PFC teemal tahaks sõna sekka öelda.
LED on hästi halb üldistus, kuna LED võib töötada nii toiteploki taga kui võrgupingel (me ei näe värelemist, kuna LED-il on fosfor, mis neelab algse kiirguse ja hiilgab stabiilselt), ning toiteplokk (tänapäeval eranditult ilma trafota, lülitirežiimis jooksev plokk) võib olla PFC-ga või ilma PFC-ta.
Traditsiooniliselt on öeldud, et "kui sa oled kodutarbija, siis unusta võimsusfaktor, see pole sinu teema". Traditsiooniliselt on võimsusfaktori korrigeerimine olnud teemaks kohtades, kus on suured mootorid ja suured trafod. Nendes tekitab induktiivsus (elektrivoolu jaoks enam-vähem sama nähtus, mis mehhaanikas inerts) olukorra, et tarbimise voolukõver ei käi sünkroonis toite pingekõveraga. Mootoritel seda lahendatakse siis kondensaatorite ja PFC-seadmetega.
Tänapäeval on aga hästi popiks saanud impulssrežiimis töötavad toiteplokid. Nad on kõikjal. Neid on miljard.
Kui impulsstoiteploki disainer on läinud lihtsaimat rada pidi, siis toiteplokk "toitub" võrguvoolust ennekõike siinusekujulise pingelaine tippudes. Ehk siis, surub siinuse lamedamaks, kandilisemaks. Tekitab nende tippude ajal tarbetult palju voolu. Vool aga on see, mis kuumutab juhtmeid ja tekitab võrgus kadusid. Kitsal ajahetkel ülemäära voolu tarbida, kui võiks pikema ajal vältel vähem voolu tarbida, peetakse ebaviisakaks ja ebatõhusaks - see on nagu teel ummiku tekitamine, minnes kõik korraga teele sõitma.
EL on seetõttu juba aastal 2001 välja tulnud regulatsioonidega, mis jagavad toiteplokid klassideks ja nõuavad teatud klasside toiteplokkidelt PFC (võimsusfaktori korrektsiooni) harrastamist.
In 2001, the European Union put into effect the standard IEC 61000-3-2 to set limits on the harmonics of the AC input current up to the 40th harmonic for equipment above 75 W. The standard defines four classes of equipment depending on its type and current waveform. The most rigorous limits (class D) are established for personal computers, computer monitors, and TV receivers. To comply with these requirements, modern switched-mode power supplies normally include an additional power factor correction (PFC) stage.
Nii räägib meile allikas:
https://en.wikipedia.org/wiki/Switched- ... wer_factor
Ehk siis, teema võib olla aktuaalne pisiseadmetega (alla 75 W) või väljaspool Euroopa Liitu. Aga üldiselt, kui tänapäeval ametina elektroonikat disainiv tüüp joonistab 0.8-st madalama võimsusfaktoriga toiteploki, siis teised elektroonikud küsivad "milline asotsiaal selle joonistas?" Võrdluseks, pohhuistlikult tööle pandud tööstuslikul mootoril võib võimsusfaktor käia 0.2-st madalamal.
Olen oma koduseadmeid nalja pärast mitu aastat tagasi mõõtnud. Enamusel on võimsusfaktor üle 0.8, paljudel üle 0.9. Kõik takistuslikud seadmed on garanteeritult võimsusfaktoriga 1. EL-i reeglid peaks tagama, et siinsel turul on ka induktiivsemad seadmed (induktsioonipliit, mikrolaineahi, soojuspump) üsnagi ühe lähedase võimsusfaktoriga.
Fiks hind minumeelest seepärast tehtigi, et kõik ei tarbiks nimme ühel ajal. Kujutame ette alajaam vaevu peab vastu elektriautode õhtusele/öisele laadimisele jne ja siis pensionärid või kesiganes, panevad pesumasina, pliidi misiganes ka tööle. Mida oleks võinud vabalt päeval teha aga tuleb kokku hoida.
See on rekordiline, võrreldes eelmise aasta samal perioodil sisse toodud 760 100 tonniga."