega vastu.
Saapad -tavalised kirsad, vahetati kaheksa kuu tagant. Eriti 35 kraadise kuumaga üsna totrad jalavarjud. Talvised pealisriided vatijope ja sinel. Esimene neist tugevalt mugavam- kergem, soem, pehmem.Ainult põlemamineku korral oli vatijopekandja asjad pahasti
Talvel olid tavalised karvamütsid, suvel panama. Viimast pidi tugeva tuule korral hoolega valvama- kui mine pääses ei pruukinudki enam kätte saada.
Selle vältimiseks hoiti lõua alla kinnitamiseks mõeldud paela hammaste vahel.
Paraadvorm nagu igal pool, aga kasutati üliharva.
HB anti kord poole aasta jooksul uus- seda pidi selle aja sees kõigeks jaguma. Suveks ja talveks olid erinevast materjalist HB-d. Suvine oli seejuures talvisest tublisti paksem ja mugavam, puhta puuvillane. Talvine, õhukesest ja viledast riidest HB ei pidanud suvist higistamist ja päikest rohkem kui kuu aega vastu.
Saapad -tavalised kirsad, vahetati kaheksa kuu tagant. Eriti 35 kraadise kuumaga üsna totrad jalavarjud. Talvised pealisriided vatijope ja sinel. Esimene neist tugevalt mugavam- kergem, soem, pehmem.Ainult põlemamineku korral oli vatijopekandja asjad pahasti
Talvel olid tavalised karvamütsid, suvel panama. Viimast pidi tugeva tuule korral hoolega valvama- kui mine pääses ei pruukinudki enam kätte saada.
Selle vältimiseks hoiti lõua alla kinnitamiseks mõeldud paela hammaste vahel.
Paraadvorm nagu igal pool, aga kasutati üliharva.
Huvittav, mina ei mäleta, et meile (jalaväepolk) oleks Pš-d üldse antud. ikka ja ainult HB. Meie polgus oli küll kombeks "vana" HB alles hoida ja kasutada räpasemates kohtades, näiteks kööginarjaadi minnes vm. musta tööd tehes.
Kuna kuulusime liikursuurtükiväe alla, siis meie riietuse juurde käis ka must (tankisti) kombinesoon. Suveks õhuke, mis tõmmati HB peale, talveks pidi teoorias olema paks, karvase kraega, kaheosaline kombe. Need olid aga koju saatmiseks kõrges hinnas ja nii pandi need lühikese ajaga pihta v. võeti noortelt jõuga ära. Nii käidi tihti ka talvel suvie kombinesooniga, sinna alla käis aga bušlat ja õnnelikumatel vatipüksid.
Sinelit kanti talvisel ajal peamiselt karauulis käies. Karauuli ülevaatusel pidi igal mehel sinel olemas olema, mõnikord ka suvisel ajal rullikeeratuna. Siis otsiti neid kokku, sest tihtipeale kõigile ei jätkunud...
Jalanõudeks ikka tavalised kirsad, mõni mees kasutuas ka Tartu omi, nendega oli algul kisa, aga pärast harjuti ära. Vildid sai jalga talvel karauulis olles, minule nr. 45 numbrit kuskilt ei leitud ja nii käisin kirsadega kogu aja.
Ahjaa, naaberpataljonis oli vahva, üle 2 meetri pikk lätlane. Mingil imelikul kombel oli ta tankiptaljoni sattunud. Temale sobivat vormi ei leitud, vaid see tehti HB-le tüki vaheleõmblemise teel. Nii oli tal 6 nööbiga HB
. Sineli asemel kandis ta ohvitseripuhvaikat, kuna nii pikka sinelit ka ei olnud. Jalanõude kohta ei mäleta, kas sai eritellmisega kirsad vist.
Kuna kuulusime liikursuurtükiväe alla, siis meie riietuse juurde käis ka must (tankisti) kombinesoon. Suveks õhuke, mis tõmmati HB peale, talveks pidi teoorias olema paks, karvase kraega, kaheosaline kombe. Need olid aga koju saatmiseks kõrges hinnas ja nii pandi need lühikese ajaga pihta v. võeti noortelt jõuga ära. Nii käidi tihti ka talvel suvie kombinesooniga, sinna alla käis aga bušlat ja õnnelikumatel vatipüksid.
Sinelit kanti talvisel ajal peamiselt karauulis käies. Karauuli ülevaatusel pidi igal mehel sinel olemas olema, mõnikord ka suvisel ajal rullikeeratuna. Siis otsiti neid kokku, sest tihtipeale kõigile ei jätkunud...
Jalanõudeks ikka tavalised kirsad, mõni mees kasutuas ka Tartu omi, nendega oli algul kisa, aga pärast harjuti ära. Vildid sai jalga talvel karauulis olles, minule nr. 45 numbrit kuskilt ei leitud ja nii käisin kirsadega kogu aja.
Ahjaa, naaberpataljonis oli vahva, üle 2 meetri pikk lätlane. Mingil imelikul kombel oli ta tankiptaljoni sattunud. Temale sobivat vormi ei leitud, vaid see tehti HB-le tüki vaheleõmblemise teel. Nii oli tal 6 nööbiga HB
. Sineli asemel kandis ta ohvitseripuhvaikat, kuna nii pikka sinelit ka ei olnud. Jalanõude kohta ei mäleta, kas sai eritellmisega kirsad vist.1973 - 1975. HB oli üks poole aasta kohta. Pargis käisime tunked peale tõmmatud, talvel pargis kas bušlatt või siis vatipüksid ja telogreika. Hb pesemine oli lihtne läksid parki lasid autost ämbri bensiini tegid mundriga seal natike sulla-sulla, riputasid aia peale ja bensiini saatsid uhke kaarega üle aia. Järgmine lasi endale uue ämbri bensiini, seda oli jalaga segada. Poole tunni pärast oli kuiv ja õhtuks bensiini hais ka ära lahtunud. Köögi jaoks oli kaptjorkas vanu närakaid külluses. Vahepalana üks huvitav seik, kuna olin tankipataljonis keemik-instruktor, siis meie upravlenije prapor tegi ükskord inventuuri ja avastas, et keemia kantosse pole nii palju kui paberid näitavad, et plaštše on puudu niipalju, saapaid nii palju ja kindaid nii palju. Hommikul razvoodil pistis mulle paberi pihku ja ütles, et õhtul näitab ette, et kõik on komplekteeritud. Püüdsin küll vaielda, aga vastus oli "Võjebi, skaši našol". Õhtul lugesime asjad üle ja kõik klappis. Et sedasi need varganäod ja muud lurjused sünnivadki... 
-
just plain mean
- Liige
- Postitusi: 661
- Liitunud: 08 Dets, 2008 14:05
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
üks vanem ohve seletas mulle 70-date lõpus, et punaarmee vana ülepea selgatõmmatav "petruška särk" ehk gimnastjorka asendati 1973.a. uue eest nööbitava jakige sellepärast, et võimalikus tuumakonfliktis radioaktiivse tolmuga saastatud särgi üle pea seljast tõmbamist peeti kahjulikuks, sest jaki pidi saama kerge vaevaga seljast maha heita.
Meie vormid olid ainult puhtast puuvillast, värviliste pagunite ja lõkmetega. Neid lirust läikivast riidest vorme nägin ka, ent neid praktiliselt ei kantud. Poolvillast ohvede välivormi ükski sõdur meie väeosas ei näinud. Vatijoped olid kaptjorkas lukutaga, sinel oli peamine kehakate külma ja vihmaga (see mantel pidas ka vett päris hästi!!). jalavarjudeks kirsasäärikud (3 paari teenistuse jooksul), milles proovisin ka sokke kanda, ent partjankadega tundus asi lihtsam. Loomulikult ei saanud nendega talvel kaua väljas olla, jalad külmasid ära. Sõitsin kord 20 kraadise külmaga veoautokastis Kiviõlist Rakverre ja kohale jõudes ei saanud enam kastist alla - jalad jumala tundetud.
Meenub veel, et sinelite põõnad olid kerged kaduma - nendega puhastati saapaid, kui oli kähku vaja ja hari oli kadunud. Mina õmblesin oma sinelile põõna kõvasti külge pärast seda, kui olin paaril korral pidanud omale uut varastama kaasvõitlejate sinelitelt.
Meie vormid olid ainult puhtast puuvillast, värviliste pagunite ja lõkmetega. Neid lirust läikivast riidest vorme nägin ka, ent neid praktiliselt ei kantud. Poolvillast ohvede välivormi ükski sõdur meie väeosas ei näinud. Vatijoped olid kaptjorkas lukutaga, sinel oli peamine kehakate külma ja vihmaga (see mantel pidas ka vett päris hästi!!). jalavarjudeks kirsasäärikud (3 paari teenistuse jooksul), milles proovisin ka sokke kanda, ent partjankadega tundus asi lihtsam. Loomulikult ei saanud nendega talvel kaua väljas olla, jalad külmasid ära. Sõitsin kord 20 kraadise külmaga veoautokastis Kiviõlist Rakverre ja kohale jõudes ei saanud enam kastist alla - jalad jumala tundetud.
Meenub veel, et sinelite põõnad olid kerged kaduma - nendega puhastati saapaid, kui oli kähku vaja ja hari oli kadunud. Mina õmblesin oma sinelile põõna kõvasti külge pärast seda, kui olin paaril korral pidanud omale uut varastama kaasvõitlejate sinelitelt.
Puupeal läksid silmad põlema. Näitleja mängis mäkra. Mõrd läks õnge.Striptiisitar varastati paljaks. Tuukril olid näpud põhjas
Sinel on kõige värdjalikum asi, mis üldse välja mõeldud, kes sinelis 50 versta vihmaga maha kõndinud, see teab millest jutt. Esiteks läheb raskeks kui kurat ja teiseks hõõrub kaela ära, et veri taga. Tartu kirsa on vene kroonu kirsast loomulikult etem, pehmem ja kolm korda kergem.
sitt päev, kellele kurdad
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline