A4 kirjutas:Aaviksoo otsetsitaat artiklid: „Ma ei tea kedagi, kes sooviks tõemeeli kaitseväe juhataja ametikohta või peastaapi kaotada.“
Foorumlaste tõlgendus: Selge, KVJ institutsioon tahetakse ära kaotada ja KVPS veel takkaotsa samuti!
Täna käib ju jutt ainult presidendi poolt algatatud põhiseadusemuudatusest, millega võetaks Põhiseadusest välja kaitseväe juhataja ametisse nimetamise kord presidendi poolt. Ja ongi kõik.
Presidendi allkirjaga paari aasta tagust eelnõud ja seletuskirja koos põhjendustega saab lugeda siit:
http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade& ... oosseis=11
Minu arvates ei ole küsimus mitte selles, miks tahetakse KVJ ja tema ametisse nimetamise kord põhiseadusest välja arvata, vaid selles, miks selline asi üldse peaks olema põhiseaduses ja presidendi pädevuses?
Täna on see asi Põhiseaduses mitte sellepärast, et see oleks kuidagi vajalik, vaid eelkõige põhjusel, et kui 1991.-1992. aastal põhiseadust ette valmistati, siis ei osatud põhiseaduse riigikaitset puudutava osaga muud peale hakata, kui viksiti see suuresti maha Pätsu 1938. aasta põhiseadusest. Seejuures aga unustati ära, et Pätsu koostatud põhiseadus peegeldas eelkõige 1934. aastal pool-illegaalselt võimu haaranud Pätsu ja Laidoneri soove säilitada oma senine võim ja võimumehhanismid. Tollal oli juba rahuajal ametis väga laiade, kohati lausa diktaatorlike volitustega kaitseväe ülemjuhataja, kes oma volitustelt seisis kõrgemal mitte ainult sõjaministrist (kes oli tollal sisuliselt vaid kaitseväe varustuskontori juhataja), vaid tervest valitsusest. Ning allus tollane ülemjuhataja mitte isegi valitsuse juhile peaministrile, vaid otse presidendile, kellel erinevalt tänasest oli ka sisuliselt valitsuse ja täitevvõimu juht.
Selline alluvusvahekord presidendiga ja ametisse nimetamise kord oleks tänasel päeval normaalne vaid juhul, kui meil oleks presidentaalne riigikord nagu USA-s, st president oleks sisuliseks valitsusjuhiks.
Kui me vaatame tänast olukorda ja põhiseadust, siis president ei esinda täitevvõimu (ja kaitsevägi on ju täitevvõimu osa), tal puudub vajadus anda otsekorraldusi kaitseväe juhatajale ja tal puudub selleks ka vastav töö-organ. Tänase põhiseaduse järgi on presidendil selgelt esindusroll ning riigi välissuhtluse osas ka üsna sisuline roll. Aga mitte riigikaitse osas.
Teiseks, miks peaks president valima välja ja esitama riigikogule ametisse nimetamiseks kaitseväe juhataja? Selline roll on presidendi puhul arusaadav ja mõistlik teiste põhiseaduslike institutsioonide juhtide puhul, kelledeks on õiguskantsler, riigikontrolör, Eesti Panga president ja riigikohtu esimees. Tegemist on institutsioonidega, mis on põhiseaduses ka selgelt põhiseaduslike ja ministeeriumite-üleste organitena välja toodud.
Aga kas kaitsevägi on põhiseaduses eraldi välja toodud põhiseadusliku institutsioonina? Ei ole, ainult kaitseväe juhatajat ja ülemjuhatajat mainitakse paaril korral? Kas kaitsevägi on ministeeriumite-ülene organisatsioon nagu näiteks Riigikontroll? Kah ei ole.
Enamgi veel, kaitsevägi ei ole ei ühestki seadusest ega ka tervest loogikast tulenevalt sellise taseme organisatsioon, et ta erineks kuidagi teistest ministeeriumitest või riigiasutustest ning seetõttu peaks tema juht nimetatama ametisse presidendi soovitusel Riigikogu poolt.
Seetõttu ei ole ka mina seni näinud ühtegi asjalikku põhjendust, miks praegune kord on hea ja peaks kindlasti säilima.
Paljudele kaitseväelastele, sh. Kunnasele meeldib rääkida sõjaväeliste käsuliinide üheseltmõistetavusest ja selgusest, kuid huvitaval kombel ei saa täna sellisest selgusest rääkida sõjaväelase nr. 1 puhul. Sest kellele ta täna selgelt allub? Kas presidendile või kaitseministrile? Või äkki hoopis Riigikogu 101 rahvasaadikule, kes ta ametisse hääletavad?
Tuleks aru saada, et kaitsevägi on selgelt täitevvõimu üks osa ning on normaalne, et ta allub sellisena ühemõtteliselt inimesele, kes on valimistel rahvalt selleks mandaadi saanud – ehk teisisõnu kaitseministrile. Kui öeldakse, et kaitseväe juhataja ei tohiks alluda kaitseministrile, siis kellele ta demokraatlikus riigis alluma peaks? Mitte kellelegi või?
Kapten Trumm on korduvalt välja toonud paralleeli politseiametiga, kus on siseministrile allumise tõttu pidevalt vahetanud politseiameti peadirektorid ning üks reform on asendunud teisega. See on minu arvates tühi jutt, mida keegi isegi pole proovinud konkreetsete faktidega sisustada. Esiteks, nagu ma juba kord paralleelses foorumis välja tõin, siis ei ole politseiametil 20 aasta jooksul peadirektoreid ja kohusetäitjaid olnud sugugi rohkem kui „poliitikavälisel“ kaitseväel. Teiseks, kuidas sobitud sellesse „iga ministriga vahetuvasse peadirektori“ skeemi näiteks Harri Tuul, kes oli ametis 1997.-2004. st elas rahulikult üle viis valitsust ja seitse siseministrit, kui ma ei eksi? Ja igasuguseid reforme ja struktuurimuudatusi pole politseis 20 aasta jooksul olnud küll eriliselt rohkem kui kaitseväes. Kes arvab vastupidist, siis võiks seda konkreetsete näidete varal tõestada.
Mis puudutab KVPS-i ja KM-i omavahelist rollijaotust ja võimalikku „ühendamist“, siis on kaitseministril selles mõttes õigus, et selline asi ei ole täna päevakorral ega ilmselt ka lähemas tulevikus.
Kui aga teoreetiliselt sellise võimaluse üle natukene mõtiskleda, siis ei tea mina ÜHTEGI riiki, kus kaitseväe kõrgemal juhil puuduks oma töö-organina pea- või kindralstaap. Seetõttu ei kujuta ma ka ette, et Eestis tuleks keegi kunagi mõttele neelata kõik peastaabi funktsioonid ministeeriumisse ja likvideerida täielikult kaitseväe juhataja töö-organ. Isegi nendes üksikutes riikides, kus kaitseväe juhataja on oma staatuselt samal tasemel ministeeriumi kantsleri või asekantsleriga, eksisteerib sõjaväelasel nr. 1 ikkagi oma peastaap koos kõikide vajalike osakondadega esimesest kuni üheksandani. Ning tavaliselt on selline staap oma suuruselt kordades suurem ministeeriumist endast.
Küll aga võiks Eestis hakata mõtlema selle peale, kuidas ministeeriumi ja KV vahel neid paralleelseid tegevussuundasid, mis omavahel kattuvad või üksteist dubleerivad. Nii näiteks tegeletakse sõjalise riigikaitse ja võimete pika-ajalise planeerimisega korraga nii ministeeriumis kui ka KVPS-is. Kas ei oleks mõistlik neid tegevusi ühe katuse alla ühendada? Samuti tegelevad nii ministeeriumis kui ka KVPS-is paralleelsed struktuurid välissuhtluse ja protokolliga. Äkki koondaks kokku ja optimeeriks koosseise, vabastades kaitseväe puht-sõjaliste ülesannete täitmiseks? Kaitseministeeriumis tegelevad kolm eraldi osakond KV-le relvastuse ja varustuse hankimisega ning infrastruktuuri ehitamisega. Kaitseväe Logistikakeskuses on aga tervet teenistused, mis tegelevad seejärel nende relvade hooldamise, tohututes kogustes laskemoona ostmise, tehnikale kütuse hankimise ning ministeeriumi poolt ehitatud kasarmute ja harjutusväljade hooldamise ja remondiga. Kõik see on sisuliselt sõjapidamist toetav administratiivne tegevus, mis ei peaks minu arvates olema ei riigikaitse strateegilisel tasandil (st ministeeriumis) ega ka KV koosseisus, kes võiks keskenduda sõjapidamisele, mitte sellele, kuidas kasarmu peldikus pissuaare remontida.
Aga kuni seda kõike ei toimu, siis kõrvuti hoonetesse võiksid ministeerium ja KVPS küll ühel kenal päeval kolida. Mõlema asutuse omavaheline koostöö on niikuinii igapäevane ja tihe ning täna kulutatakse lihtsalt asjatult aega ja energiat kahe maja vahelt sõitmiseks ja omavahel kirjade saatmiseks, samas kui neid küsimusi võiks lahendada tunduvalt kiiremini ja parema sünergiaga