www.militaar.net

Vambola Metsa lugu.

8. mail 1948. aastal kella kahe ajal päeval tulistati(Saaremaa) Haeska külas Posti talu lähedal automaatrelvast 14-aastast õpilast Vambola Metsa. Vambola isa, Juhan Mets, langes 3. märtsil 1946. aastal Eikla soos toimunud punkrilahingus, metsavennast onu, Artemi Mets, vahistati 1947, tema tädi Erna Mets toetas metsavendade vastupanuliikumist ja vahistati 1948. aasta aprillis.

Haeska kooli pioneerijuhi Põld Heino selgituste põhjal tuli ta poistega kooli spordiplatsilt. Kooliõpilased Kurg Tambet, Tambur Heino suundusid koju Kuremaa külla. Läksime Vambolaga Haeska-Luulupe teed mööda Pärsama valla poole. Liikunud suurest teest 200 meetrit, peatusime Posti talu juures, kus elab Lätt Konstantin, kes parandas oma jalgratast, temaga juttu ajanud Haeska rahvamaja juhataja Kütt Voldemar liitus meiega. Kui jõudsime 100-150 meetri kaugusele Posti talust, märkasin metsast vasakult poolt tulevat inimest, ta peatus meist 10 meetri kaugusel ja avas automaatrelvast meie suunas tule. Kütt jättis oma jalgratta maha, ja me jooksime koos Luulupe küla poole, minul kukkus pintsak õlgadelt maha, mille taskusse jäi pass, komsomoli pilet ja hävituspataljoni liikmepilet. Jooksime veel sadakond meetrit ja varjusime Arumäe talu taha, kust nägime pikka kasvu meest kellel oli seljas sõjaväekuub, jalas mustad püksid, peas vormimüts, ma ei näinud kas tal relv oli. Mees võttis Küti jalgratta, sõitis sellega Lätt Konstantini juurde ja rääkis temaga midagi. Mõne aja pärast tuli metsast keskmist kasvu, pikkade valgete juustega, ilma peakatteta inimene, kelle riietust on mul raske kirjeldada. Ta võttis Küti jalgrattalt maha kukkunud sae ja varjus metsa. Mõne aja pärast tuli veel üks mees, kes oli üle keskmise kasvu, seljas tumedat värvi sõjaväekuub, jalas kalifeepüksid ja saapad, peas vormimüts, mees oli relvastatud automaadiga. Ta võttis minu pintsaku ja kõndis sellega kohapeal ringi, kuid märgates meid suunas automaadi meie poole, mille peale jooksime läbi metsa ja soo. Kütt läks koju Veske tallu, mina jooksin Valjala täitevkomiteesse ja helistasin julgeolekusse.

Millegi pärast ei küsi uurija n-ltn Rudolf Sisask, kes olid need isikud kes metsast tulid ja tulistasid. Tundub, et pioneerijuht Heino Põllule oli mahajäänud pintsak ja selle taskus olevad dokumendid tähtsamad kui üks neist maha jäänud õpilane. Samal päeval Kuressaares koostatud ülekuulamisprotokollist ei selgu, kas keegi sai tulistamise tagajärjel kannatada.
Alles peale ülekuulaja Sisaski täpsustavat küsimust, kuhu jäi Vambola, vastas Põld, et kuulis Vambola karjatust, kes oli temast paar meetrit tagapool kui tulistamine toimus.
Julgeoleku 19-22.05.1948. aasta tegevuse kokkuvõttes nr 65 on kirjas, et Haeska külas tulistati kooliõpilasi ja haavata sai 14-aastane õpilane, kelle isa oli Ilpi bande liige ja tapeti 1946. aastal.
Käesoleval ajal pensionipõlve pidav Tambet Kurg ei osanud ka täpsustada, kes tulistas Vambolat, kuid vastas, et see jäi Ilpi süüks.
Senini on ajaloolased seda sündmust kirjeldanud Elmar Ilpi apsakana, kuna on oletatud, et ilmselt soovis ta tegelikult tulistada küla aktivisti Heino Põldu. Kogu selle loo juures jääb arusaamatuks asjaolu, kuidas elukogenud metsavend, soovides tulistada 10 meetri kauguselt Heino Põldu, kuid tabas temast 2 meetri kaugusel olnud Vambolat. Voldemar Kütt on ülekuulamisel tunnistanud, et Vambola sai 5 kohast haavata, kuid nad ei tundnud isikuid kes teda tulistasid.
Millegipärast ei ole ei ole ka toimikus Konstantin Läti ülekuulamisprotokolli, kes vestles ühega neist ja oleks osanud öelda, kes oli laskja.
Endine KGB ohvitser Tõnu Prei („Legend Ilbist-KGB versioon”. Oma Saar 1995) andmete põhjal olevat kuu aega hiljem selgunud, et tulistajad olid Elmar Ilp, Villem Uus ja Redese Tomson (Toomson). Martin S. Kull „Veri mu kätel”(lk101-102) kirjutab, et Elmar Ilp olevat Vambolat tulistanud hoopiski kooli spordiplatsil ja peale seda olevat tühjendanud pioneerijuhi rahakoti (seda ettekannetes kirjas ei ole) ja loetleb pintsaku taskus olnud ülejäänud asjad, kuid jätab mainimata seal olnud hävituspataljoni liikmepileti.
Erinevates ülekuulamisprotokollides ja kirjeldustes on Redese Toomsonit kirjeldatud kõhna, lühikest kasvu naisterahvana, kes reeglina kandis lühikest soengut (poisipea). Seda enam, Redese elas enne metsa varjumist samas külas ja Elmar Ilp oli selles piirkonnas kõigile teada tuntud isik. Sama aasta kevadel peksid 3 tundmatut isikut Haeska külas elanud Auli Lätti, kelle julgeolek oli värvanud agendiks nimega „Lehtsalu”, kuid kes ei allunud temale antud korraldustele ja tahtis Saaremaalt lahkuda, kuid okupatsiooni julgeolek pidas ta Kuivastus kinni. Tundmatud olid teatanud, et nad on metsavennad, kuid julgeoleku teatatises on kirjas, et tegemist oli MGB poolt saadetud meestega. Peale seda tegi Auli avalikult okupatsioonivõimude vastast agitatsiooni. Auli Lätt tapeti arusaamatutel asjaoludel 30.03.1949. aaastal, milles on samuti kaudselt süüdistatud Ilpi gruppi, kuid Elmar Ilp aitas samal ajal küüditamise eest varjata oma liitlasi Haeska ja Reeküla soos. Elmar Ilp oli soovitanud Erna Metsal, Auli Lätil ja teistel Haeska küla eestmeelsetel noortel lavastada külaaktivistist Heino Põllust teda alandav näidend. Elmari soov oli Heinot sellisel teel karistada, aga mitte tappa. Vambola Mets küüditati 1949. aastal koos ülejäänud Torga talu pereliikmetega Siberisse. Tutvudes olamasolevate dokumentidega, jääb mulje, et okupatsiooni repressiivorganid olid arusaamisel, et kohalikud inimesed, kaasa arvatud Torga talu pere, toetab metsavendi ja oli vaja libametsavendade abil tekitada vastasseis ning vihavaen nende vahel. Liiga palju on selliseid vastuolulisi juhtumeid, milles on süüdistatud Saaremaa vastupanuliikumise gruppi „Lendav surm”, mida juhtis legendaarne metsavend Elmar Ilp.

Olen siin foorumis varem viidanud Saarte Hääle artiklile, kus Bruno Pao võtab teavitada Ilbi tegemistest:

Bruno Pao kirjutas:Üsna vererohke raamat puudutab ka lühidalt Ilbi kamba kohtumist kohalike jahimeestega Haeska ligidal Kuremäe külas Seljamäe talu juures 23. oktoobril 1949.

Tahaksin sellele sündmusele natuke teavet lisada. Esimetsavend Elmar Ilp oli kolme kaaslasega juba kaks päeva külas õlut joonud. Koos puudesaagimise talgulistega. Ta tantsis seal toas lõõtspilli saatel Reseedaga. Väsis ja otsustas magama heita. Enne seda korraldas ta kamba valvekorda, mida peeti õues. Iga kahe tunni tagant vahetusid Feliks Vahter, Kalev Kööp ja Reseeda Tomson. Hommikul, kui uduvinega kaetud metsast ja Valjala–Haeska poriselt teelt kuuldus võõraste meeste hääli, tõmbus Reseeda oma vahipostil pingule. Tema nägemisvälja ilmus alguses kaks meest.

Selle asemel, et hiilida tuppa ja äratada Ilp ja teised ning akna kaudu libiseda maja taha metsa, käratas mereväelase vormis naine vene keeles: “Stoi! Stoi! Siin julgeolek!” Jahimeheriietes Valjala miilitsavolinik Peeter Poopuu vastas hüüdega, et tema on miilitsavolinik. Ja Reseeda tulistas. Tabas jalga, mees kukkus. Ilp ja ta kaks kaaslast kargasid laskmise peale õue. Puhkes äge konflikt. Automaadid tärisesid. Jahimehed viskasid oma jahipüssid maha.

Reseeda tulistas miilitsavolinikku veel püstolist ja kargas talle saabastega näkku. Trampis laibal. Tapeti külanõukogu esimees Eduard Au (raamatus ekslikult Aus; muide, raamatus kohtab tihti vigu kohanimedes ja situatsioonide kirjeldustes) ja rahvakaitse mees Oskar Siiner. Viimane viidi maja taha, kus Feliks Vahter tulistas teda püstolist ja nooruke Kalev Kööp pidi kambas püsimiseks näitama oma pühendumist sellega, et lõi ohvrit veel kaks korda pussiga. Ilbi käsu peale pandi ellujäetud jahimehed teele pori sisse istuma. Ilp võttis laskemoona kaasa, kuid tagastas laadimata püssid. Ja meestele anti viimane käsk: kahe tunni jooksul mitte üks liigutus! Metsavennad kadusid tuttavaid radu pidi Kuruaru metsa.

https://saartehaal.postimees.ee/6621724 ... nte-vahele

Sama sündmuse kohta on siin foorumis enne kirjutatud muuhulgas järgmist:

metssiga kirjutas: ↑10 Juun, 2011 23:06 Aga mis siin üldiselt seletada, vaataks otse raamatut. Näiteks lk. 30-31 väidetakse - metsavennad olid saanud teada, et Roobaka külas on peagi neile oodata haarangut. Kellele neile, Roobakas polnud ühtegi metsavenda, vaid mindi võtma külast Omakaitses ja saksa sõjaväes olnud mehi. Haarangu juht tuli Kuressaarest ja tema ka Ilp ja Tuuling maha lasid. Raamatus: "varitsusse sattus õnnetul kombel operatiivtöötaja".
Samasugune punaste taganutmine on lk. 196 "metsistunud bandiidid ründasid ootamatult, tulistasid nad ilma vähimagi põhjuseta automaatidest surnuks ning hakkisid laipu pussidega". Selle juhtumi kohta on olemas juurdlusdokumendid Riigiarhiivis ja nende järgi oli kõik teisiti, rääkimata sellest, et Seljamäe talus tapetud olid oma surma juba ammu ja korduvalt ära teeninud (nt üks neist oli juba 1941. a. hävituspataljoni mees). Ning teised jahiseltskonna liikmed, keda raamatus üldse ei meenutata, said püssid ilma laskemoonata tagasi ja saadeti minema, kui Au-Siiner-Poopuu olid tapetud. Siis esitletakse raamatus lk 53 jj südantlõhestav Pihtla valla kultuur-haridustöö instruktori Osvald Laasi tapmise lugu. Tore kultuurainstruktor küll, kes vindiga ähvardades käis talud läbi ja lubas kõik maha lasta, kes valimistele ei lähe. Aga jumal selle raamatuga. Ainult üks asi veel - pidevalt ilmub välja keegi ja räägib, kuidas nende peres metsavendi kardeti, ning siis - kogu Saaremaa rahvas kartis neid. Punased räägivad ikka ja alati mitte enda, vaid rahva nimel. Tea, kas Kuressaare kagebiidid lihtsalt valetasid, kui kirjutasid 1948, et Valjala aktivistid ei julge midagi teha Ilpi ja tema arvukate kohalike toetajate pärast, ning kui alustavad parteipoliitilist selgitustööd, siis küsitakse neilt - kas sa mees öösell julged ka väljas käia.

metssiga kirjutas: ↑31 Mai, 2009 13:42 Veel tuleb öelda, et punased alati valetavad ja vassivad. Kunagi, juba EV ajal, ilmus Saaremaa lehes pikk jutt metsavend Elmar Ilpist, autoriks vana kagebiit Boris Loho. Miks sellist rämpsu lehes avaldati, ma ei tea, ja kindlasti mina ei hakka väitma, et lehetoimetaja oli vana Loho-kontori agent No nii, muuhulgas kirjutas Loho selles loos, kuidas Saaremaa kolhoosnikud metsa jahile läksid ja siis verejanuline bandiit Ilp asja-eest teist taga nad seal mättasse lõi. Aga mida kirjutas sellest asjast Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Saaremaa osakond oma aruandes: oli tõesti terve jahiseltskond, kes sattus kokku Ilpi salgaga, võeti kinni ja kontrolliti dokumente, peeti kinni kolm meest, teised lasti minema ja anti tina miilits Peeter Poopuu'le, Valjala külanõukogu esimehele Eduard Au'le ja Riikliku Julgeoleku ministeeriumi Saaremaa osakonna Bandiitide hävitajate pataljoni liikmele Oskar Siiner'ile. Kõige muu kõrval valab Loho ka krokodillipisaraid Saaremaa autoinspektsiooni ülema Evald Puneki tapmise pärast, kellelt bandiidid tahtsid röövida tema mootorratast. Teadku siis saarlased, et Punek oli üks märtsiküüditamise korraldajaid, tema organiseeris transporti, millega inimesi sadamasse veeti, ja selle mootorratta varastas ta ühe küüditatu kodust. 30. mail 1949 lõid metsavennad ta maha.

Kas ülalkirjeldatud sündmuste kohta on uuemat teavet?

Seljamäe talu lugu tahab natuke pikemat selgitamist, püüab lähiajal sellest midagi lühidalt kirja panna. Samuti ka Pihtla valla kommunistliku partei instruktori Osvald Laasi tapmise lugu, keda üks metsavend nimetas kohalikuks parasiidiks. "Metssea" ees müts maha, tema on oma uurimustöös tõele kõige lähemale jõudnud. Kahjuks ei ole teised eestimeelsed asjatundjad juurdlustoimikuid veel läbitöötanud, mis käsitleks Elmar Ilpi grupi toimetamisi. Enamusjuhul on lähtutud julgeoleku nn ettekannetest, mis on tihti vastuolulised ja pinnapealsed. Kuid ka juurdlustoimikutes on väga palju valet ja fabritseerimisi. Pole kahtlustki, et kinnipeetud metsavennad bluffisid nii palju kui võimalik ja võimalusel ajasid enda sooritatud ettevõtmised langenud või vabaduses olevate metsavendade süüks. Julgeolek jälle vastupidiselt, püüdis võimalikult palju patte pookida kinnipeetud metsavenna süüks, peaasi, et saaks juhtumid lahendatud, kasutades selleks erinevaid vahendeid. Alles peale paljude toimikute ja tunnistuste võrdlust saab teha mingeid järeldusi.
Bruno Pao tookordne lugu kaldub loominguliseks ja on kindlasti mõjutatud asjaolust, et ta kuulus nö kohaliku nomenklatuuri(rahvamaja juhataja) sõpruskonna hulka, olgugi, et metsavend Kalev Kööp oli tema koolikaaslane ja sõber.
Peeter Poopuu(1921-1949), piirkonna volinik, 24.08.1945. aasal kirjutas alla NKVD poolt antud kohustustele, 9.02.1948. aastal koostatud iseloomustuse alusel, oli ta aktiivne kulakluse ja klassivaenlaste vastu võitleja.
Eduard Au(1900-1949), Valjal külanõukogu esimees, kelle juhtimisel koostati nn bandiitide toetajate ja kulakute nimekirju.
Oskar Siiner(1907-1949), aktiivne hävituspataljon liige.

Saaremaa, Valjala vald, Kuremaa küla, Seljamä talu lugu
(Lühidalt)

1949. aasta märtsis oli toimunud suurküüditamine, milles kohalikud kollaborandid aktiivselt osalesid. Samal aastal oli metsavendi reedetud mitmel korral, nende pidev jälitamine muutis nad väga ettevaatlikuks. 23.oktoobrikuu 1949. aastal likvideerisid Saaremaa metsavennad kolm kohalikku kollaboranti:
Peeter Poopuu(1921-1949), piirkonna volinik, 24.08.1945. aasal kirjutas alla NKVD poolt antud kohustustele, 9.02.1948. aastal koostatud iseloomustuse alusel, oli ta aktiivne kulakluse ja klassivaenlaste vastu võitleja. Piirkonnavolinik n-ltn Peeter Poopuu elas metsavend Harald Algpeuse kodutalus, kelle vanemad olid ajutiselt küüditatud Sõrve(hiljem Siberi). 1949. aasta augustis saatis Elmar Ilp ühe kohalikuga Poopuule hoiatuskirja.
Eduard Au(1900-1946), Valjala külanõukogu esimees, kelle juhtimisel koostati nn bandiitide toetajate ja kulakute nimekirju.
Oskar Siiner(1907-1949), aktiivne hävituspataljon liige.
Kinnitamata andmetel olid samad mehed seotud Valjala Vabadussõjas langenute mälestussamba lõhkumisega.

1949. aasta 22. oktoobril toimusid Haeska külas Metsa talus Harald Raamatu viljapeksu talgud, peale seda läksid talgulised Haraldi juurde koju Kuremaa külla Seljamäe tallu päevatööd tähistama. Samal õhtul külastasid metsavennad Elmar Ilp, Redese Toomson, Feliks Vahter ja Kalev Kööp Haeska külas Pilgu talu. Järgmisel hommikul, kella 5 ajal, otsustati koos pererahvaga samuti minna Seljamäe tallu. Uute külaliste saabudes oli juba osa rahvast lahkunud, osa talgulistest magas. Kohale jõudes korraldasid metsavennad korrapärase valvekorra, Voldemar Kütt äratati üles ja hakkas akordionit mängima, sellele järgnes tants ja õllejoomine. Kütt Marta tantsis ühe metsavennaga valssi, Ilp aga Redesega. Vaheajal tõi perenaine Salme õlut ja lauldi nõukogude vastaseid laule, ühes laulus oli mainitud ka „Saaremaa lendavat surma”. Pikka(Ilp) kasvu metsavend rääkis talgulistele, et keegi ei läheks kolhoosi, sest seal võib nälga surra. Sulev Raamat, kes oli Redesega Haeska koolis õppinud, märkas, et tüdrukul on vasak käsi teisest peenem ja küsis tema haavata saamise kohta. Millele Redese vastas tagasihoidlikult: ”Juhtub vahest.”
Hommikul kella 9 ajal oli Redese valves, relvastatud automaadi ja püstoliga. Ta tuli poole tunni pärast tuppa, tantsis natuke Ilpiga ja läks kohe välja valvama, see aeg oli Kalev Kööp valves. Mingi aja pärast tuli Redese tuppa ja kamandas, poisid, kohe välja.
Kütt Marta: „Läksin välja ja nägin kuidas Redese kõige ees suundus nelja jahimehe poole, tundsin neist ära Sein Leo ja Ots Leo. Redese hüüdis vene keeles „stoi, stoi”, „ruki verh”, mille peale kõik jahimehed tõstsid käed ja viskasid relvad maha.”
Leedo Heimar:”Pidasime seitsmekesi Seljamäe talu lähistel jahti, eelnevalt olime hargnenud kahte gruppi. Hommikul 10 ajal tulid meile vastu 2 relvastatud isikut, kes sundisid meil relvaähvardusel relvad maha viskama. Kui me neile lähenesime, küsis üks neist Oskar Siinerilt, kas tead kes ma olen, millele ta vastas eitavalt, kuid millele vastas relvastatud isik ise :„Olen Sanniku talust, Kalev Kööp.” Peale seda viidi meid teiste juurde, kus oli juba Eduard Au, Ots Leo ja Sein Leo, meid jäi valvama naisterahvas. Mõne aja pärast tõi pikk metsavend, kes oli relvastatud automaadiga, Poopuu Peetri, kelle naisterahvas kohe maha lasi ja samuti külanõukogu esimehe Eduard Au. Poopuu jõudis veel hüüda, miks te meid tulistate, ma olen miilits, piirkonnavolinik. Peale seda teatas pikakasvuline, et tema on Ilp ja ülejäänud on tema sõbrad.”
Metsavend Kalev Kööp:”Hommikul nägime, et metsast tulevaid 7-8 meest. Jooksime koos talust välja. Ilp peatas jahimehed, Redese korjas neilt relvad. Ta tundis kohe ära miilits Poopuu Peetri ja külanõukogu esimehe Eduard Au ja lasi nad mõlemad püstolist sealsamas tee peal maha. Tahtsin ise miilits Poopuud lasta, aga minu automaadis tekkis tõrge ja nii kaua kui ma seda tõrget kõrvaldasin tulistas Redese teda. Ülejäänud viisime talu õue, Redese oli teada saanud, et nad olid meid jälitanud.”
Leo Sein: ”Siis nimetas üks neist end Ilpiks. Varsti pakkus Ilp meile õlut ja sundis meid seda jooma, poole tunni pärast viidi Siiner Oskar meist 3-4 meetri kaugusele ja lasti maha. Siineri tahtis maha lasta bandiit(Kalev Kööp), kes oli natuke pikem kõige väiksemast bandiidist, aga Ilp ütles talle: ”Vaata, kui sa seda teed, siis pead vastutama selle inimese tapmise eest”. Peale seda ta ei lasknud Siinerit. Siineri tappis see, kes oli Ilpist natukene lühem(Feliks Vahter). Pärast Siineri tapmist pussitas teda paar korda see metsavend, kes teda tahtis algul maha lasta. Siis ütles Ilp, et rohkem me kedagi ei puutu ja viis mind tapetud Poopuu ja Au juurde ja sundis tegema läbiotsimise, kuid midagi ei leidnud. Ametirelva võttis ta tapetud Poopult juba varem ja andis selle oma elukaaslasele. Ilp pildistas meid peale seda, kui Poopuu, Au ja Siineri olid tapetud.” Metsavennad olid avaldanud ka kahetsust, et läbi juhuse pääses sellest seltskonnast kohalik varumisvolinik Arnold Nahkur, kes elanikkonna hulgas ei olnud heas kirjas. On ka mitmeid vihjeid ja oletusi, et need kolm hukatut olid teiste jahiseltsiliste poolt teadlikult sellesse piirkonda suunatud, et metsavennad saaksid neid karistada. Libajuttudena on levitatud lugusi, et metsavennad olid oma ohvreid enne hukkamist lausa piinanud. Bruno Pao on oskusliku kirjamehena välja mõtelnud loomingulise loo madruse pükstes Redesest, kuid need rõivad said metsavennad alles 1950. aasta aprillis.
Pole kahtlustki, et äraandjad said teenitud karistuse. Kuid selle loo traagika seisnebki selles, et peale eelpool kirjeldatud sündmust, vangistati ja mõisteti süüdi 7 kohal viibinud kohalikku. Alguses teatasid ülekuulatud, et neil polnud sinna tulnud metsavendadega mitte mingit seost ja kohtusid nendega esmakordselt, kuid juba lühikese aja jooksul selgitasid repressiivorgani ametimehed välja oma „oskuslike võtetega”, et enamus neist olid pikka aega olnud metsavendade toetajad. Osa nende pereliikmetest olid Redeset ravitsenud peale tema haavata saamist.
Metsavennad olid sellel hommikul sattunud ootamatult keerulisse olukorda. Paljude lähedaste pereliikmed, isad, emad, õed ja vennad olid vaenlase ja rahvuskaaslastest äraandjate poolt küüditatud või vangistaud, metsavendadest aatekaaslased olid mõrvatud. Ootamatult ilmunud kümnemeheline relvastatud ahelik liikus talu poole, kus metsavennad olid peatunud. Ja ühtäkki oldi silmitsi valla aktiivsemate punategelastega, keda metsavennad pikisilmi oli soovinud karistada-siin polnud mõtlemise aega, tuli otsustavalt tegutseda. Aeg oli karm ja valikuid oli vähe.
Üks vana mees Piila külast ütles nii:” Kui poleks Elmar Ilpi oma „Lendava surmaga” olnud, siis oleksid kommud veel rohkem sigatsenud.”
Kalev Kööpi isa oli okupantsioonivõimude poolt vangistatud 1945. aastal, tema pere küüditati 1949. aasta märtsis, Kalevil õnnestus koos oma õe Lainega metsa varjuda. Ta teadis väga hästi neid kohalikke kollaborante, kes neid küüditas ja jälitas. Kalevi reetis omakandimees, agent „Mets”(Hugo Väli) 27.07.1950. aastal, ta oli siis vaid 19 aastane. Saaremaa metsavend Kalev Kööp mõisteti surma 29.11.50, okupandid tegid talle ettepaneku armu paluda, ta ei teinud seda ja mõrvati 19.03.1951.a.
Redese Toomson oli väikest kasvu, kõhna kehaehitusega, heledapäine noor naine, kes varjus metsa, mitte suurest armastusest Elmar Ilpi vastu, vaid sellepärast, et ta osales aktiivses nõukogude okupatsiooni vastases tegevuses. Redese aatekaaslane Erna Mets on kirjeldanud tema kartuseid ja põhjuseid, miks ta ennast varjama hakkas ja kuidas ta igatses oma vanemaid ja oma kodu. Piirkonnavolinik Peeter Poopuu poolt organiseeritud jälitustegevuse tulemusel ta end Erna juures algul varjaski, lootes nii väga koju tagasi naasta, kuid loobus sellest unistusest peale seda, kui sai teada, millise jõhkrusega tema vanemaid üle kuulati. Seejärel liitus ta Elmar Ilpi grupiga, tema vanemad vangistati 1948. aasta kevadel, tema ema Miina suri 1949. aasta mais Petropavlovskis, isa Aleksandri surma aja ja koha kohta teated puuduvad. Tõenäoliselt tekkis Redesel ja Elmaril lähedasemad suhted alles metsavennaelus. 1949. aasta juuli lõpul nimetavad nad teineteist abikaasadeks. Ei olnud neil last, mida mitmed „asjatundjad” jätkuvalt korrutavad.

Reekülast pärit Feliks Vahteri pere oli samuti väga eestimeelne ja toetas Elmar Ilpi juhitud vastupanuliikumise „Lendav surm” tegevust. Kui ta oli teada saanud algavast küüditamisest, oli ta öelnud: ”siis ei jää muud üle, kas põgeneda või puhastada relvad ja vastu hakata.” Peale seda liitus Feliks alatiseks Ilpi grupiga. Tema õde, Terese Vahter vangistati 09. juunil1950.
Elmar Ilp (31), Redese Toomson (22) ja Feliks Vahter (20) langesid lahingus 12.08.1950. aastal.

Laupäeval, 2. märtsil meenutati Eikla soos metsavend Johann Metsa langemise 78. aastapäeva. Mälestuskõne pidas KL Saaremaa maleva kaplan Hannes Nelis.
Punkris maganud metsavendade jaoks ootamatult alanud lahingust okupatsioonivägedega rääkis põhjalikult Saaremaa Vabadusvõitlejate ühingu liige Mati Vendel.

https://saartehaal.postimees.ee/7972008 ... eikla-soos

Tõnu Prei poolt teostatud korrektuuri ajal sellist natsionalistliku propagandat Saarte Hääle veergudele poleks pääsend..

Lisaks eelnevale loole. 23.10.1949.a. Seljamäe talu piirkonnas jahimeestelt konfiskeeritud laskemoon, metsavennad tagastasid neile jahirelvad.

Kus need niimoodi säilinud on?

Isegi mind on hakanud see järjest rohkem häirima. Tore muidugi lugeda. Mis puudutab relvi, padruneid ja nende markeeringut.. Nagu pudru ja kapsad. Ei ole eriti usutav. Guugli tõde.
Ma olen tegelikult suutnud viia ühe metsavendade isehakanud SUURE spetsi. Algallikani. Ei viitsinud seda jama ajakirjades enam rohkem lugeda. Peale seda ilmus autorilt mitu suurepärast raamatut. Kutsuti isegi raamatute esitlusele. Käisin kohal. Autor jõudis algallikani.

Siki kirjutas: ↑08 Mär, 2024 11:08
Kus need niimoodi säilinud on?

Tegemist on 32.cal. Ümberpuuritud "Frolovka".

Eeru sõnumid jäävad mulle natuke segaseks. Kas oleks võimalik, palun, täpsustada, millises osas esitatud pildimaterjal ja nende juurde käiv jutt ei klapi. Koos hülsside otsastampide selgitustega. Tänan juba ennetavalt!

Ligi viiskümmend 16 ja 12 kal. padrunit, mis on avastatud metsavendade panipaigast.

eeru kirjutas: ↑08 Mär, 2024 15:43 Isegi mind on hakanud see järjest rohkem häirima. Tore muidugi lugeda. Mis puudutab relvi, padruneid ja nende markeeringut.. Nagu pudru ja kapsad. Ei ole eriti usutav. Guugli tõde.
Ma olen tegelikult suutnud viia ühe metsavendade isehakanud SUURE spetsi. Algallikani. Ei viitsinud seda jama ajakirjades enam rohkem lugeda. Peale seda ilmus autorilt mitu suurepärast raamatut. Kutsuti isegi raamatute esitlusele. Käisin kohal. Autor jõudis algallikani.

Väga tore. Lõpuks ometi üks asjakohane kommentaar. Palun valgusta, millistest raamatutest ja autoritest juttu. Siiamaani on metsavendadest kahjuks rääkinud ainult teada-tuntud kollaborandid ja nende järeltulijad eesotsas Helle Laasiga. Olen eelnevalt ka erinevates artiklites maininud, et endiste kollaborantide järeltulijad mingil põhjusel ei taha millegipärast oma esivanemate kuritegusi hukka mõista, vaid pigem püüavad leida igasugu absurdseid ja utoopilisi põhjuseid ning õigustusi oma esivanemate kuridegudele.

Üldiselt Ilp&Co-l moonaga vist eriti probleeme polnud? Kui mujalt ei saanud, siis Sõrves sellal veel kõike jagus, vist? Viimane lahingupaik Luulupes on põhjalikult uuritud, kestade järgi hinnates, milline seal osapoolte moonakulu oli?

2021/22. aastal läbiviidud uurimise käigus on kindlaks tehtud, et ründajate (okup. julgeoleku) ahelikus paiknenud positsioonidelt on kokku leitud ~ 80 7,62mm TT hülssi (valm.1948. a), mille lööknõela jäljendid tõestavad, et tulistatud on automaatrelvadest PPŠ või PPS. Ühel positsioonilt leitud hülssidel on valmistamise aastateks 1944 ja 1945(ilmeslt kohalik miilits). Ründajaid on olnud 6-8 meest.

Kaitsjate (metsavendade) poolel on avastatud mitmeid 9mm, 7,65mm, 7,62mm TT ja 7,62mm mosin tüüpi hülsse ning laskmata ja tõrgetega padruneid. Metsavendade poolt kasutatud TT padrunid ja hülsid on valmistatud 1944. aastal, osadel valmistamise aasta puudub (valmistatud enne 1942.a.). Kaitsjate poolel, maa seest, on välja võetud hulgaliselt TT kuule,
Pinnasest leitud hülsid on kohati väga halvasti säilinud, paljudel ei ole aastaarv loetav. Täielikku ülevaadet ja järeldust ei ole võimalik teha, kuna lahingupaika külastasid poisid, kes hülsse üles korjasid. Kaevu tühjendamisel ja vesiliivast avastatud hülsid on hästi säilinud.
Julgeoleku ettekandest: Bandiidid osutasid ägedat vastupanu automaatrelvast. Metsavendadel oli üks automaat, vintpüss SVT, 4 püstolit ja laskemoona- 100 padrunit.

Üldiselt, tundub, et metsavendadel oli vananenud laskemoon. Ühes leitud piimanõus on sama daatumiga TT padrunid. Metsavendadel oli väga suur probleem 9mm(Parabellum) laskemoona hankimisega, seda sai inimestelt vahetuskaubana kulla eest. Vaatamata sellele jäi Elmar Ilp, Villem Uus, Kalev Kööp ja Aleksander Tuuling truuks oma Saksa mp 40-le, ilmselt oli neil oskus seda tüüpi laskemoona hankida. Teadaolevalt toodi Elmarile Sõrvest Vene kuulipilduja DP.

Mkb42 kirjutas: ↑10 Mär, 2024 16:39
[..]
Julgeoleku ettekandest: Bandiidid osutasid ägedat vastupanu automaatrelvast. Metsavendadel oli üks automaat, vintpüss SVT, 4 püstolit ja laskemoona- 100 padrunit. [..]

Minu kõrvu jõudnud lugudes Eesti poiste moonakulu Araabia rindel - kerge kontakt, 4 salve (Galili salv 35 padrunit, kokku siis ca 140 per kärss). Sellega võrreldes tundub julgeoleku ettekanne pigem tagasihoidlik. Aga seal vist olid vahemaad väikesed ja lahing ise kaunis lühike?