Koledad kogemused

[linnavurle]

Rääkigem siis neist episoodidest ka, mil kroonut teenides asi jamaks läks ehk tekkis mõte, et ega ma järsku und ei näe, miks kurat ma siin pean olema.
Vene kroonu utshebka "mõnusid" mul kogeda ei õnnestunud. Sattusin kohe vägedesse, kus 2 kuud väldanud karantiinis (ehk noorsõdurite "paradiisis") üritati meist küll õigeid sõjamehi vormida, aga kindlasti polnud see pooltki seda "mõnu", mis oli utshebka.
Kaks eriliselt meelde jäänud s...ta seisu elasin läbi vahetult pärast karantiinist tulekut roodus. Mõlemad umbes-täpselt aastavahetuse paiku.

Roodukas oli meil muidu mõistlik mees, aga paar-kolm korda aastas jõi ta end põhjalikult täis. Ilmselt visati ta naise poolt sellistes olukordades kodust välja ja targema puudumisel tuli ta end kasarmusse maandama. Esimene kokkupuude purjus roodukaga oli mul kusagil 2.-3. jaanuari paiku. Mees sadas kui tinapomm öösel kasarmusse ja korraldas meie roodule "trevooga". Keset ööd haarasime automaadid selga ja põrutasime lagedasse steppi, keradeni ulatuvasse lumme kodumaad teenima. Roodukas oli ilmselt pähe võtnud, et ta peab end kaineks jooksma ja et igav ei oleks, võttis alluvad ka kaasa. Tormasime mööda põldu kella 1-st öösel kuni hommikusöögini välja.
S...t oli. Kroonu iseärasustega polnud veel harjunud, uneaeg tundus magusam kui mesi ja nüüd oli see käest võetud. Kiirema riidesse saamise huvides olid säärikutesse torgatud paljad jalad ("trevoogat" kuuldes ei osanud ju kahtlustada, et hullunud roodukas tahab öö läbi steppi vallutada). Püksivahe ja saapad olid lund täis, paljad jalad saabastes hõõrusid, ürituse lõpp ei paistnud kusagilt...

Teine jama järgnes umbes paar nädalat hiljem. Koos teise noorega määrati mind dnevalniks. Korrapidaja-seersant oli mõistlik mees - lubas ühe dnevalni pooleks ööks magama, teine sel ajal koristas.
Hommikul saabus kasarmusse aga tema kõrgeausus brigaadikomandör ise. Irises täiesti mõtetute asjade kallal (avastas seinalt näiteks mingi triibu - selle kõrvaldamiseks pidanuks seina üle värvima, aga komandir leidis, et selle on tinginud dnevalni lohakus) ja võttis narjaadi maha, mis tegelikult tähendas samal õhtul uuesti narjaadi astumist.
Uskuge või mitte, aga brigaadikomandör külastas meie (ja ilmselt ka teiste) kasarmut viis päeva järjest ja viis päeva järjest võeti meid maha. Seeru oli muidugi ka jummalast närvis, alates kolmandast ööst ta meid magama ei lasknud ja nii tegelesime me koos teise dnevalniga mitu ööd järjest koristamise imiteerimisega.

Brigaadikomandöri tõmblemisel oli muidugi hoopis omaette põhjus. Kord oli väosas käest ära, seda just juhtimise ja orgunnimise mõttes. Kasarmutes oli näiteks praktiliselt miinuskraad, sest uhiuus katlamaja osutus töövõimetuks (ilmselt oli külm ka ohvitseridelinnaku korterites, sest katlamaja oli üks ja sama). Muud jamad veel lisaks; vahetult enne minu jõudmist meie kuulsusrikkasse väeosasse olevat seal 3 sõdurit õnnetult hukka saanud (kahjuks oli üks neist eesti poiss). Ühesõnaga: brigaadikomandöri jalgealune põles ja oma lihtsameelsuses arvas ta, et olukord paraneb siis, kui ta sõdureid korralikult kepib.

Kõnealune komandör kadus meie väeosast muide õige varsti. Paar kuud juhtis brigaadi staabiülemast kohusetäitja, siis saime uue, Saksamaalt tulnud, komandöri. Räägitagu mis tahes, aga isegi vene kroonus sõltus palju üksikisikutest. Igatahes uue brigaadikomandöri juhtimisel hakkas toimuma imeasju: katlamaja saadi suve jooksul täiesti normaalsesse töökorda; täielikuks mülkaks olnud garnisoni tänavate äärde taibati kaevata kraavid; sööklas ei entud enam värseke kapsa ja räim tomatis hautist; selline ilming nagu detovshina kadus pea täielikult jne. (Viimane saavutati sellega, et keegi ohvitseridest viibis pidevalt kasarmus, ka öösel)

[stilett]

Minu kogemus pole just eriti koledate killast, kuid ikkagi vääriks äramärkimist. Nimelt tabas ühel kaunil kevadkuul meie suurt ja ilusat sigalat koletu epideemia. Tulemuseks oli see, et paarkümmend ilusat, prisket ja roosat notsut otsustasid ära surra ja lahkuda "Toonela Sigalasse". Käisid siis olukorraga tutvumas mitmed veterinaarteenistuse ohvitserid. Ei tea mida nad seal sigalas tegid selleks, et koletut taubi peatada, kuid pidama see saadi. Pärast seda andis roodukas mulle ülesande moodustada sonderkomando, kelle ülesandeks oli enneaegselt hukkunud notsud kremeerida. Mõeldud-tehtud. Elama pidime sigala katlamajas, magama vanadel madratsitel, toit toodi kohale. Õnneks, oli sigala vahetus läheduses väeosa küttepuude ladu ehk дровяной склад. Püstitasime siis vägevad tuleriidad ja kukkusime põletama. Peaaegu nädal aega kestis kremeerimistseremoonia. Töö käis nagu põrgu eeskojas. Hingemattev suits, ving, hais, kuumus. Ja lõkete ümber tahmased vennikesed, kes pootshaakidega laipu kohendavad ja puid juurde loobivad. Eriti tontlik oli pilt öösel. Vahepeal käis üks majoripagunitega veterinaar olukorda hindamas ja ütles, et "hästi põletate, kuid vähe põletate". Kõik pidi olema ikka nii põletatud, et kohe midagi alles ei tohi jääda. Vaene mees vist ei saanud aru, või ei tahtnud aru saada, et ega luud eriti põleda ei taha. Lõpuks mõistsime ka meie, et kui midagi kardinaalset ette ei võta, siis saame kuni demblini konte küpsetada, pealegi olime selle ajaga suutnud ära põletada kõik, mis küttepuude laos oli ja vähegi põles. Lõppes asi sellega, et viimased maised jäänused matsime lihtsalt maha ja kandsime ette oma kangelaslikust töövõidust. Tulemuseks- kõik aktsioonis osalejad said linnalaod, mina sain nn "pika linnaloa" reedest-pühapäeva õhtuni Leningradi. Üritus oli iseenesest vahva, meie, vanakesed saime rahulikult kaunil Soome lahe kaldal puskarit libistada ja imetleda öiseid Kroonlinna tulesid , sest ükski väeosa korrapidaja ei tahtnud meile lähemale kui 100 meetrit tulla...

[karrvik]

Sigade ja haisu teemal siis.......Oli söökla köögis unustatud katlasse p.....s konte ja liha......katlasse kus taheti neist vist puljong keeta a sinna ta ununes-katlaid ju palju. Igatahes seisis see keedus sääl ja ,,laagerdus,, vist nädalat paar või enamgi. Kui kord katlakaant kergitati siis köök sekunditega tühjenes-jooksid kõik kel jalad all ja ilmselt oleks galoppi lasknud ka jalutud-vähemasti lubas seda oletada igast suunast kostev üksmeelne öökimine-täielik demokraatia-oksendasid nii leitnandist sööklaülem kui viimne kui reameheräbal-öääk, siiamaani hakkab sees keerama kui seda meenutan. A mida selle roppusega teha-vat see on vapross. Õnneks oli narjaadis üks eriline kohmard kellele narjaadiülem oligi just sobivat karistust nuputanud. Loomulikult aeti siis vaene mees seda jõledust sealt välja rookima-krt teab kuidas, a hakkama ta sai-kostis küll õrjetut krooksumist ja korinat a katla ta tühjaks tegi-a hais, see hais....see levis kiiresti ja kaugele-ptui, krt-meenutate siin igasugu roppusi!

[kalleb]

taud sai kindlasti peatatud hlorka ehk klooriveega mida santsasti sõdur pidi gaasimaskis käima pihustama

seilasime teame...

[stilett]

See roiskunud lihajutt küllalt rõve. Oli kindlasti võigas vaatepilt. Meie väeosa sööklas poleks selline asi lihtsalt võimalik olla. Väeosa arst major Kleštsevski lasi iga päev nagu šaakal mööda sööklat ringi ja otsis mustusepisikuid taga. Kõige kurvem oli nõudepesuruumi meeste elu, sealt võis alati leida mõne kergelt rasvase taldriku (miska). Ja siis, kui selline rasvane miska oli leitud, läksid kõik asjad käsukorras ümberpesemisele. Nõudepesu toimkonda nimetatigi "diskoteegigiks". Oleks vaene major teadnud, kuidas elasid meie vaprad "hleboreezid" ehk mehed, kelle ülesanne oli lõigata leiba, jagada või ja suhkrupajukeid. Vaprad võitlejad pesitsesidki sööklas. Oma ööd saatsid valdavalt mööda boileriruumis. Hommikul,kui unesegasena boileriruumist välja ronisid, siis rapsisid endalt maha kümnete kaupa maha kilke ja prussakaid. Eks boileriruum oli ainuke koht, kus vahvad putukad said rahulikult elada.Ja elasidki-hleboreezid ja putukad sõbralikult koos...

[linnavurle]

Korra juhtusin tunnistama inimvõimete piiritust ehk kuidas nõukogude sõdur kehastus väga edukalt väiksemat mõõtu traktoriks.
Kubu meil üldiselt kardeti, eriti talvel, sest seal oli lisaks muudele ebamugavustele kohutavalt külm. Üks sell jäi postil magamisega vahele - esimene post ehk lipu valvamine soojas staabis lausa kutsus postil magama - ja reeglina lõppes selline vahelejäämine kubuga. Roodukas oli aga heas tujus ja ei saatnudki meest otsejoones kartsa, vaid andis talle lumelabida kätte ja ähvardas, et kui juhtub nägema lumist väljakut, on mehel kohe kubusse minek.
Sadas laia ilusat lund ja väljaku suurus oli vähemalt 40x40 meetrit. Tüüp askeldas varavalgest kuni kella viieni õhtul labidaga ringi nagu väike traktor - jõudis oma lumelükkamisega väljaku ühte serva ja alustas teisest jälle otsast peale. Pärastlõunal oli temalgi asi "lõbusam", sest väljaku serva kogunes fännklubi, kes teda igati ergutas ja vastavate repliikidega kostitas. Päris naljakas üritus oli, kuigi päevakangelane ise sellest muidugi mõnu ei tundnud ja suures kartsahirmus rookis lund ajuti lausa jooksujalu

[karrvik]

Inimvõimed tõesti piiritud.....eriti kui hirm kannustab. Kord talvisel ajal metsalaagris otsustasid 2 vanakest et käivad meditsiinibussiga korra küla peal-mõeldud-tehtud. Et reetlik mootorihääl nurjatuid välja ei annaks siis zvoodujagu noori lükkas bussi sadakond meetrit eemale ja sõit võis alata. Loomulikult jäid sellid naastes pihku ja siis oli jama suur-lubati neiga teha 7 imet ja veel üht-teist mõnusat lisaks. Asi nimelt selles et oli alanud kampaania dedovstshina väljajuurimiseks ja peamiseks kuriteoks loeti noorte kaasamist öisele bussinügimisele. Vanakesed muidugi raiusid vastu et mis noored, mõ vsjo sami delali! Staabiülem polnud ka kade-et ok, kui sami siis sami. Ja pandi poisid valiku ette-et nüüd ja praegu, UUESTI selle bussi KAHEKESI eemale kärutate-ok, peanupp jääb õlgadele. Kui ei-prrrrrr. Ja oli see alles vaade kui mehed kahekesi bussi lükkasid-näost lillad ja jalad käisid all kui rattad ringi, vaid lumepuru tuiskas. Ähkimist ja peerupõra võis kaugele kuulda-silmi sulgedes võis täitsa ette kujutada et hobuste paarisrakend müttab seal auto kallal. Ja uskumatu, uskumatu-ära nad selle bussi sealt kahekesi said-kuigi peale seda ,,püha üritust,, nägid vaesed mehed välja nagu oleksid täisvarustuses maratoni läbinud. Ausaltöeldes peale ohvitseride ka mehed ise pärast kukalt kratsisid-et kuidas kurat nad sellega hakkama said-a said!

[linnavurle]

Üks inimvõimete piiri ületamine oli meil veel. Käisime alatihti aia taga "polügoonil" harjutustel, 2-3 km kaugusel autopargist. Ühel kenal hommikul põristasime järjekordselt oma sideautodega polügoonile ja roodukas otsustas teha seal masinate ülevaatuse. Oma üllatuseks avastas ta, et üks pisikene kõverate jalgadega venelasest autojuht oli nõrgendanud tunduvalt armee võitlusvõimet - tema Uralil puudus nimelt aku (ei mäleta, kas ta veeti nööri otsas kohale, või tõmmati lihtsalt käima - ilma akuta kannatab ju sõita küll, kui auto vahepeal välja ei sure).
Igatahes anti vennale mingi x minutit, et olgu selle ajaga aku boksist ära toodud. Urali aku on ikka parajalt raske, isegi kahele mehele on selle kandmine paras pingutus, kuid meie rangisjalgne venelane sai ülesandega üksi ja edukalt hakkama Tuli vuta-vuta boksi poolt joostes tagasi, aku õlal ja jalad veel rohkem kõveras

[Q]

Üks minu koledam kogemus oli 1985.a. hilissügisel. Tegevuskohaks väeosa 6542, Krasnodari krai, Primorsko-Ahtarski rajoon, ITK-11. See viimane tähendab range reziimiga töö- ja kasvatuskolooniat.
Päeval tõusnud tuul paisus õhtuks tõeliseks orkaaniks. Kuskil südaöö paiku käis kõva raksatus, nii et kasarmul aknaklaasid klirisesid. Selle järel hakkasid vangla sireenid ulguma ning kohe oli ka lahinguhäire. Üles karates valitses ümberringi pilkane pimedus, sest kasarmus ei põlenud ükski tuli. Kuna meil oli nende äratustega tubli trill selja taga siis ega me riietumisega eriti ajalemiiti ei ületanudki. Kellegi sinel ja automaat sai ka haaratud. Küünlavalgel laadisime magasinid ja tormasime laagri poole. Kogu protsessi saatis loomulikult pidev sõim ja tõuklemine ja kukkumine. Aastakäikudest eriti ei hoolitud. Kes pikali kukkus sellest üle joosti. Perimeetrile jõudes hakati õnneks valgustusrakette laskma. Valveüksuse koerad lasti vaheaedadesse lahti, nii et nüüd lisandus ka paljuhäälne koerte koor.
Pidime võtma ümber vangla sisse ringkaitse. Rakettidest hoolimata oli oma valvesektorisse jõudmine väga raske. Lihtsalt ei näinud millal aed keeras täisnurkselt. Nii joosti summas vastu võrkaedu või püherdati hulgakesi mõne kukkuja otsas. Samal ajal kukkusid raginaga pikali keskmise puuaia vanemad lõigud. Õhk oli lisaks erinevatele võigastele helidele täis igasuguseid lendavaid esemeid.
Lõpuks jõudsin oma sektorisse ja jäin sinna võrkaiast kinni hoides passima. Ei läinudki kaua aega kui tundus, et tsiviili poolt tuleb keegi. Vähemalt seal kus olid põõsad tundus pimeduses midagi heledamat. Järsku sööstis see hele kuju minu poole. Kaitseriivid olid meil juba enne maas nii jõudsin kuuli rauda tõmmata ja ainult seda. Mööda sööstis suur kiletükk.
Hommiku eel tuul rauges ja valgenedes avanes vaatepilt kui filmis. Suure paugu põhjustaja oli lõhkenud alajaam, mille kallal oleks nagu diversiooniakt toime pandud. Vangla kaitsevööndil oli minu poolt küljes üks aed vähem. See lebas pilbastatult maapinnal ja võrkaedade otsas. Katuste tükke ja kõikvõimalikku saasta oli terve perimeeter täis. Kõik tundus ühes suunas viltu olevat välja arvatud sõdurid perimeetril. Vot selline lugu oli!

[ooblää]

Venemaal surnukuuris.10-kond keha rippu tõmmatud,lõhki lõigatud,ainult ribikondid valendasid vastu.Pilt nigu lihakombinaadi kondistusliinil.

[kalleb]

üks suht kole kogemus oli kui saadeti utsebkast peale väljaõppe lõppu pribaltiiski voennoi ookrugsse

(utsebka asus Novotserkasskis - Rostov Doni lähedal, BVO sisenedes viidi kõigepealt Kaliningradi siis kuskile Poola piiri juurde siis Kaliningradi ja seal tuli vedeleda veel 3 päeva kuskil spordisaalis)

igaljuhul utsebkast mingit toitu (suhpajok) kaasa ei antud

sain ühe terve pätsi belõi hlebi hleborezi käest(tutvuse kaudu)

ja see oli kõik

ning ca 10 päeva jooksul mis sõiduks ja muuks kulus praktiliselt süüa ei saanud (ei olnud ka raha et osta)

see oli tõesti paras õudukas

[Troll]

Mu isa mälestused. Neil oli remonditöökoja kõrval suur virn tankiroomikulülisid kõrgesse riita laotud. Ükskord varakevadel olid 7 sõdurit selle virna taha tuulevaiksesse kohta päikest võtma läinud või niisama seal lesinud. Ja siis oli kogu see virn ümber kukkunud, neile peale (kas siis maapinna sulamise tõttu või tont-teab-mis põhjusel). Poiste kehad olid pärast olnud jubedad, ühtegi luud polnud vist tervet.
Teine juhus oli juhtunud tankipolügoonil. Õppuste ajaks oli neile tanki vaatlejaks kaasa antud mingi verinoor just tankikooli lõpetanud leitnandikene. Ja see oli poole sõidu pealt hakanud nuruma, et lastagu temal ka juhtida. Minu vanamees kui tankikomandör olevat vastanud, et "ne položeno". Selle peale järgnenud käsk "Prikazõvaju!" Noh, käsk on vanem kui meie, lastigi siis leitnant tankijuhi kohale. Oli sõitnud päris normaalselt, kuni jõuti ühe trampliinini, mille taga oli nii paari meetri sügavune jääga kaetud tiik. Vanad olijad teadsid seda kohta ja tavaliselt sõideti sealt hooga üle, peale trampliini maanduti hoo pealt roomikutega jääle ja edasi. Aga see leitu oli ära ehmatanud ja just trampliini harjal tõmbas pidurid peale. Tänu sellele vajus tanki esiots alla ja tank libises hooga jää-ääre alla tiiki sisse ning seal jäi toppama.Minu vanamees ja ülejäänud sõdurid oli kribinal-krabinal torniluukidest väljas ja irvitasid seal tükk aega leitu üle. Aga siis vaadanud, et see kurask ei tulegi välja! Isa pani siis talle vee alla tanki järele, sai mehhaanikuluugi kaudu tal kraest kinni ja sikutas vee peale. Aga vaesel leitnandil oli peast ainult alumine lõualuu järel olnud! Kui tanki esiosa jää alla libises, oli temal pea poolest saadik luugist väljas olnud ning jää-äär lõikas tal pool pead otsast. Vaat sulle siis tankijuhtimist.
Ja ega see hiinlaste-juhtum, mida ma selles teemas kirjeldasin http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 2100#82100 , ka parem ei olnud, ka kole verine värk.

[Kruuda]

Isa pani siis talle vee alla tanki järele, sai mehhaanikuluugi kaudu tal kraest kinni ja sikutas vee peale. Aga vaesel leitnandil oli peast ainult alumine lõualuu järel olnud! Kui tanki esiosa jää alla libises, oli temal pea poolest saadik luugist väljas olnud ning jää-äär lõikas tal pool pead otsast. Vaat sulle siis tankijuhtimist.

Kummaline, et Venelased midagi nende maha lõigatavate peade pärast ette ei võtnud. Saksas käi stabiilselt jutt kuidas öise marsi ajal jälle kellelgi oli toru viltu ja jäi mõne puukese taha. Tankil sellest häda ei ole aga puuke libiseb toru alt läbi ja juhil jälle üks pea vähem.
Betoon kärakaid pandi küll teeääred täis, et mõni kolonnis tudule jäänu põlde äästama ei põrutaks.

[alari]

Üks tuttav rääkis, kuidas ta ka nägi, kuidas üks mees tankis peast ilma jäi. T-55 juhi luuk olevat olnud kehevasti või valesti kinnitatud ja siis see sai veidi liikuda. Põrumine lõpuks kulutas kinnituse läbi ja üks hetk läks see raske luuk hooga kinni.

[Manurhin]

Mu kadunud isa rääkis mulle kunagi selle loo... Tema teenis aega Kaliningradis, oli mingi raketiväeosa seal. Aastatel 1961-1964. Oli muidu autojuht, autoks ZIL 157 liikurtöökoda, aga eks vahest tuli ikka karauulis ka käia. No seisnud ta siis ühel ööl võškas väeosa territooriumi piiril. Aga seal olnud selline lugu, et võška laes olnud küll elektripirn, aga ümberringi parajalt pime ja kohe aia taga algas paks võsa. Kõndis oma tornikeses edasi-tagasi. Tegi suitsu. Tegi suitsu lõpuni. Viskas koni minema. Tahtis sülitada ja kummardas pea veidi alla. PLAKS kostis lask kusagilt võsast teiseltpoolt aeda ja pilotka, nüüd juba kuuliauguga, lendas peast minema (laskja, hoolimata üleüldisest suurest "trevoogast", jäi tabamata)... Poleks ta just nimelt sel hetkel pead veidi allapoole kummardanud, ei oleks mind ennast kah praegu olemas. Nii et mõnikord võib suitsetamine tervisele isegi erakordselt kasulik olla. Ja samas - paras saatuse iroonia - 5 aastat tagasi just nimelt kopsuvähk isa hauda viis...