www.militaar.net

Ei midagi koledat ... isegi Tšrnobõli paugu ajal, kui pilv üle läks, magasin kasarmus.

Samas oli üks tore Lääne-Ukraina kutt, kes kogu aeg tüli noris, ma olin niisugune - teistsugune. Millalgi karauulis olles seletasin talle siis, et on väga rumal proovida, millal mul närvid üles ütlevad, olukorras, kus meil on relvad ja nendes lahingupadrunid. Aru sai, järele jättis.

Tšernobõlit oli niipalju, et suur sagimine läks lahti ja midagi ei räägitud muidugi. Mina kuulsin asjast BBC uudistest, keegi ei uskunud, kui teistele rääkisin.

Teenisin 1978-1980 õhutõrjevägedes, midagi eriti jubedat ei juhtunud. Noorteajast on vaid meeles meeletu jooksutamine-väntsutamine ja alatasa näljast korisev kõht. Ühel lõunaajal oli vanake-toidujagaja salabonide lauaotsale supikausid lurriga ära saatnud ning neil juba kausipõhjadki puhtaks lakutud. Endale otsis jagaja potipõhjast kulbiga lihanatukest ja niimoodi urgitsedes tõmbas ta meie supipoti hägusa leemekese seest välja koleda musta trjapka, kurat teab, mismoodi see oli toidu sisse pudenenud. Deeduškad läksid muidugi põlema, tahtsid kokkadele ja ka korrapidaja-praporile, kes neid vaigistama tuli, kohapeal tappa anda. Minu reaktsioon oli (praegu paneb see mind mõneti üllatuma) - täielik ükskõiksus. Soe lurr oli keres, nälg oli hetkeks vaigistatud, sitta sest kaltsust, kohe algab uus tramp-ja-trall.