www.militaar.net

Arvamus

5. november 2024, 15:00

*Eks juba praegu räägitakse, et Michal on ministriks Läänemetsa valitsuses.

*Suur pettumus tabas mind siis, kui üritasin eelarve eelnõu riigikaitse osas selgust saada.

*Tean omast kogemusest, et peaministri koht ei pea kaasa tooma ei populaarsust ega usaldust.


Analüüsisin mõned kuud tagasi Michali valitsuse koalitsioonilepet ja tõdesin, et kindel on hetkel vaid see, et miski pole kindel. Kuigi olin veidi skeptiline, ega uus valitsus eelmise vigu ei korda, lubasin uuesti sõna võtta siis, kui on näha, kas Michali valitsus lisaks sõnadele ka midagi konkreetset teeb või jutuks kõik jääbki, kirjutab endine peaminister Mart Laar (Isamaa).

Nüüd on 2025. aasta riigieelarve eelnõu riigikogus teisel lugemisel ja aeg selleks käes. Tean, et võtan sellega riski sattuda riigieelarve kritiseerijana Jürgen Ligi koostatavasse Kremli suuvoodrite nimekirja, rääkimata sellest, et võin sattuda peasotsi meelsuspolitsei huviorbiiti. Igaks juhuks tunnistan kohe vabatahtlikult üles, et olen kuulunud turumajanduse toetajate hulka ja Lihula samba suhtes olen ma juba ammu segaduses ja eksiteele sattunud. Vast ei lase peasots selle avaliku ülestunnistuse peale mind valijate nimekirjast maha tõmmata.

Kuid pidime rääkima riigieelarve eelnõust. Pean tunnistama, et sellega suutis Michali valitsus mind isegi üllatada: poleks nimelt arvanud, et see sellise kiirusega «Kaja-Kallastub». Vähe sellest, et jätkub Kaja innovaatiline lähenemine «Eesti rahvas jõukaks maksustada», sellele on lausa veelgi vinti peale keeratud uute maksude kehtestamise näol. Majandustõus pidi praeguseks juba kohal olema, selle ootamine meenutab aga juba kultusetendust «Godot oodates». Kui teda aastavahetuseks veel kohal pole, siis uuel aastal kindlasti rõõmustab rahvast, kinnitab peaminister. Kui majandus uute ja uute maksudega päris põhja ajada, siis ühel hetkel hakkab ta kasvama niikuinii, olgu peaministri nimi Kallas, Michal või Läänemets. Eks juba praegu räägitakse, et Michal on ministriks Läänemetsa valitsuses.

See seletab ka miks pole valitsus oma «metsikute kärbetega» kuskile jõudnud – sest sotsid ei lase. Staažikas reformierakondlane Rein Lang on tõdenud, et riigiaparaadist ei kärbita sisuliselt midagi ning leidnud, et oodatakse ilmselt mingi kõrgema jõu sekkumist. Pigem katsutakse kaela määrida uusi hiigelprojekte, tegeleda silmamoondusega reserve laiaks lüües või puudujääki jooksvalt kattes. Kuigi Michali valitsus vandus, et ei lükka otsuseid enam edasi, on ta just seda teinud. Ilmselt seetõttu on sõltumata lubadustest eelarve nii rahvale kui otsustajatele arusaadavaks muuta see jäänud selliseks nagu on. Edasi käib vassimine-valetamine, seegi on täienenud innovaatiliste võtetega: nii haaras noor majandusorav ebameeldivaid tõdesid kajastava Konjunktuuriinstituudi raporti kohe hambusse ja üritas oma urgu tassida, kuid siis sekkus paha ajakirjandus.

Eelmise valitsusega samal tasemel on ka uue valitsuse ülbus ja suutmatus vastu võtta mingisuguseidki nõuandeid, olgu need nii neutraalsed kui tahes. Olulise panuse sellesse on andnud rahandusminister Jürgen Ligi värvikas isiksus. Ega muidu on Ligi ju asjalik, kuni talle meelde tuleb, et tema näol on ikkagi tegemist ikkagi mitte ainult Eesti või maailma, vaid lausa universumi targima mehe, tõelise universumi direktoriga. President, õiguskantsler, riigikontrolör, rääkimata mingitest muudest tühisustest, ei tea midagi, aga Ligi teab. Tema on Eesti salarelv.

Eriti suur pettumus tabas mind aga üritades eelarve eelnõu riigikaitse osas selgust saada. Olid ju lubadused ja kuulutused tõepoolest vägevad olnud, protsendi poolest suurimad Euroopas ja puha. Jäin tõesti uskuma, et nüüd pannakse mürskude hankimisele uus käik sisse, seda enam, et suure käraga kehtestati selleks eraldi riigikaitsemaks. Vahepeal hakkasin lausa arvama, et vahest on eelarve loetamatu seetõttu, et Venemaa meie heidutuse seisust aru ei saaks ja seetõttu eriti heidutatuna tunneks. Kahjuks pole see ilmselt siiski nii ja see eelarve eelnõu on pigem mõeldud omade heidutamiseks. Tõde on paraku kurvem.

Vähe sellest, et riigikaitsemaksust läheb mürskude hankimiseks vaid osa, pea pool neist jääb selle valitsuse ametiajal üldse ostmata. Tegemist on erilise sigadusega, sest nende ostmiseks mõeldud riigikaitsemaks on selleks ajaks kehtivuse kaotanud. Nii saab järgmiste valimiste järel moodustatav valitsus päranduseks kohustuse hankida Eestile vajalik laskemoonavaru, selleks määratud maks on aga tühistatud.

Seni peab täitma suurtükitorusid vastase heidutamiseks Michali lubaduste ja Pevkuri kõnedega. Ning kõrgemaid võime paluma, et Venemaa ümber kasvaks – ilmselt on valitsuses selleks lihtsalt imelised manamehed olemas. Kas ülejäänud riigikaitsele kulutatakse, pole teada. Parempoolsete arvutused näitavad, et mitte. Valitsus on selle väite kategooriliselt ümber lükanud, oma arvutustega siiski konkreetselt näitamata, kus Parempoolsed eksivad. Või loodetakse, et nii on järgmine valitsus sunnitud ettevõtte tulumaksu taastamise püsivaks muutma? Peab ka tunnistama, et nn laiapindsele riigikaitsele üleminekuga võib riigikaitse alla lugeda mida iganes, siseministri punasest lipsust alates ning tema ristisõjaga Kuremäe nunnade vastu lõpetades.

Astudes protestiks otsustamatuse pärast riigikaitse küsimuses tagasi, tõmbas kantsler Kusti Salm paralleele 1939. aastaga. Seda pandi talle hiljem pahaks, sest praegu oleme siiski põhimõtteliselt teises olukorras, samas tuleb üht-teist tuttav ette. Nagu sõjakad kõned, kus välja tulistatud kuulidega võib iga vastase sõelapõhjaks lasta, millega paraku kaasnes «aeglane kiirustamine» uuema relvastuse hankimisel. Või võimukandjate soovimatus kellegi nõuandeid või hoiatusi kuulata.

Viktor Obet on meile jätnud mälestuskillu EÜSi koosolekust 1939. aastal nn baaside lepingu järel, kus kritiseeriti valitsuse otsust punavägi vastupanuta maale lasta. Vilistlasest peaminister Kaarel Eenpalu ütles valitsuse otsust põhjendades, et nii on kokkuvõttes kõigile parim ja valitsus teab, mis teeb, kuulutades koosoleku lõpetuseks: «Meie juhime, meie vastutame!»

Need paralleelid on seda murettekitavamad, et ka riigikaitse alal liigub praeguseski valitsuses otsekui ringi vaim, et tegelikult teame meie ikkagi paremini. Riigikaitse juhtidega ei vaielda, nendega ollakse häälekalt lausa nõus, aga midagi ei muutu, ohuhinnangust tulenevaid ettepanekuid lihtsalt ignoreeritakse. Ning nii juba aastaid. Selline «aeglane kiirustamine» võib tekitada mulje, et taas otsekui loodetakse, et vast läheb mööda või vast keegi aitab. Rein Langi sõnul näib osa valitsusest aga lootvat kõrgema jõu sekkumisele.

On iseenesest arusaadav, et osa esitatud muresid vähemalt osaliselt tunnistavaid inimesi Michali valitsusele eelnenud õuduse taustal lootusi paneb. Sest lootus sureb viimasena. Oleks ju kena uskuda, et maksude tõstmine viib majanduse hoogsale tõusule ja vajalikud kärped tehakse ära, et eelarve muudetakse läbipaistvaks, riigikaitsemaks lõppeb selle valitsuse ajaga, mürsud hangitakse ning et kokkuvõttes on Eesti oravate käpa all kindalt kaitstud. Mina paraku enam seda teha ei suuda. No lihtsalt ei suuda. Ja vaadates viimaseid avaliku arvamuse uuringuid, kadus see ka suuremal osal Eesti rahvast enne kui tekkidagi jõudis.

Tean omast kogemusest, et peaministri koht ei pea kaasa tooma ei populaarsust ega usaldust. Kuid isegi siis, kui usaldus peaministri vastu pole kõrge, on enamasti usutud suunda, kuhu ta Eestit on tüürimas. Nüüd ei usuta paraku aga ei seda ega teist. Selline usaldamatus sööb riigi alustalasid. Osutamaks, et tegemist pole kõrvalseisja asjatundmatu torkimisega, võiks vähemalt võtta tõsiselt Reformierakonda läbi ja lõhki tundva inimese murelikke sõnu. Sest kes peaks veel Reformierakonda tundma, kui mitte selle asutajaliige ja mitmekordne minister Rein Lang, kes on nädalapäevad tagasi öelnud: «Tegelikult peaks kodanikud isegi olema rohkem mures kui eelnevatel aastatel. Kui meie vabalt valitud inimesed ei suuda langetada ebameeldivaid, aga hädavajalikke otsuseid olukorras, kus ukse taga käib sõda ja naaber muutub järjest vastikumaks, tekitab see paratamatult kahtlusi juhtimisvõimes tõelise kriisi korral».

Ning see ei oleks enam üldsegi naljakas.

Kaitseminister Hanno Pevkur ütles juba septembrikuises "Välistunnis", et juhul, kui Eesti soovib teha miinimumi sellest, mida NATO meilt eeldab, peavad meie kaitsekulud kerkima vähemalt nelja protsendini SKP-st. See hinnang pole praeguseks oluliselt muutunud.

"Täpsematest komakohtadest saame rääkida siis, kui läbirääkimised on peetud ja kui NATO on nõustunud kõigi meie poolt pakutud alternatiivide ja ajaraamidega," ütles Uudeberg. Tema sõnul sõltub see, millal täpselt peaks meie kaitsekulud järgmise hüppe tegema, muu hulgas hangetest ehk sellest, mitme aasta pärast vajalikud süsteemid pärale hakkavad jõudma. ERR küsis täpsustuseks, kas kaitsekulusid tuleb tõsta veel käimasoleva kümnendi piires. "Kui me tahame NATO ees võetud kohustused täismahus ja õigeaegselt täita, siis tõepoolest, ilma raha ja inimesteta ei saa seda teha," vastas Uudeberg.

Valitsus on kokku leppinud, et Eesti kulutab sõjalisele riigikaitsele vähemalt kolm protsenti SKP-st. Tänavu sügisel kinnitatud riigieelarve strateegia järgi kõiguvad reaalsed kulud järgmise nelja aasta jooksul 3,3 ja 3,7 protsendi vahel. Kas kulude täiendavast tõusust hakatakse rääkima järgmistel eelarvekõnelustel, pole kindel. Aga hiljemalt 2026. aasta suvel strateegiat seades pole valitsusel sellest teemast tõenäoliselt pääsu.

Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik märkis, et praegu räägitakse NATO tasandil üldises sõnastuses sellest, et kõigi liitlaste panus peaks olema kahest protsendist suurem. Seda, et kõik NATO riigid peaks kergitama oma kaitsekulud vähemalt 2,5 protsendini SKP-st, on Eesti esindajad rääkinud vähemalt aasta aega. Kuid näiteks suvisel Washingtoni tippkohtumisel see mõte ei lennanud. Tegelikult on kombatud ka kolme protsendi piiri, kusjuures Eesti pole selle mõttega üksi. Näiteks Poola president Andrzej Duda ütles juba märtsis, et kavatseb selles oma liitlasi veenda. Aga vastust, kui palju täpselt vaja on, ikkagi veel ei kõla.

NATO ametnikega suheldes jääb mulje, et riigikaitsele vähem mõtlevaid liikmesriike proovitakse suurema panustamisvajadusega tasapisi harjutada. "Meie siht on see, et uuele eesmärgile kirjutavad alla kõik NATO liikmesriigid kollektiivselt," sõnas Jüri Luik. "Igasuguste uute eesmärkide puhul peab vaatama selliselt, mis üheltpoolt oleks piisavalt ambitsioonikas, aga teisest küljest ikkagi realistlikult tehtav. Ja praegu on niisugune tunne liikmesriikide vahel arutades, et see 2,5 võiks olla maksimum, mida ollakse nõus ühiselt kirja panema," lisas Luik.

(rohepööre, multikulti, sotsiaalvaldkond jne...)

wolfgang kirjutas: ↑21 Nov, 2024 10:37Vabalt võib olla, et vantide proksid on hoos tänu sellele, et vandid on ise Hiina proksid ja juhtsignaal kogu jamaks tuleb hoopis Pekingist.

Martin Herem kirjutas: ↑20 Jaan, 2024 22:31 ...
Lõpetuseks jalaväemiinidest. Paljud riigid on neist loobunud, sest neist saadav sõjaline kasu on lühiajaline ja väike, võrreldes pikaajalise ja mittesõjalise kahjuga oma elanikkonna vastu. Nii arvavad ka Soome ja Läti kaitseväejuhatajad. Selles pole mingit poliitikat, vaid kaine sõjaline rehkendus. Jalaväemiinide asemel tuleb kasutada jalaväevastaste suundlaengutega varustatud droone, mille mõju vastasele on suurem, kulu ühe likvideeritud agressori kohta väiksem ja oht oma elanikonnale pea olematu.
Vaatamata pingelistele omavahelistele suhetele, kutsun ikka ja jälle üles – kui ei tea, siis küsige.

affa kirjutas: ↑23 Nov, 2024 14:45

Martin Herem kirjutas: ↑20 Jaan, 2024 22:31 ...
Lõpetuseks jalaväemiinidest. Paljud riigid on neist loobunud, sest neist saadav sõjaline kasu on lühiajaline ja väike, võrreldes pikaajalise ja mittesõjalise kahjuga oma elanikkonna vastu. Nii arvavad ka Soome ja Läti kaitseväejuhatajad. Selles pole mingit poliitikat, vaid kaine sõjaline rehkendus. Jalaväemiinide asemel tuleb kasutada jalaväevastaste suundlaengutega varustatud droone, mille mõju vastasele on suurem, kulu ühe likvideeritud agressori kohta väiksem ja oht oma elanikonnale pea olematu.
Vaatamata pingelistele omavahelistele suhetele, kutsun ikka ja jälle üles – kui ei tea, siis küsige.

Jalaväemiinidest on mitmes erinevas teemas juttu poolt ja vastu. Soome praegune puolustusvoimain komentaja kindral Jaakkola on MTV uudistes avaldanud värskelt arvamust, et jalaväemiinidest peaks seoses maailmas toimuvate muutustega rääkima.
https://www.hs.fi/suomi/art-2000010854362.html

Isamaa esimees Urmas Reinsalu tutvustas esmaspäeval riigieelarve kontrolli erikomisjonis enda arvutusi, et kuigi valitsus on põhjendanud aktsiiside tõusu, käibemaksu tõusu, kõigi tulude täiendavat maksustamist kahe protsendiga ning ettevõtete investeeritud kasumi maksustamist tarvidusega teha uusi kaitsekulutusi, siis arvutused seda ei kinnita.

Reinsalu tõi välja, et vale on nii väide, et valitsus ise hoiab järgmisel aastal valitsemiskuludelt kokku üle saja miljoni euro, kui ka see, et maksutõuse on järgmisel aastal vaja seoses uute kaitsekuludega, sealhulgas moonale.

Ta selgitas, et koalitsioon on lubanud vähendada valitsemiskulusid ehk tööjõu- ja majanduskulusid ning toetusi viie protsendi võrra, kuid kui selle ja järgmise aasta valitsemiskulud kõikide ministeeriumite kohta kokku liita, ilmneb, et tööjõukulud kasvavad 54,5 miljoni euro ja toetused 23,6 miljoni euro võrra.

Ehkki majandamiskulud vähenevad esmapilgul 85,2 miljoni euro võrra, siis languse taga on Reinsalu sõnul see, et võrreldes käesoleva aastaga on valitsus tuleva aasta eelarves vähendanud majandamiskuludes ligi 97 miljoni euro võrra kaitseotstarbelise erivarustuse soetamise kulusid. Need on aga kuluread, millelt soetatakse laskemoona....

...."Valitsus on lubanud panna eelarvesse 2025. aastal moona 75 miljonit lisaraha.
Tegelikkuses aga hoopis väheneb võrreldes 2024. aastaga," ütles Reinsalu.

Ta lisas, et kui majandamiskuludest kaitseotstarbelise erivarustuse rida välja jätta, siis valitsemiskulud mitte ei vähene viis protsenti, vaid hoopis kasvavad kaks
protsenti.

Riigikontrolör Janar Holm ütles erikomisjoni istungil, et tema saab tugineda eelarve seletuskirjale, mille põhjal on eelarvenumbrid samad, nagu Reinsalu ütles....

....Ka Reinsalu väite kohta, et moona soetamine tuleval aastal võrreldes selle aastaga väheneb, ütles riigikontroll, et seletuskirja tasandil paistavad praegu siingi tõesti miinused, mitte plussid. Ta lisas, et ka sel puhul oleks selguse saamiseks vaja selgitusi kaitseministeeriumilt või rahandusministeeriumilt, sest olemasoleva materjali põhjal ei ole võimalik suurenemist näha....

See on täielikult julgeoleku küsimus. Kui me mängime oma kultuuri maha, siis meil ei ole enam mitte millegagi põhjendada õigust oma iseseisvusele, mitte millegagi.