Manurhin kirjutas:Kriku kirjutas:
Seadusemuudatusest on vähe, 1951. aasta konventsioon koos 1967. aasta lisaprotokolliga (mõlemaga on ka Eesti liitunud) tuleks ümber teha. Rahvusvaheline humanitaarõigus ei tunnista niisugust väidet, et põgenik on ainult see, kes konfliktikolde naaberriigist varjupaika küsib.
Siin see häda ongi. Konventsioon on ajale lootusetult jalgu jäänud. [...] Seega, kui Euroopa tervikuna ei saa iganenud rahvusvaheliste kokkulepete muutmisega hakkama, siis iseseisvate riikide tasandil peaks see ju ometi võimalik olema. Eesti võis ju omal ajal mingi kokkuleppega liituda, aga kui olud on sedavõrd palju muutunud, siis ei pruugi toonased lepingud enam tänasesse päeva sobida.
Eesti liitus 10.04.1997 ja sellest ajast ei ole maailm nii väga palju muutunud. Riigikogu võiks selle konventsiooni ju põhimõtteliselt denonsseerida, aga mis siis asemele tuleks? Mitte midagi? Või tuleks alustada ülejäänud osaliste veenmisest, et uut konventsiooni oleks vaja?
Võttes arvesse, kus ja kelle naabruses me elame, on minu arvates 1951. aasta konventsioon meile potentsiaalselt palju kasulikum kui selle eelne olukord.
---
Merkel: Euroopa on haavatav, sest ei suuda põgenikevoolu kontrollida ega nende seas korda hoida. Mis sa kostad.
---
Meegomäe lahingukooli pagulaskeskust ei tule.Endise Meegomäe lahingukooli ostnud ettevõtja on loobunud mõttest rajada sinna pagulaskeskus. "See on mõttetu teema," ütleb ta.
Juba eelmisel aastal hakkasid Võru vallas kõlama jutud, et riigil on plaanis lahingukooli vanadesse ruumidesse hakata pagulasi või varjupaigataotlejaid majutama.
Veel teisipäeval ütles kinnistu ostnud Ankatransi juhatuse liige Janek Tiisler, et Meegomäele on plaanis rajada pagulaskeskus ja hooldekodu, ent sotsiaalministeeriumi teatel Meegomäele pagulaskeskust ei tule.
"Ei ole vajadust avada täiendavaid majutuskeskusi," ütles ministeeriumi meedianõunik Oskar Lepik Õhtulehele, lisades, et praegu piisab Vao majutuskeskusest Lääne-Virumaal.
Neljapäeval andis ka metsandusfirma Ankatrans juhatuse liige Tiisler teada, et jutud pagulaskeskuse rajamisest ei vasta tõele.
Saksamaa pagulaskeskustes on pilt parem, kui paistab.Eestisse humanitaarabi toonud Henning Krameri sõnul kardavad sakslased järgmist miljonit pagulast.
Eelmisel aastal võttis Saksamaa vastu 1,1 miljonit põgenikku. Seda on rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Pagulased jaotatakse 16 liidumaa peale laiali, kus pagulaskvoot oleneb liidumaa elanike arvust ja majanduslikust võimekusest. Põhja-Saksamaal asuva Schleswig-Holsteini jaoks on see umbes 38 000 inimest aastas (mullu jõudis piirkonda aga 55 000 pagulast, hiljem jaotati nad omakorda ümber), kelle esimene kokkupuude on Punase Ristiga.
„Esimese asjana küsivad nad, millal saaksid tööle hakata. Tegelikkuses möödub aga kuus kuud nii, et nad töötada ei tohi. Päev koosneb vaid hommikusöögi, lõunasöögi ja õhtusöögi ootamisest,” ütleb praegu Eestis viibiv Schleswig-Holsteini liidumaa Punase Risti president Henning Kramer. 2015. aastal sai pagulastega tegelemisest tema argipäev, sest üle liidumaa on 13 pagulaskeskust, mis on täis asüüliotsust ootavaid põgenikke. Kõige rohkem saavad nad sinna jääda kuueks kuuks ja positiivse otsuse saab neist 62–63%.
Inimesed on mures
Inimesed on mures, sest juba asüüli saanutele ei jagu sobivaid kortereid ja tuhatkond inimest elab endistes barakkides. Siiski rõhutab Kramer, et olukord on parem, kui avalikkusele paistab, ja Schleswig-Holsteini erinevus rahvarohkemate kohtadega võrreldes on suur.
„Politsei on pagulaskeskuste ümber avastanud küll poevargusi, ent nende sagedus ei ole suurem kui Saksa tavapopulatsiooni puhul. Olukord on teistsugune Kölnis, Berliinis, Hamburgis ja mõnes Ida-Saksamaa linnas,” selgitab Kramer. Tema sõnul tuleb vahe sellest, et suurtes linnades on ühte kohta elama sattunud ligi 600 sisserändajat. „Lahendus on laiali jaotamine ja tugeva võrgustiku ehitamine, kus pagulastega tegelevad Punane Rist, kirik, spordiklubid, kohalikud ettevõtjad jne,” ütleb ta.
Suurim probleem on keskustes see, et inimestel pole midagi teha ja ruumi on vähe. Keskuseid ehitatakse suuremaks ja luuakse tube, kus lapsed saavad koos mängida ja näiteks naised omavahel meeste kohalolekuta tuttavaks saada. „Viimane on oluline, sest suur osa naisi ei mõista hästi meie ühiskonda, kus naised on meestega võrdsed. Peame võtma aega, et neile nende õigustest rääkida ja tutvustada, kuidas siinses ühiskonnas asjad käivad. Ja meestele samuti,” selgitab Kramer.
Kui inimene keskusesse saabub, saab info tema kohta nii keskus, kohalik politsei kui ka haigla. Punase Risti töötajatel on kõigil esmased arstioskused ja abivajajad tuntakse üldiselt kiiresti ära. Kas psühholoogiline abi on probleem? Mõni pagulane vajaks nädala jooksul rohkem psühholoogilist abi kui teine inimene aasta jooksul kokku, aga kui palju on ühes linnas araabia keelt rääkivaid psühholooge? Kramer seda siiski probleemiks ei pea.
„Osa inimesi on väga traumeeritud, pahatihti sõna otseses mõttes piinatud ja nemad suuname otse haiglasse. Samal ajal on need juhud väga individuaalsed. Mõni inimene vajab lihtsalt paaripäevast vaikust. Enamik inimesi aga otsib abi üksteiselt. Nad räägivad omavahel omas keeles pikalt ja palju, see on hea,” selgitab Kramer.
Erinev kultuur ja ajalugu
Ehkki avalikkuses räägitakse peamiselt kohalike eurooplaste ning sisserännanute ja pagulaste kultuurikonfliktidest, on tegelikult ka keskuses endas koos palju erineva kultuuri ja ajalooga inimesi. „Meil on ühes keskuses üle 800 inimese, kes on enamasti neljakohalistes tubades. Aga kuidas sa paned sinna näiteks abielupaari Süüriast ja Albaaniast? Seal ei ole küsimus niivõrd kultuuris, vaid selles, et võõras mees ei saa olla võõra naisega ühes toas. Iraanist pärit inimesed on öelnud, et ei saa olla ühes ruumis Põhja-Aafrikast tulnud inimestega, aga öelda, et sellest tuleks palju konflikte, on liig. Enamasti saame sedasi hakkama, et saame sobivad inimesed kokku panna,” räägib Kramer.
Pigem on küsimus selles, kuhu lähevad inimesed pärast asüüli saamist ja kuidas neile tööd leida. Kui Kramer saaks Saksamaa liidukantslerilt Angela Merkelilt küsida mida tahes, küsiks ta töökohtade ja korterite kohta.
„Kui pagulased keskusest lahkuvad, tuleb nad paigutada korteritesse. Sel aastal kortereid näiteks Kielis (liidumaa keskus) ei jagunud ja üle tuhande inimese paigutati endistesse sõjaväebarakkidesse,” ütleb Kramer. Siiski on mõni linn tema sõnul hakanud lihtsate korteritega maju juurde ehitama ja tõenäoliselt suureneb nende arv järgmisel aastal veelgi. „Teine küsimus on töö. Siin on palve pigem ettevõtjatele: avage end pagulastele, sest kui nad keele ära õpivad, on neil sageli head oskused ja enamik neist tahab väga töötada,” lisab Kramer.
Kölni sündmused on muutnud inimeste suhtumist
Henning Krameri sõnul pole Saksamaal praegugi täit selgust, mis Kölnis aastavahetusel toimus, kui tuhatkond politsei sõnul Põhja-Aafrika taustaga meest naisi röövis ja seksuaalselt ründas. „Me ei tea, kas see oli organiseeritud kuritegevus, aga loomulikult on see inimestes hirmu ja agressiivset suhtumist süvendanud,” ütleb ta.
Siiski rõhutab Kramer, et olukord ei ole kõikjal sama ja küsimus on inimeste hariduses – nii sisserännanute kui ka kohalike puhul. „Meie jaoks ei ole aga küsimust: kui inimene pageb sõja eest, siis on teda võimatu mitte aidata. Pärast Teist maailmasõda oli sakslaste endi seas tohutu mass põgenikke ja enamik inimesi saab sellest aru. Siiski on märkimisväärse osa inimeste suhtumine pärast Kölni sündmusi muutunud, põhimõtteliselt on nad pagulaste aitamise poolt, ent nad ootavad poliitilisi otsuseid, et sel aastal enam miljon inimest ei tuleks,” põhjendab ta.
Milline see poliitiline otsus konkreetselt oleks, Kramer öelda ei oska. Ehkki parim olukord oleks mõistagi Süüria situatsiooni paranemine, nendib ta, et seda on lihtne öelda, ent keeruline saavutada. Seni on praktilisem poliitika seisnenud Balkanil piiride sulgemises. „On aga keeruline öelda, kas see mingit lahendust toob, sest sel juhul jäävad inimesed lihtsalt Kreekasse,” möönab ta.
Euroopat raputavad rahvuslikud ärkamised.Financial Timesis Brüsseli sündmuste kajastamise eest vastutav toimetaja Peter Spiegel on lugenud kokku, et umbes ühe aasta jooksul korraldavad Euroopa Liidu poliitika asjus rahvahääletusi juba viis riiki.
Otsa võttis lahti Kreeka, et tühistada oma kolmanda abipaketi tingimused. Järgmiseks ütles Taani «ei» Euroopa Liidu järelevalvele ja kohtupoliitikale. Aprillis pannakse Hollandis referendumile Euroopa Liidu integratsioonidiil Ukrainaga. Juunis otsustavad britid blokki jäämise või sellest väljumise üle. Ja nüüd lisandus Ungari rahvahääletus pagulaskvootite pärast.
Lisada võib oktoobrikuise referendumi Itaalias koduste reformide üle ning alati rõõmsalt rahvahääletusi korraldava Šveitsi, ning meie ees avaneb pilt tärkavast otsedemokraatiast.
Nagu nentis juba jaanuaris The Economisti Brüsselis baseeruv kolumnist Tom Nuttall, pole referendumid oma olemuselt küll uus nähtus, kuid nende rakendamine Euroopa Liidu poliitikate suhtes – mis kujutavad endast alati mitmekihilise lehmakauplemise tulemit – võib euroliidu niigi aeglane seadusandlik masinavärk sootuks kinni kiiluda.
Mõnes mõttes lõikab Euroopa Liit rahvahääletuste näol omaenda külvatud seemnete vilju. Projekti algatajad olid oma integratsiooniplaanidega varjamatult elitaristlikud. «Ma mõtlesin, et oleks vale konsulteerida Euroopa rahvastega kogukonna struktuuri asjus, mille suhtes neil puudus praktiline kogemus,» teatas omal ajal Euroopa Liidu vaimne ristiisa Jean Monnet.
Hiljem on referendumite tulemustest kas mööda hiilitud – pärast seda, kui Prantsusmaa ja Holland hülgasid 2005. aastal Euroopa Liidu «konstitutsioonileppe», nimetati see sisuliselt ümber «Lissaboni leppeks» lisanditega, mis välistasid rahvahääletuste vajaduse – või korraldatud lihtsalt uued referendumid.
Iirimaa hääletas kaks korda nii Nice’i kui Lissaboni lepete üle – olles mõlemad esimesel katsel seljatanud.
Minu arvates märk, et hetkel EL-i olemasolevast lõimumise ja koostöö tasemest piisab.
