Kas on tegemist on väärkohtlemisega , või mitte tuleks selgeks teha meditsiinilise eksperthinnangu andmisega.
Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem.
Kontseptsioon
http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokum ... tsioon.pdf
Lugeda ka dokumendi lisa 1 (Lk 24;25) "Laste väärkohtlemine on igasuguse mittejuhusliku kahju tekitamine lapse füüsilisele ja emotsionaalsele seisundile või arengule." , kus defineeritakse ära erinev lapse väärkohtlemine.
Olen sellega nõus.
Kui nüüd lugeda meie seaduseid, uuringuid, konseptsioone ja juhendeid, siis mina näiteks ei saa aru, kuidas saab üldse jõuda selle baasil näiteks selliste tulemusteni:
Jõuluvanade käitumisharjumusi ning sellega kaasneda võivaid ohtusid selgitati Eesti lasteaednikele novembri lõpul Tallinnas toimunud seminaril.
http://uudised.err.ee/index.php?0555636
Kas saab selliste tulemusteni jõuda uue lastekaitseseaduse raames?
Vot, ei oska ütelda, sest ei suuda seda eelnõud kusagilt leida, kuigi
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhtki ... d=67612388
Esimeses lingitud dokumendis on ära toodud ka meie lastekaitse kitsaskohad:
Kitsaskoht nr 1:
on nii lastega kokku puutuvate spetsialistide, kui teiste oskus ära tunda väärkohtlemise märke.
Kitsaskoht nr 2:
on see, et isegi kui tekib kahtlus lapse väärkohtlemise osas, ei teavitata sellest.
Kitsaskoht nr 3:
on spetsialistide poolt tajutud selgete käitumisjuhiste nappus.
Kitsaskoht nr 4:
?
Kitsaskoht nr 5:
ebaselge arusaam, kuhu milliste juhtumitega pöörduda.
Kitsaskoht nr 6:
info puudulik liikumine ja ebapiisav võrgustikutöö kahe (sotsiaalamet ja politsei) ametkonna vahel.
Kitsaskoht nr 7:
Kriminaalmenetluse seadustiku § 70 märgitud asjakohane väljaõpe on seadusandja poolt jäetud sisustamata, ning ei taga lapse ülekuulamist sisuliselt sobivate ametiisikute poolt.
Kitsaskoht nr 8:
on see, et väärkoheldud last toetavaid ja rehabiliteerivaid teenuseid on liiga vähe. Samuti ei hinnata meil sekkumise tulemuslikkust.
Kitsaskoht nr 9:
on praeguses olukorras see, et kui peres on varem esinenud väärkohtlemist ja laps on surnud või perest eraldatud, ning perre sünnib uus laps, ei ole taolised pered piisavalt ennetava tähelepanu all, et hoida ära ka
teiste laste väärkohtlemist.
Ma lisaks siia põhilise kitsaskoha otse ja ilma keerutamata (milleks võib puude tagant metsa otsides pidada ka kitsaskoht nr 1 ära toodud lausendit, kus vastavatele erialatöötajatele antakse hinnang n.ö. "ümber nurga")
Kitsaskoht nr 10:
Ebapädevad, kogemusteta või vähese kogemusega, asjakohase koolituseta või puuduliku koolitusega lastekaitsetöötajad
ja nende koolitajad.
Meil (ja ka mujal) jõutakse spetsialistide kirjutistes ja sõnavõttudes "kehalise karistuse" väljendi juurest kohe juba järgmises lauses, või samas lauses peale koma kohta "lapse väärkohtlemiseni", ilma vaheetappideta ja ilma vaevumata otse, selgelt ja ühemõtteliselt defineerida mis siis ikkagi kuulub "kehalise karistuse" ning "kehalise väärkohtlemise" alla ja millistel tingimustel kuulub.
Näide:
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82008/7-11.pdf
See on selge, et kui last lüüakse, pekstakse, raputatakse või tutistatakse, siis on "kehaline karistus". Aga...
Kui lapsel võtta käest kinni ja vedada vastu lapse tahtmist ta teise tuppa, kas see on "kehaline"?
Kui laps viskab ennast poes põrandale pikali ja röögib, siis kas tema väevõimuga püsti tõstmine, kinni hoidmine, väevõimuga järgi vedamine (poest minema näiteks) on "kehaline karistus"?
Kui laps panna väevõimuga üksi kinnisesse ruumi "järele mõtlema", piiratakse tema vabadust välja minna nagu tihti soovitatakse (koduarest), või pannakse nurka seisma, kas see on "kehaline karistus"?
Kui last hirmutada vitsaga (kuid vitsa kasutamata), kas see on "kehaline karistus"?
Kui laps panna kodutöid tegema, kas see on "kehaline karistus"?
Ja ma ei saa jätkuvalt aru, miks valdavalt peetakse
default väärkohtlemiseks alati kohe just kehalist karistust (kui kusagil on väärkohtlemisest juttu, siis kohe hakatakse rääkima kehalisest karistamisest), mitte aga vaimset, või siis näiteks lapse elementaarsetest asjadest ilmajätmist (köetud kodu, riided, toit, voodi jms) ? Kõik kirjutised "laste väärkohtlemisest" on kordades ülekaalukalt ühte väravasse ja üldistavad.
Seesama esimene lingitud dokument ütleb (ära toomata eraldi just füüsiliselt väärkoheldute osakaalu selles esitatud üldnumbris):
Võttes arvesse USA andmeid ning eeldades, et väärkohtlemise sagedus on ligikaudu sama, võiks meil olla vähemalt 5500 väärkohtlemise juhtu aastas. Isegi kui see number pole nii suur, on see siiski tõsiseks
probleemiks Eesti lastele.
Samas räägitakse
siin sellistest numbritest:
MTÜ Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm spekuleerib — Eestis võib olla enam kui 30 000 last, kes ei saa suvel piisavalt sooja toitu ega vanemate hoolt.
Nojah, hr. Tamm ainult spekuleerib
ja
siin sellistest numbritest
2010. aastal elas absoluutses vaesuses või vaesusriskis 63000 last
Ainuüksi Tallinna kohta on omal ajal esitatud selliseid numbreid:
Aga väike vaene Eesti peaks siiski mõtlema, mis saab nendest ametnike hinnangul umbes 10 000 Tallinna tänavalapsest
Viimane number on kindlasti tugevalt ülepaisutatud (lisaks pole Eestis kusagil ära defineeritud mõiste "Tänava laps"), kuigi täit selgust me kusagilt ei saa, kuna keegi pole vaevunud seda põhjalikult uurida.
Sellele vaatamata on teravik suunatud siiski ainult laste füüsilise karistuse ja laste väärkohtlemise vahele võrdusmärgi tõmbamise suunas. Küsimus on, kas probleemide suuruse ja neile osutatud tähelepanu proportsioonid on paigas?
Ma arvan, et kui juba laste väärkohtlemise probleemidega tegeleda, siis põhjalikult.
Aga eks ootame selle eelnõu avalikustamise ära kõigepealt.
