Kood: Vali kõik
Ja see on olematu, sest minu kahe aasta jooksul kogutud teadmiste ja kogemustega poleks sõjaväljal midagi peale hakata!
Oleks keegi ohvitser mulle sõjasituatsioonis röögatanud:
"Reamees Männard! Tapke pussiga ära need kaks siga ja tosin põrsast!" Poleks olnud probleemi. Oleks une pealt teadnud, mida teha. Olin seda kümneid kordi treeninud. Üks noahoop otse südamesse. Üks karjatus ja kõik!
Aga kui keegi oleks röögatanud, et "Reamees Männard. Tooge mulle üks "Hüatsindist" tulistatav valge fosforiga täidetud kildmürsk!" vms, oleks ma jäänud juhmi näoga vahtima.
Sest ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, missuguste mürskudega "Hüatsint" tulistas, et kas ja missugused olid eri märgistusega mürsud....ja ma ei tea tänaseni, kas seesuguse kahuri mürsujurakat üldse ühe mehega tõsta oleks kannatanud.
Kood: Vali kõik
Sõjalise õppe asemel parandasid nad teid jne. Ühesõnaga tegid kõike muud kui seda, millega sõdur tegelema peaks. Selline asi ei saa mitte kellestki sõdurit kasvatada, nagu Hillart väidab. Nii võib küll saada käsule kuuletuva massi, kuid Narva rinne ja Sinimäed näitasid, mis on sellise massi saatus, kui vastas on tõeline sõdur.
Seetõttu arvan, et ma ei ole täna (olen KL liige) temast sugugi kehvem sõjamees, või kuidas?
Nii, siis - sain aega jälle vahele ütelda ja neile mõningatele väljakirjutustele pisut selgitusi jagada.
1. Kui siin mõningad mehed justkui uhkelt rinda taovad, et missugused kanged vennad nad omal ajal ikka olid ja kuidas juba siis, kui veel keegi NSVL lagunemisest undki ei näinud, selle liidu kaitsevõimet õõnestasid jne., jne. siis - ma ei kujuta ette olukorda, kus sa oled jumala üksi ainukese eestlasena, ja hakkaks siis öösel ja päeval lolli mängima ning, mis veel hullem, ka sama tobedat juttu suust välja ajama. Ning seda kõike seltskonnas, kes taolistest asjadest mitte essugi ei teadnud ja ei tahtnudki teada. Kõigi nendega pidi ju päevast-päeva koos külg-külje kõrval elama. Tegemistes pidid sa neid usaldama ja nemad pidid samaga sinule vastama.
Aga muidugi - kui selliselt käituda, siis oli 2 stsenaariumi edapidiseks. Kas hakkasid päevast päeva kitli peale saama ja muutusid sellele seltskonnale (kõigile, mitte ainult kadokkidele) nagu mingiks mõnitusobjektiks ning sind peeti, lühidalt öelduna, mingiks laadatolast lollikeseks, või eelnevast lähtudes pandi sind taolise tegevuse juures muidugi ka paika. Lolli ju mingi tõsisema asja juurde ei saanud lasta. Meie väeosas oli kah paar ikka tõsise vaimuhälbega noormeest ja kuna tehnika kallale neid lasta ei saanud, siis leiti neile ametid sigalas, katlamajas, koertekasvanduses ja söökla solgivedajana.
2. Ma ei rääkinud põrmugi SÕDURI KASVATAMISEST, vaid SÕDURIKS KASVAMISEST. Ja see protsess paratamatult toimis.
Harjumus KOOS tegutsemiseks. Olgu see siis kas või koorma laadimine või kablikraavi kaevamine. Kui selline refleksi tasemel harjumus on sees, on ka elementaarsete sõjaliste võtete omandamine juba väga lühiajaline protsess ning on vajadusel väga kiiresti läbiviidav.
Meie EKV-s on see protsess puudulik (fakt!!) . Iga mees on suur individualist ja eelkõige mõeldakse iseendale ja alles seejärel üldisele eesmärgile. See on reeglina nii.
3. Oskus täita käsku, mis NA-s tahes-tahtmata sisse koolitati, ei ole EKV-s põrmugi nii enesestmõistetav. Kõik on suured isiksused ja omast arust üksikvõitlejast Rambod.
Ja vale jutt, et reamees Männard miskit ei õppinud. Ütlesin juba, et need sõduriks olemise ilmingud olid sulle endale nii tasahilju külge tulnud, et sa seda kohe mitte tähelegi ei pannud.
"Reamees Männard! Tapke pussiga ära need kaks siga ja tosin põrsast!"
Ja reamees Männard lähebki käsku täitma, ning tapab pussiga (sest see on relv, mida ta valdab) vargsi seljatagant ligi hiilides need kurikavalatest vaenlastest sead, kes meie kaunist kodumaad sonkima olid otsustanud tulla. Üks karjatus, ja kõik. Vaat nii.
"Reamees Männard. Tooge mulle üks "Hüatsindist" tulistatav valge fosforiga täidetud kildmürsk!"
Aga sellist käsku reamees Männardile poleks keegi andnud, sest selleks pole teda õpetatud ja see polnud tema eriala. See oleks siiski puhtalt peenema professiooniga meest pärusmaa. Aga kui vaja, oleks reamees Männardile ka see asi väga ruttu selgeks tehtud ja siis oleks ta juba teadnud mida võtta ja kuhu anda.
Aga kogu selline käitumine eeldab enese tunnetamist SÕDURINA koos käsu täitmise enesestmõisttavusega.
4. Lisaks kõigele, sõltumata igasugu katkovštšinast jne, tagas teatava ühtekuuluvustunde fakt, et meid kõiki oli saadetud kodust kaugele. Nii kaugele, et puudus igasugune lootuski mingile välisele abile. Ikka ise pidi hakkama saama ja end sellest läbi võitlema. Üksi.
Veel enam - kui saadeti hoopis piirkonda, kus üksust ümbritsev keskkond oli märgatavalt vaenulikum, kui üksuse sees olevad vastuolud, siis oli ju tegelikult selge, kuhu poole hoida. Varianti polnud. Polnud ju näiteks Afgaanis meestel kuhugile põgeneda või kellegile kaebama minna.
Selle illustreerimiseks juhus möödunud sõjast.
Meie maja tagant võsast avastas mu vanaema ca. nädal peale rinde üleminekut 2 keskealist vene sõdurit, kes olid omast väeosast kuidagimoodi maha jäänud. Olid teised sõna otseses mõttes nälgas, kuid kuna nad nii haledat vaatepilti pakkusid, siis said nad talust siiski klaasi piima ja pool pätsi leiba söögiks. Rääkisid siis mehed, mida neile enne Eestimaale tungimist pajatatud oli. Et see üks äraarvamata vaenulik maa on ja et eesti elanikud vaata et vaid välispidiselt inimese moodi välja näevad, tegelikult aga hoopis inimlihast toituv inimloomad on jne.
Noh, neil meestel vedas. Sõid kõhukesed täis ja olid igatahes väga tänulikud. Tavalised normaalsed vene maamehed olid.
Aga eks järeldage ise sellest loost oma!
Kood: Vali kõik
Selline asi kah ,et kui väljaõpe on hea,kuid moraal madal siis ju ei ole kah eriti midagi peale hakata sellise sõduriga.
Just nii. Kuid tuleb vahet teha moraali mõiste erinevatel tahkudel. Meie peame eelkõige silmas lahingumoraali,
Suurt individuaalset EGO´t omavatest Rambodest üksust ei tee. Nad võivad olla küll briljantsed üksikvõitlejad, kuid üksusena kasutud. Üksuse koosseisus saab kasutada vaid SÕDURIT.
Kood: Vali kõik
Nii võib küll saada käsule kuuletuva massi, kuid Narva rinne ja Sinimäed näitasid, mis on sellise massi saatus, kui vastas on tõeline sõdur.
Mees, ära alaväärist neid vene sõdureid, kes Sinimägedes võitlesid! Kuula vanade meeste jutte, kes läänepoolt neile vastu olid. Need vene mehed võitlesid tegelikult hästi. Nii hästi, kui hästi neis tingimustes ja varustusega üldse võimalik oli. Need vanad sõdurid, nende venelaste kunagised vastased, küll sellisedi bravuurseid väljendeid oma toonase vastase kohta ei kasuta. Oma vastaseid alavääristades alavääristaksid nad ju ka iseennast.
Ja tõeline sõdur on, kes? See, kes käsku ei täida ja kui täidab, siis valikuliselt, või? Mõtleb enne tükk aega asja üle järele ja siis, kui asi talle meeldib, siis teebki ära - kujuta ette. Aga kui ei tee?
Võib-olla on kommentaatorile teadmata, kuid 1944. aasta juulis oli tõsiselt arutluse all 20. diviisi rindelt äratõmbamine. Usalduse kaotuse tõttu. Väejooks oli läinud juba üle igasuguste piiride. Ja seda mitte ainult rea-, vaid ka ohvitserkoosseisu hulgas. Neist asjust praegu muidugi keegi eriti ei räägi, kuid nii see oli. Pole tarvis Eesti Diviisist mingit megasõdurite kangelaslugu vormida. Ka nemad olid vaid inimesed, koos kõigi Eesti sõdurile iseloomulike puuduste ja eelistega.
Ja pealegi! 20.diviis oli vaid üks väike osa Armeegruppe "Narwa"-st. Põhiraskus kogu sellel rindelõigul oli siiski teistel WH ja SS-üksustel.
Aga nüüd teema juurde tagasi.
Vene Armee võitlusvõime väljaspool oma kodumaa piire on tunduvalt kõrgem, kui näiteks EKV-l (ka kodumaal, või just siin) järgmistel esmalt meeldetulevatel põhjustel:
1) Ajateenistus on piisavalt pikk ja vaid sõjaväeteenistusele keskendunud, tagades sellega selle eelpoolnimetatud SÕDURIKS KASVAMISE. Sellest tulenevalt ka kiire ja vastuvaidlematu käsutäitmise.
2) Pidev ideoloogiline töötlus ja 24 tundi päevas kestev venelaste ülemuslikkuse ja rahvuse väljavalituse rõhutamine + lisaks pidev välisvaenlastest ümbritsetud Venemaa kujundi loomine. See kõik tagab sõltumata väeosasisestest pingetest võõras keskkonnas siiski ikka ja alati omade poole hoidmise. (Tegelikult on see terve teadus, millega paraku praeguses Eesti Vabariigis keegi tegelema ei vaevu:)
3) jne., jne.
Eks neid komponente selles loetelus võib ju jätkata, kuid ... kas on mõtet?
Ja veel. See, kes ise pole vene kroonus käinud ärgu siin küll sõna võtku. See teema on nii spetsiifiline, et stiilis - tädipojalellepoeg nägi ja rääkis, et tema onupoja jne. ... pole seda arutelu mõttekas jätkata.
Olengi vist jälle end lobisema unustanud.
Mis minu enda teenistusse selle armee ja laevastiku ridades puutub, siis on selles tegelikult nii palju paksu s...ta, et parem ei meenutaks. Aeg-ajalt kiskus lausa rõvedaks ja mõnikord isegi aastaid hiljem rikkus unenägude temaatikat.
Aga ma lihtsalt püüdsin seda asja kui kõrvalseisja analüüsida. Ja see on minu nägemus, võtke või jätke.
P.S.
Kood: Vali kõik
Seetõttu arvan, et ma ei ole täna (olen KL liige) temast sugugi kehvem sõjamees, või kuidas?
Seoses eelneva jutuga arvam mina jälle, et - oled küll kehvem sõdur, kui see sinu poolt mainitud TÕELINE SÕDUR.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!