www.militaar.net

Ei tea kas ma olen öieti aru saanud aga tundub, et Vabadussödades Eestis ja Soomes oli peastaapide tasemel märkimisväärne roll Vene aadlike peredest päris tsaariarnmee vanemohvitseridel. Sellest ka siis suht edukas tegevus söja aastatel.

Ei meenu ühtegi Vene aadlike peredest pärit tsaariarmee vanemohvitseri Eesti peastaapide tasemel Vabadussõjas.

Poliitkorrektsuse töttu sa ei pruugi neid leida, aga loodearmee ja tsaari vene ohvitserkond mängis rolli. Aga jahh, jälgi on suht vähe.

Poliitkorrektsuse töttu sa ei pruugi neid leida, aga loodearmee ja tsaari veneohvitserkond mängis rolli. Aga jahh, jälgi on suht vähe.

Ära keeruta siin midagi. Koukisid välja mingisugused "Vene aadlike peredest pärit" vanemohvitserid, aga nüüd jutustad juba "tsaari veneohvitserkonnast", nagu keegi vaidleks vastu, et Eesti vanemohvitserkond polnud Vene armee taustaga. Loodearmee ohvitserkond mängis rolli küll, aga seda Loodearmees ning mitte Eesti armees. Ja mis puutub "jälgedesse", siis millegipärast tekitavad su postitused veendumuse, et sina nüüd küll sellest midagi ei tea.

Oli yks isiklik vestlus. Rohkemalt pole uurinud, aga meelde jäi. Ma vöin uurida täpsemalt, ei taha siin lihtsalt lahmida.

Täiendan:
Ei leia muhvigi. Ok, vestlus oli teemal et kuidas Eesti yhest diviisist sai kaitsevägi, söja tingimustes, kuidas see söja löpu kaitsevägi logistiliselt tagati ja kuidas see tagamine välja arendati.
Kuidas? Et kas öpiti käigult?
Vörreldes sellega mis meil toimus 90 -datel kaitseväe arendamisel, tundus asi Vabadussöjas ikka väga kiirelt laabuvat. Ja seda söja tingimustes?
Mulle mainiti et logistika ja vägede varustamisega tagamine ei ole miskit imetegu, kui asjaga tegelavd oskajad inimesed.
Kysisin kustkohast EW ad1919 vöttis äkki armee majapidamisega ja yldse majandamise kogemusega mehed, kes oskasid asja teha.
Et väidetavalt olevat EW vägedes mehed nooremohvitserid, I MS rindekogemusega, suuremalt jaolt jalaväelased.
Mulle vastati, et no leidus, venekeelsete ja ka kölavate perekonnanimedega. Ja kuna tegid head tööd olid söja löpuks södurite valdavalt saapad jalas ja munder seljas ja pyss käes.

Mötlesin ise oma peaga nati ja tundus, et hästi varustatud söjavägi södib paremini kui halvasti varustatud söjavägi. Siiani oli mind piinanud kyusimus kuidas Vabadussöja taganemise etapp muutus pealetungi etapiks. MIs seal vahel toimus? Kas see oli inglaste abi saabumine? Samas inglise vindid puuriti ju yle vene padrunile. Saavutus seegi. Yks pöhjus eduks vöis seega olla ka tagalateenistuse paranemine söja käigus.

Aga nyyd teeme natuke ajalugu siin foorumis:
Ma tunnistan täitsa avalikult et ma ei tea sellest töesti midagit. Loodan et köigil hakkas nyyd märkimisväärselt parem.

Kui nyyd kellegil on, siis siia vöiks heita möne hea lingi kuidas siis see areng toimus, söjaministeeriumi algus yhest kirjutslauast alates?

Ja seda söja tingimustes?

Ilmselt sellepärast see kõik nii toimuski, et pikk sõjaaeg selja taga, värsked kogemused ja teadmised ning tegevusrutiin olid juba olemas. Puudus vajadus jalgratta leiutamiseks.

On ju erinevus jalaväeohvitseri teenistuses I MS ja rahvaarmee varustamisel, köigega, seda silmas pidasin.

Mulle tundub siiani mystiline, kuidas toimus areng Eesti Polk + Söjaministeerimu (yhel kirjutuslaual) kuni Vabadussöja löpu seis: 85000 meest, suurtukivägi, laevastik. Et selles kohas tehti ikka jube suur hype jube kiirelt.

Võta seda siis niipidi, et seesama EMS jalaväeohvitser näiteks omas ettekujutlust, kuipalju ja mida läheb vaja, mis on tegelikud vajadused, mis on jama jne jms. Pluss veel ikkagi nelja aasta jooksul toiminud "looduslik valik", mille tulemusena allesjäänud olid vast omamoodi "koorekiht"

Kuna ka siin teema all on olnud juttu tsiviilkaitsest ja varjenditest, siis lingin siia alloleva artikli.

http://www.postimees.ee/?id=339501

Sellest võib loomulikult välja lugeda nii negatiivset kui positiivset sõnumit. Seda, et tsiviilotstarbeliste varjenditega riiklikul tasandil ei tegeleta ja kõik on halvasti seda me juba ammu teame.

Eesti Raudteel paistab aga sealjuures mõistus peas olevat ning see on ju positiivne näide. Loodame, et kunagi jõuab selline mõttelaad ka riigi tasemele tagasi, kuid võimalik, et selleks on vaja veel ühte "Gruusiat" või midagi vähemalt sarnast.

Justnimelt, on vaja Gruusiat.

Siiski on artikkel vähe puusalt pandud. Nimelt on märkimata see, et Eestis puudub üldse õigusraam, mis paneks ametkondi tõsiselt sellisteks juhtudeks valmistuma. Näiteks HOS (hädaolukorra seadus) ütleb otse, et seadus ei reguleeri sõjaliste ohtude puhuks valmistumist. Kogu hädaolukordadeks valmistumine aga käibki HOS-i ja tema rakendusaktide järgi.

Ja täpselt sellepärast ei leiagi riiklike hädaolukordade pingereast mingit sõjalist laadi ohtu ja kuna HOS teemat koordineerib siseministeerium, siis on see liigne tüli lükatud eikellegimaale. Kaitseministeerium sellega samuti ei tegele ja seal on deklareeritud, et tsiviilkaitse on päästevaldkonna asi.

Tulemuseks on see, et keegi ei tegele ja see on ka põhjus, miks pole sireene või miks pole varjendite hooldust kellegi ülesandeks tehtud.

Seda oleks pidanud artiklis märkima.

Mina tooksin parema kontrasti saamiseks sellised lingid tänasest Delfist:

Ajal kui teemaks on
Enamik Eesti tuumapommikindlaid varjendeid mädaneb

Samal ajal aga muretseb meie kaitseminister aga....

Kaitseminister: riigimaanteed saaks tolmuvabaks teha 20 aastaga

Ehk siis tähtsamad on hoopiski külavaheteede asfalteerimine ning maanteede sõiduridade arv...

Ma arvan, et mis puudutab seda teede tolmuvabaks muutmise küsimust, siis siin ei ole kaitsepoliitika ega kaitseministeeriumi haldusalaga midagi pistmist. Pigem peab ka hr kaitseminister, elukutselise poliitikuna, mõtlema oma poliitilise karjääri jätkumise peale ja seda loomulikulut ikka ülespoole suunas Samas Aaviksoo mõte polnud ju sugugi mitte paha?

Mis puudutab tsiviilkaitse ja varjendite teemat, siis selle ülesande võiks jagada mitmeks etapiks, millega kaitseministeerium ilusti hakkama saaks.
1. Vajalike seadusemuudatuste algatamine
2. Olemasolevate varjendite kaardistamine ja hindamine.
3. Teatud osa varjendite korrastamine.

Tegelikult on see varjendiküsimus lahendatud Põhjamaades üldjuhul lihtsasti - kinnisvaraomanikule pandud kohustusena-nii investeeringuna kui jooksvate kuludena. Loomulikult pole ka seal kõik nõus lisakulu kandma ja spekuleeritakse, kui palju saaks korter odavam ilma varjendita...kuid siiani vist tehakse vanaviisi.

Mul oli juhus mõni aastake tagasi olla päris mitu raksu Norra linnas nimega Drammen (see on Oslo sadamalinna moodi - nagu Muuga Tallinnale). Firmas endas töötas suurusjärk 25 inimest ja maja tutvustades jõudsime keldrikorrusel ühe ruumini, mille ees oli selline üsna imposantne rattaga suletav uks (blastproof door on selle nimi inglise keeles). Keldri lagi oli seal maapinnaga tasa (1. korrus oli pea maapinna tasemel). Minu üllatunud näo peale kostis omanik, et neil on selline kord. Rahu ajal asus seal ruumis tööliste riietusruum, kuid kohalik tsiviilkaitse inspektor pidi aeg-ajalt külas käima ja ka kontrollima - kas uks on korras, kas ventilatsioon töötab ja kui ei, siis on päris kõvad trahvid. Minu küsimuse peale, et külm sõda ju läbi vastas mees (tegu oli vanakooli mehega, kes külma sõja ajal teenis Norra armees), et kulla sõber, Venemaa on ju ikka omal kohal alles. Lisaks pidi sellel linnakesel olema ka mingi Cheyenne Mountain'i stiilis suurem kaljuvarjend (kuhu autoga saab sisse sõita), kuid ajapuudusel jäi seal kahjuks käimata.

Seal nähtu peale paneb mind lausa imestama, kuidas on Eestis võimalik, et Vabaduse väljakule ehitatakse tohutu maa-alune ehitis, kuid varjendina täiesti kõlbmatu. Või kuidas maa-alustel parklatel on ees õhukesed plekist tõstuksed, mis ei pea isegi 50 m/sek tuulele ja lendavale kolale vastu.

Ju siis ma pole tabanud uue ajastu tuuli. Ja muide - millise riigi ehitusnorme me muidu kasutame ja aastaid kasutasime? Muidugi seda osa, kui sile peab olema kips ja milline torude kalle.