TTA kirjutas:Samas, (see on minu isiklik subjektiivne arvamus muidugi) on tõenäolisem saada abi 125000 profesionaalist koosnevast armeelt kui mobiliseeritud ja ajateenijatest koosnevast armeelt. Elukutselisi saadetakse palju parema meelega üle piiri kuhugi võõrale maale kui nö "omasid poisse" ehk siis ajateenijaid ja reserviste. Seega meile mõnes mõttes abi saamise tõenäosus suureneb.
Mobiliseeritute vilets sõdimisvõime on muidugi minuarust meelepete, 1939-edasi vallutasid kohalikud mobiliseeritud terve Euroopa ära ja äärepealt oleks ka idanaabriga ühele poole saanud.
125 000 tundub küll suur arv, kuid kui võtta sealt maha õhu- ja mereväe komponent, mis on harilikult suurusjärgus 1/3, on meid huvitav osa ehk maavägi suurusega vaid 80 000. Tuletan meelde, et ühes teemas tahtsid sa väita Eesti maaväge juba 50 000 alla....Sealt 80 000-st võtta maha veel soojal maal olijad ja saad tulemuseks maaväe suuruse, mis Eestil nt 2025. aastal kah olemas juba on. Seejuures on Saksamaa rahvaarv Eestist 60 korda suurem....
Borja ütles, et kasvatab kiiresti....kiiresti eimillestki on Saksamaa seda kasvatanud tegelikkuses autoritaarse/autoritaarlähedase korraga ehk ennne mõlemat maailmasõda, kus mingit "avalikku arvamust", viimati ootas lausa laagrisse sattumine "teisitimõtlemise eest". Omades mõningast kokkupuudet Saksa tudengitega (kel puudus igasugune kokkupuude armeega - osalise ajateenistuse tõttu), tundub nende padupatsifistliku eluhoiaku järgi, et kui see põlvkond pääseb kangide juurde, siis ilma järgmine Hitleri või piiri taga relvi täristava VF armeeta see riik ei saa eales oluline sõjaline tegija olema....
Sirvin raamatukogus regulaarselt ühte Janes'i teatmikku ja kui vaadata VF armee suurust, siis seal on endiselt kirjas 22 000 tanki ja pea miljon meest....
Elukutselisi saadetakse palju parema meelega üle piiri kuhugi võõrale maale kui nö "omasid poisse" ehk siis ajateenijaid ja reserviste. Seega meile mõnes mõttes abi saamise tõenäosus suureneb
Laiemalt kipub kaitsekuludega olema selline probleem, et üle jääv raha maandub teadagi eelarve sotsiaalkulude real. Mis tähendab, et sealt seda naljalt tagasi ei tõsta, kui just igale lollile arusaadav armee piiri taga relvi ei tärista. Euroopa riikide eelarved ägavad elanikkonna vananemise ja kasvava hea elu nõudmiste all ja keegi ei tea, millal saavad võimu juurde tänased patsifisttudengid, kes teevad 125 000-st 55 000, sest Afganistani piisab ka sellest ja kui 98% elanikkonnast jääb armeest sisuliselt kõrvale, on hoopis raskem läbi suruda mingeid sõjalisi käike, mis enda nahka otseselt ei puuduta. Eriti veel võitlust riigi vastu, kelle gaasitoru otsas Saksamaa istub. Ei maksa ka unustada, et sellesama patsifistliku arusaama pärast kodumaal ei kipu sakslased ka Afganistanis eriti taguotsa ohtu seadma (poliitilised piirangud).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
