Oh, aegu ammuseid
Mul peres ja suguvõsas olnud kaks idaeuroopa lambakoera ja kaks endist teenistuskoera, üks teenistuskoertest oli idaeuroopa lambakoer ja teine hundikoera ja hundi segu. Üks idaeurooplane oli tavaline, ilma paberiteta. Kõik täiesti erineva iseloomu, "tarkuse", probleemide ja käitumisega.
Isa töötas 70-ndate alguses miilitsas ja tõi sealt koju "välja praagitud" idaeurooplasest väljaõpetatud isase teenistuskoera.
Oli väga tark ja hea iseloomuga loom, aga ei kannatanud silmoatsas alkojoobes isikuid. Alko lõhn ajas koera täiesti pöördesse ja nii mõnigi piduline sai pureda kui keti ulatusse läks. Ja millegi pärast haukus tigedalt alati vormis isikute peale
Haukus, kuigi mitte nii tigedalt, ka isa peale, kui see vormis oli. Oli rohkem nagu segaduses, et "miks sul see krdi vorm küll seljas on!?"
Meil majas elas üks naismilitsionäär, kes käis maja kõrval asuvas lihakombinaadis vahetustega väravavalves. Kui see vormis tuli, läks koer pööraseks. Võttis vormi ära, oli koer ta suurim sõber. No ja eks isal käisid ka tööjuurest vahel vormis mehed külas või järel ja koer hullus nendest alati.
Võibolla oligi see põhjuseks, miks ta välja praagiti, ei tea, olin liiga väike veel siis, et kõike teada.
Nimeks oli koeral Muhtar.
Pildil olen mina ja miilitsakoer Muhtar ja ma olen koerale pähe pannud isa miilitsavormi furaška
Ma ei tea kes talle oli õpetanud seda, aga kui ta toas oli, siis ei lasknud kellelgi mütsiga/peakattega tuppa siseneda. Kui oli mingi peakate peas, siis läks nagu välk hüppas püsti ja kiskus peakatte maha. Võõrastega oli vahel probleeme aga omad inimesed teadsid ja võtsid enne tuppa tulekut alati mütsi maha. Õues koer seda ei teinud. Vana-vanaema kiitis, et tark koer - tunneb vanu kombeid.
Kasside ja muude koduloomade vastu ta absoluutselt huvi ei tundnud. Meil olid õue peal nii kassid kui küülikud. Isegi lehm oli. Täiesti tühi koht tema jaoks.
Kuuletus kõikide tüüpkäskluste peale. Istu, lama, püsti, rooma, hüppa, söö, võta, valva, too ära, otsi jne. Võõrastelt sööki vastu ei võtnud. Sööma hakkas käskluse või loa peale ja lasi ka pererahval kui vaja toitu eest ära võtta. Ülejääk kui jäi, jäi söögikaussi ja sealt võisid siis küla kassid rahulikult seda süüa ilma, et koeral silm ka pilkunud oleks. Talle oli õpetatud ka trikk, et midagi söödavat pannakse koonu peale. Ja siis ta istus see kraam nina peal ja enne ei võtnud, kui anti käsklus. Tõmbas siis kiire liigutusega koonu alt ära ja toidupalake maandus otse lõugade vahel. isal meeldis teiste ees sellega eputada, et vaadake, kui sõnakuulelik koer ja siis vahel lasi koeral ilmatuma aja niiviisi istuda, toidupalake koonu peal... na ja siis ta muidugi alati ka ema käest sai, et mida sa kiusad ja piinad koera.
Kuigi nimi oli venepärane siis välja õpetatud oli ta eestikeelseid käske täitma.
Meeldis kelku vedada ja suuremate lastega koos joosta ning mängida. Väga väikeseid (1-4) nagu pelgas ja hoidus justkui hirmuga ja segaduses eemale.
Suri vanadusse.
Teine endine emane teenistuskoer oli 70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses maal tädi juures. Donna. See oli saadud kohalikust piirivalvekordonist ja samuti "välja praagitud", kuna oli ühest kõrvast kurt ja kartis püssipauku. Taheti magama panna, aga onu, kellel olid head suhted ja tutvused piirikate ülemuste seas, kauples endale ja taris koju ära. Selle eest sai muidugi tädilt ja vanatädilt sõimata, et milleks seda kuramuse võõrast poolhunti veel majja vaja on.
Koera ema oli olnud mingit sorti hundikoer ning samuti teenistuskoer ja isa pesuehtne metsik võsavillem. Piirikate endi info. Neil oli kolm sellist ühe pesakonna poolhunti seal teenistuses.
Samuti tark ja välja õpetatud koer oli. Ainult, et kuuletus venekeelsetele käsklustele. Suguvõsa mehed üritasid talle ka eesti keelseid käsklusi aastate jooksul õpetada, osad võttis ajapikku omaks, osasid mitte. Ületas n.ö. "plangusarnaseid" kõrgemaid takistusi nagu muuseas. Noh näiteks plankaeda, maast omajagu kõrgel asuvat terrassi ja rõdupiiret, laudas lahtrite vaheseinu ja väravaid jms.
Lapsi hoidis. Need võisid temaga midaiganes teha. Aga võõraid täiskasvanuid ei sallinud, läks tigedaks ja ligi ei lasknud.
Kui söögi ette panid siis hakkas kohe sööma kui peremees/perenaine käe kausi küljest lahti lasi. Nii kaua kui kaussi hoidsid, ei söönud. Toitu ega toidukaussi enam pärast seda puutuda ei tohtinud enne, kui toit otsas. Läks tigedaks.
Tal oli komme kõigile tervituseks alati käppa anda. Istus parem käpp üleval alati kui sinna läksime või keegi tuli. Kui sellest välja ei teinud hakkas niuksuma ja käpaga üles alla sahmima. Enne rahule ei jäänud, kui keegi läks ja teda käpast teretas
ja käpad olid tal sellised tõsiselt suured nagu karul... Urises, lõrises, niutsus ja ulgus aga ei haukunud. Ma ei mäleta, et oleksin kordagi teda haukumas kuulnud.
Tal oli komme alati pea viltu vaadata ja kuulatada. Võibolla seepärast, et oli ühest kõrvast kurt.
Aga just sedasi pea viltu kõrvad kikkis istudes ja sulle ainiti otsa vaadates ta mulle meelde on jäänudki. Ja see tema pilk oli ka midagi erilist. Teiste "hundikoertega" ma pole sellist "sügavat" pilku kunagi enam kohanud.
Tal oli ka üks halb viga. Murdis linde. Kanu, parte ja hanesid. Kui lahti pääses oli kohe kodulindude kallal. Ja murdis valimatult ning vihaga üksteise järel kõik kes ette sattusid. Korra olid tal ka kutsikad ja ta ei lasknud mitte kedagi neile ligi. Oli täielik probleem.
Vanemas eas muutus tõrksaks, tahtis rahu ja ei lubanud eriti kedagi enam lähedale lasta. Noh nt lapsi silitama. Hakkas vaikselt urisema ja näitas kihvu.
Suri vähki.
No ja siis oli mul endal siin maal aastaid tagasi (kuni 2009) kutsikast peast üks paberiteta "idaeurooplane". Chappy nimeks. Võimalik, et segavereline. Kutsika ema igatahes oli idaeurooplane. Hästi kõrge jalaga ja suur sale koer ja hästi heleda karvaga. Tumedat oli ainult natukene turjal. Mul siin praegu kahjuks fotot ei ole. No see sai ka tavakäsklustest aru ja kuulas sõna. Ma ise tegelesin kutsikast peale temaga ja said paljud elementaarsed asjad selgeks õpitud. Ta ise tahtis õppida ja talle meeldis see protsess. Oli kõikidega väga sõbralik. Võõraste peale haukus tigedalt, kui mõni selline ilma pererahvata õuele sattus. Kui võõras tuli koos mõne pereliikmega, siis liputas saba, nuusutas üle ja võttis kohe omaks.
Toitu võis vajadusel eest ka ära võtta, vahtis ainult rumala näoga, et mis siis nüüd ja miks küll?
Peitis ja mattis salaja konte ja muud toidukraami. Kui ta nägi, et keegi vaatab, siis jooksis oma kondi või muu ülejäägiga ühest õue servast teise edasi-tagasi nagu "sitahäda" (sic!) ja ei saanud peita, sest keegi näeb. Keerasid selja või läksid nurga taha, siis läks kiirelt mõnda oma kohta ja mattis tavaari maha, ninaga muld peale. Toidukauss oli alati tühi, kõik mis üle jäi, peitis ära. Ma siis käisin vahel, kui mõni lihatükk või kont kusagilt otsapidi välja paistis, näitasin näpuga ja küsisin, et mis see on? Siis tegi tõsiselt lolli näo ette ja vaatas sulle otsa, et millest jutt? Aga kui siis ära läksid, kaevas kiirelt üles ja peitis uude kohta.
Oli elu lõpuni selline "lapsemeelne" justkui kutsikas. Ka vanast peast tahtis pidevalt nagu kutsikas mängida.
Kartis kohutavalt pauku ja äikest. Tundis äikese tulekut pikalt ette ja muutus rahutuks juba ammu enne, kui äike kohale jõudis. Tema järgi vaatasime alati, kas tuleb äike või ei tule ja kordagi ei pannud mööda.
Äikesega (tulekuga ja eemalt kostes) hakkas valimatult kõike hammastega lammutama (kuut, lauavirn, hooned) ja oli suuteline suuremat ja raskemat sorti soojustatud topeltseintega koerakuudi äikesega ketiotsas minema vedama. Tuli kuut metallvaiadega maa külge ankurdada. Vedasime siis teda tuppa või kusagile mujale kõrvalhoonesse, aga ta lammutas seal valimatult edasi ja ei tahtnud ka kuidagi ühtegi hoonesse äikesega sisse minna. Ei aidanud ka näiteks muusika, raadio või TV kõvasti mängima panemine (et ta ei kuuleks väljas toimuvat). See oli tõsine probleem. Paar aastat oli tema kuudi kõrval mul suur lauavirn. Ta siis kaevas selle alla endale koopa kuhu ta alati äikesega lõpuks puges, kui oli omajagu juba lammutanud ja äike kohale jõudnud. Lauavirna likvideerides kaevasin maasse totaalse augu ja panin sinna ühe vana 200L metallvaadi ning ajasin mulla peale. Seal ta siis peitis ennast kui müristas ja mina istusin vihma käes augukõrval nagu lapsehoidja
Alates ca 12 eluaastast ei kuulnud enam hästi. Pidi kõvema häälega hüüdma ja asjatama, et ta kuuleks.
Korra käisid meil siis murdvargad või varas. Meid ei olnud kodus, koer ilmselt magas kuudis ca 20m majast eemal ja alguses ei kuulnud midagi.
Vennad lõhkusid ära köögi akna raamid ja ronisid sisse. Ühe poole aknaruut kukkus katkisest raamist välja ja lendas kildudeks, kui oli lahti kistud. Ilmselt selle kolina peale siis lõpuks ärkas ka koer üles ja kukkus tigedalt haukuma, sest sissemurdja porised saapajäljed läksid köögi akna all köögilaualt otse kööki, seal korra seisatusid ja siis olid pikad sammud maja teises küljes oleva toa akna juurde, see kisti lahti ja hüpati teisel pool maja uuesti välja. Midagi ei olnud võetud. Arvata võib, et koer hirmutas ära
Oli tõeline pereliige. Suri viis kuud enne 15 aasta vanuseks saamist vähki.
Peale selle koera me enam endale koduloomi pole võtnud.
