www.militaar.net

Lemet kirjutas: ↑23 Okt, 2024 15:59

Selle väitega panid küll pea ees lüpsikusse...

Irw...et siis erapidamise lehm lüpsab täie rauaga 365 päeva aastas..

mina pole seda väitnud.
Zootehniline arvestus käib aastase väljalüpsi alusel - liitrit/aastas- ja ka akf Lemeti aastas on 365 päeva.Mitte 365 miinus puhkusepäevad.

mina pole seda väitnud.

Termin "lehm jääb kinni" ei tule tuttav ette?

Põrandaalune meierei pole ka midagi võimatut. Meil tehti vahel kodus võid eestiaegse koorelahutajaga.

Meil mitte. Vähemalt mitte suviti, kuigi riistapuu oli olemas. Lihtsalt suvitajad ja naabrid jõid kõik käest ära ja muud tegemist oli piisavalt, et mitte piima töötlemisrga jaurata.

Lemet kirjutas: ↑23 Okt, 2024 16:28

mina pole seda väitnud.

Termin "lehm jääb kinni" ei tule tuttav ette?

'Lehm jääb kinni" on see periood kus ta ei lüpsa. Pärast jälle lüpsab . Kogu aasta lüps on see 3500 kg .
Selle võib jagada päevade arvuga ja saab aasta keskmise päeva toodangu. Võib ka keeruliseks ajada et jaanuar 0, veebruar 450 jne aga praktikas nii ei tehta ja pole vajagi.

Veel keerulisemaks ajades on see 3500 keskmise rasvasisaldusega või baasiline piim. Nõukaajal oli rasvaprotsent 3,5. Lehm lüpsab alguses rasvast, üle 3,5% piima , pärast ja suvel lahjemat. Neid siis korrutatakse/jagatakse koefitsentidega. Näiteks lehm kes lüpsab pidevalt 4% piima annab seda tegelikult vähem kui 3500 kg kuid koefitsiendiga arvestatakse toodanguks 3500 . Jne.

Meie "maal" võiks see põllumajandusliku tootmise maa, mida kasutati (välja arvatud aed elumaja ümber natukese maasikate ja õunapuudega) olla umbes 1 hektar kartul, teravili ja juurvili ja umbes 5 hektarit heinamaid.

Et siis lubatud 0,6 hektari asemel haris kolhoosipere 6 hektarit? Kümme korda rohkem kui seadusega lubatud ja mitte keegi ei märganud? Ja seda ajal, mil napakad aktivistid ajasid mööda soid taga inimesi, kes tulid enne lubatud kuupäeva marju korjama? Sellisele läbi sõrmede vaatamisele on kaks selgitust: 1) altkäemaks kas siis otseselt ümbriku või käsi-peseb-kätt süsteemi kujul või 2) eriteened nagu näiteks koputamine.

Konkreetne näide ühest lillekasvatajast. Vene ajal elas meie naabruses üks toimekas ja muidu tubli perekond, kuid toonaste seaduste järgi oli tegemist paadunud kurjategijatega. Esiteks olid neil hiiglaslikud kasvuhooned nii linnas kui maal sugulaste juures, kus kasvatati aasta läbi roose ja nelke. Teiseks ei käinud nad päevagi riigitööl, vaid olid ainult oma tööraamatud fiktiivselt tööle registreerinud. Kolmandaks palkasid nad töötajad lilli kasvatama ja müüma. Neljandaks köeti maju ja kasvuhooned Tartu sõjaväelennuväljalt varastatud lennukipetrooliga. Ning lisaks oli neil ka videomakk ja värviteler, millega korraldasid Lääne filmide kinoseansse. Paragrahve justkui koguneks: ekspluateerimine, parasiitlus, varastatud kauba ostmine, lubatust suurema kasvuhoone omamine, nõukogusevastane propaganda levitamine, mittetöine tulu jne. Loomulikult seda märgati ja teatati, kuhu vaja. Ning regulaarselt käisid kontrollid, kes muu hulgas korraldasid ka ümbruskonnas väga põhjalikke reide. Näiteks sai üks naaber karistada selle eest, et oli oma aia taha riigimaale kolm (loe ja imesta: kolm) sõstrapõõsast istutanud. Aga lillekasvatajaga ei juhtunud kunagi midagi, sest ta teadis väga olulist vene vanasõna: "Kui vankriga sõita tahad, pead rattaid määrima."

Heina- ja karjamaa suurusel seadusega määratud suuruse piirangut ei olnud.

Fucs eelmisel leheküljel kirjutas:

§ 101. Kodanike kasutusse antava heina- ja karjamaa suurus.
Kodanike kasutusse antava heina- ja karjamaa suuruse määrab, olenevalt maa kvaliteedist organ, kes annab maa kasutamiseks.

Mina ja neli mu paremat sõpra suviti kopereerusime ja käisime küla inimestel abiks heina tegemas. Algul sugulastel/headel tuttavatel abiks ja pärast kui hooaega jätkus siis ka teistel, kelle häda käes oli. Tasuti sularahas ja lisaks saime ka osa talgute lõpikust. Koduteele/telklaagrisse anti kaasa ka head koduõlu ja vahel ka koduveini.

Niisiis , ilma töö ja vaevata ei saavutata midagi , ei roni kartulid ise salve ega või sahvrisse , midagi pole muutunud , vaid parem tehnika ning teadmised ja oskused on tootlikuse uuele / kõrgemale tasemele kergitanud .

Fucs poolt eelmisel lehel toodud seadusandluses on ka mõiste üksiktalund . Selle kohta pole piiranguid kehtestatud vaid on märgitud et reguleeritakse eraldi määrusega. Mulle tundub et selle üksiktalundi all mõtles seadusandja mingeid eraldiseisvaid metsavahikohti ja praktikas olid pea kõik vanad talukohad üksiktalundid. Vähemalt meie külas tundus see nii sest taluasemetel oli kindlasti rohkem maad kasutuses kui need normid lubasid, Sovhoosi-kolhoosi ajal tühjale kohale ehitatud majadel aga 0,5 ha hingemaad. Lisaks järgiti kuigipalju vanu talupiire. Me küsisime alati naabertalult ( seal elas ainult üksik vanamemm) et kas tema maalt tohib sel aastal heina teha. Talu ise oli ka niisugune et peale sõda olid seal suur rehealune, kivist laut ja elumaja rehealuse küljes.

Kolhoos mis peale sõda loodi võttis rehehoone endale ja vanaema jutu järgi olid seal alguses kolhoosi loomad. Pärast kui juba sovhoos endale sobivasse kohta uue lauda ehitas oli see sovhoosi ladu. Isa ehitas juba enne minu sündi , 1960-ndatel, nii 50 meetrit eemale uue maja ja istutas ümber kogu territooriumi kuuseheki. Sovhoosil seda rehealust ka enam vaja polnud ja niimoodi olid endised taluhooned riigilt üle võetud. See koduõu ise oli juba rohkem kui 0,5 ha pluss põllu- ja heinamaa mida me kasutasime. Külas oli vist kõigil niimoodi et mingid hooned võeti ürg-kolhoosi kasutusse ja kui uus karjalaut või küün või ladu ehitati siis visati bilansist välja kui mittevajalikd, amortiseerunud vms.

vanahalb kirjutas: ↑23 Okt, 2024 22:08 Fucs poolt eelmisel lehel toodud seadusandluses on ka mõiste üksiktalund . Selle kohta pole piiranguid kehtestatud vaid on märgitud et reguleeritakse eraldi määrusega. Mulle tundub et selle üksiktalundi all mõtles seadusandja mingeid eraldiseisvaid metsavahikohti ja praktikas olid pea kõik vanad talukohad üksiktalundid. Vähemalt meie külas tundus see nii sest taluasemetel oli kindlasti rohkem maad kasutuses kui need normid lubasid, Sovhoosi-kolhoosi ajal tühjale kohale ehitatud majadel aga 0,5 ha hingemaad. Lisaks järgiti kuigipalju vanu talupiire. Me küsisime alati naabertalult ( seal elas ainult üksik vanamemm) et kas tema maalt tohib sel aastal heina teha. Talu ise oli ka niisugune et peale sõda olid seal suur rehealune, kivist laut ja elumaja rehealuse küljes.

Kolhoos mis peale sõda loodi võttis rehehoone endale ja vanaema jutu järgi olid seal alguses kolhoosi loomad. Pärast kui juba sovhoos endale sobivasse kohta uue lauda ehitas oli see sovhoosi ladu. Isa ehitas juba enne minu sündi , 1960-ndatel, nii 50 meetrit eemale uue maja ja istutas ümber kogu territooriumi kuuseheki. Sovhoosil seda rehealust ka enam vaja polnud ja niimoodi olid endised taluhooned riigilt üle võetud. See koduõu ise oli juba rohkem kui 0,5 ha pluss põllu- ja heinamaa mida me kasutasime. Külas oli vist kõigil niimoodi et mingid hooned võeti ürg-kolhoosi kasutusse ja kui uus karjalaut või küün või ladu ehitati siis visati bilansist välja kui mittevajalikd, amortiseerunud vms.

Jah, minu esivanematelt pani ka kolhoos taluhoovilt korraliku maakivist lauda pihta, 90ndatel anti koos muude talumaadega tagasi.

ostius kirjutas: ↑23 Okt, 2024 18:38

Meie "maal" võiks see põllumajandusliku tootmise maa, mida kasutati (välja arvatud aed elumaja ümber natukese maasikate ja õunapuudega) olla umbes 1 hektar kartul, teravili ja juurvili ja umbes 5 hektarit heinamaid.

Et siis lubatud 0,6 hektari asemel haris kolhoosipere 6 hektarit? Kümme korda rohkem kui seadusega lubatud ja mitte keegi ei märganud? Ja seda ajal, mil napakad aktivistid ajasid mööda soid taga inimesi, kes tulid enne lubatud kuupäeva marju korjama? Sellisele läbi sõrmede vaatamisele on kaks selgitust: 1) altkäemaks kas siis otseselt ümbriku või käsi-peseb-kätt süsteemi kujul või 2) eriteened nagu näiteks koputamine.

Meie ainus seos punasüsteemiga on 1944 laskurkorpusesse mobiliseeritud vanaisa, kes rindele ei jõudnudki. Ei ainsakti kommunisti, isegi mitte komsomolkusi. Ju siis oli võimalik. Üks vanavanaisa oli EW ajal jaamaülem ja teine KL kompaniiülem. Nagu puhas riigivastane suguvõsa veel.

Ja hektarite kohta on keegi teine kirjutanud, suvatse enne huupi süüdistamist end harida. Minu tähelepanekute kohaselt olid "normis" palju suuremad kartuli- ja põllumaad meie kandis pigem tavalised, mõistagi eeldusel, et harijat oli. Tõsi, toona paljud eelistasid peale kolhoosipäeva alkot rüübata ja oma rasket elu kiruda.

Ja seda ajal, mil napakad aktivistid ajasid mööda soid taga inimesi, kes tulid enne lubatud kuupäeva marju korjama?

Ei ole kordagi näinud sellist asja. Meie olime kõvad korilased, seened, marjad. Jahimehed ka.

Ma ei saa tegelikult küsimuseasetusest aru. Jah, muidugi oli nõukogude kord üdini korrumpeerunud. Jah, muidugi kasutati seda igamoodi ära. Jah, muidugi varastatati nii kolhooside tagant kui igalt poolt mujalt.

Minu arust nõukogude süsteemi omandit tuligi varastada ja igal võimalikul moel oma kasuks pöörata. Ma oleks ise samamoodi teinud.

Selleks, et varastatu "äritegevuse" kasuks tööle panna, on vaja kõvasti tööd ja töötahet. Kolhoosist pihta pandud jõusööt ei muutu iseenesest seapraeks ja kolhoosi saevesis saetud prussid ei muutu lauda katuseks iseenesest. Selleks, et pidada edukalt eraviisiliselt piimakarja, oli vaja sitaks tööd rabada, kolhoosist kõrvale pandu või haltuurakorras põldu kündev traktor on kogu vajaminevast üks pisike-pisike osa.

Kes sellega isiklikku kokkupuudet ei oma ja veel hullem - kes on sündinud kuskil 1990ndatel ja teab sellest vaid kuulukate põhjal, evibki igasugu lollakaid arvamusi, et "eratootmise tegi võimalikuks varastamine". Soovitaks proovida nt lehma käsitsi lüpsta - olen proovinud. Või mis tunne on, kui oled 60-s rõugus olnud heina kaks korda käsitsi hangunud, esimest korda traktorikärusse ja teist korda lakka.

Ka siis oli igasugu virisejaid, nt poiste hulgas heideti ette, et sul ju vanaisa punaveteran, mis tal viga. Mina nägin seda igapäev ju pealt, tööd rabas igal juhul looma moodi. Ma arvan seepärast, et ta pidi varakult saama taluperemeheks (isa suri ära) ja ta oligi harjunud sedasi elama, hetkegi käed rüpes istumata.

Kapten Trumm kirjutas: ↑24 Okt, 2024 9:25
Kes sellega isiklikku kokkupuudet ei oma ja veel hullem - kes on sündinud kuskil 1990ndatel ja teab sellest vaid kuulukate põhjal, evibki igasugu lollakaid arvamusi, et "eratootmise tegi võimalikuks varastamine". Soovitaks proovida nt lehma käsitsi lüpsta - olen proovinud. Või mis tunne on, kui oled 60-s rõugus olnud heina kaks korda käsitsi hangunud, esimest korda traktorikärusse ja teist korda lakka.

Eratootmine eeldas siiski ressursse, millele eraisikul ametlikult ligipääs puudus. Need ressursid tuli siis mitteametlikult hankida, ehk varastada.

Ma ei mõista siin kedagi hukka. Riigikord oli selline mis seda esile kutsus.

Kapten Trumm kirjutas: ↑24 Okt, 2024 9:19

Ja seda ajal, mil napakad aktivistid ajasid mööda soid taga inimesi, kes tulid enne lubatud kuupäeva marju korjama?

Ei ole kordagi näinud sellist asja. Meie olime kõvad korilased, seened, marjad. Jahimehed ka.

Ometigi oli selline kord. Ja inspektorid või muidu aktivistid selle korra täitmist ka kontrollisid ja ka trahvisid selle korra vastu eksijaid.
Selle kohta tehti isegi humoreske "Reklaamiklubis" ja/või följetone "Edasi" Herilaselaadsetes rubriikides, et vat just nüüd selle ühel üle kogu ENSV kehtestatud kuupäeva kättejõudmisel saavad nüüd jõhvikad valmis ja nüüd või trahvi kartmata metsa minna. Ja sõltuvalt aastast (st marjade valmimisest&etc) oligi mõnikord nii, et sellel kuupäeval õhtul seisti autoga metsatee ääres, korv/varustus käes valmis ja oodati millal 23.59 muutus 00.00-ks ja siis võis sirge seljaga metsa trampida parimaid kohti haarama. Ja sellist käitumist (ka töökohtade poolt organiseeritut) oli, ja eks siis sellist kampaanjalikkust ka följetonides naeruvääristati. Ja kui keegi sellist asja ei tea, siis ei tähenda see teps mitte seda, et sellist asja polnud. Lisaks veel näide, et minu ema töökohas oli direktor ja lisaks veel keegi ettevõtet oluliselt juhtiv käsi "parandamatud kalahullud" ja siis nn kõige kõrgema egiidi all organiseeriti samalaadseid kalaretki ettevõtte bussiga (loomulikult koos kõige muu juurdekuuluvaga ). Ja siis oli selle asja tagajärg, et ema jälle rääkis, kuidas pool päeva käis kontorit pidi "kala naistele ärasokutamise mäng" ja "nädalavahetuse muljete arutamine" koos väikeste "klähv+järelhaagistega" (100+50)