Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?
Postitatud: 10 Apr, 2025 12:27
Venestamise ning väikerahvaste keele-kultuuri asjus oli Nõukogude Liidus tegelikult kaks täiesti erineva suuna ja pikkusega perioodi – väga suur liberaalsus ning keeleliste-kultuuriliste eripärade soosimine kuni 1930. aastate alguseni; ning sellele järgnenud ja praktiliselt kuni Nõukogude Liidu lõpuni kestnud pidev ja tegelikult üsna masendavate tagajärgedega venestamine ja suhteliselt halvasti varjatud suurvene šovinismi vohamine.
Kuna tsaari-Venemaal olid üldise 1800. aastate lõpul alanud venestuslaine tõttu ning juutide puhul ka selgete rahvusest tulenevate piirangute-kvootide tõttu impeeriumi mitte-vene rahvad üsna allasurutud seisus, siis tormasid rahvusvähemuste paljud liikmed (lisaks võrdsuse-ihalusele) toetama ka Lenini revolutsiooni. Sellest tulenevalt oli Nõukogude võimustruktuurides, Punaarmees, julgeolekuorganites jm kuni 1930. aastate teise pooleni ebaproportsionaalselt palju igasuguste rahvusvähemuste esindajaid – lätlasi, juute, poolakaid, näpuotsaga ka eestlasi. Ka äsjasündinud kommunistliku Venemaa n-ö rahvuspoliitika oli oma esimesel 15 aastal üsna liberaalne – kui just otse ei soositud, siis ka ei keelatud rahvuskeelset kultuuri- ja hariduselu, loodi nt volgasakslaste autonoomia omakeelse kultuuri ja ühiskonna-eluga; Ukraina NSV-s oli aukohal ukraina keele ja kultuuri arendamine jne jne.
Kõik see lõppes aga üsna järsult ja karmilt alates 1930. aastate keskpaigast alates, mil esmalt otsustati terves reas „rahvuslikes“ koolisüsteemides ja liiduvabariikides sundkorras minna üle kui mitte juba venekeelsele kooliharidusele, siis esimese sammuna kirillitsas alfabeedile. Sellise lähenemise ilmselt üks drastilisemaid näiteid on 1940. aastal Rumeenialt annekteeritud Bessaraabias moldova „rahva, kultuuri ja keele“ leiutamine, mis sisuliselt kujutas ennast kirillitsasse vägistatud rumeenia keelt.
On tõsi, et paljud rahvusvähemused said keskmiselt raskemini pihta 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse kollektiviseerimise ning selle käigus toimunud kulakute-vastaste repressioonidega, kuid väga tõsise hoobi andis paljudele rahvusvähemustele 1930. aastate teise poole nn Suur puhastus, mis tervel real juhtudel võttis väga ksenofoobse ja konkreetsete rahvuste vastu suunatud joone, kui hakati korraldama NKVD nn poola, läti, soome jne „operatsioone“, mille käigus vahistati ja tapeti ebaproportsionaalselt suur hulk nende rahvuste esindajaid ettekäändega, et need rahvusgrupid on läbi imbunud kodanlikust natsionalismist ning imperialistlike riikide spioonidest ja kahjuritest. Samaaegselt puhastati ka riigi, armee ja julgeolekuorganite juhtkonnad pea täielikult igasugusest „mitte-slaavi“ elemendist ning asendati need venelaste, valgevenelaste ja ukrainlastega. Stalini ajastu teisest poolest alates ja sealt edasi juhtus ikka väga harva, kui mõni juut oleks nt Nõukogude Armees kerkinud polkovniku auastmest kõrgemale, või KGB puhul seal üldse teenida saanud.
Vene keele eelistamist sai alati soovi korral põhjendada marksistlike ja leninlike teooriatega ja vajadusega seada sisse üks universaalne „rahvastevahelise suhtlemise keel“, kuid alates Stalini ajast kuni lõpuni välja pidas Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond, partei ja ideoloogia-aparaat vene rahvast siiski selleks jõuks, mis Nõukogude impeeriumit tegelikult koos hoidis, ühendas ja juhtis. Sellega on selgitatavad ka kampaaniad kohaliku „kodanliku natsionalismi“ vastu nii Baltikumis kui Ukrainas, mis sisuliselt tähendas venestamist, ja mis ka ei lõppesid alles Gorbatšovi ajastu viimastel aastatel – ja ka siis ilmselt mitte niivõrd Gorbatšovi ja tema kaasvõitlejate hingeheadusest, vaid pigem rahvusvabariikidest tuleneva surve tõttu.
Seetõttu juhuski nii, et Baltikumis, Ukrainas ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikides säilis lõpuni välja rahvuskeelne keskkooli- ja ülikooliharidus, kuid selle haridussüsteemi sees kasvas pidevalt vene keele tundide arv ning viimase, 1970. aastate lõpus alanud viimase suure venestuslaine käigus kaaluti tõsiselt seda, et rahvusülikoolides tuleks ehk kõiki lõpu- ja diplomitöid hakata esitama vene keeles (ametlik ettekääne – et kõik Nõukogude rahvad saaksid kasu ja aru rahvusülikoolides tehtavast teadusest), mis aja pikku oleks kõik rahvuskeeled muutnud n-ö koduseks olmekeeleks.
Vene NFSV-s, mille koosseisu kuulus ka suur hulk autonoomseid rahvusvabariike, säilis teoreetiliselt kõigil rahvakildudel saada emakeelset haridust, kuid praktikas vähenes seal rahvuskeelsete koolisüsteemide hulk Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel 70-lt 30-ni. Veel peenem trikk seisnes ka selles, kas emakeelne haridus säilis vaid algklassides, või kõigis kooliastmetes kuni keskkoolini välja – selles osas oli iseloomulik, et väga suure hulga erinevate rahvusvähemustega Vene NFSV-s sai alates 1950. aastate lõpust täieliku keskkooliprogrammi oma rahvuskeeles läbida (lisaks venelastele) vaid baškiirid ja tatarlased.
Mis puudutab jutte sellest, kuidas Eesti NSV-s nn rahvuskommunistid kas 1980. aastatel või ka varem justkui oleksid püüdnud teadlikult ja salamahti piirata venestamist, siis see jutt tegelikult ei vasta väga suures ulatuses tõele ning on paljuski selline tagantjärele õigustus. On iseenesest tõsi, et pea kogu Nõukogude perioodi eksisteeris selline nähtamatu ja kirjutamata joon „rahvusmeelsete ja kohalike kommunistide“ ning Venemaalt tulnud venelaste või venestunud eestlaste vahel ning võimalust mööda püüti Käbini ajal hoida ja edendada rahvuslikku kultuuri- ja ühiskonna-elu ning kaitsta ka majandussüsteemi liigsete tarnete eest liidufondidesse jne.
Ainult et reaalsest elust võib leida terve rea näiteid, mis viitavad, et ka need „rahvusmeelsed“ kommunistid viisid lõpuks ellu täpselt seda poliitikat, mida Moskvast nõuti, või et see „iseseisvus“ lõppes esimese pealeköhatamise peale. Mõned näited: rahvuskommunistiks peetud ja sellisena mäletatud Johannes Käbin oli 1940. ja 1950. aastatel EKP ideoloogia- ja seejärel esimese sekretärina üks ägedamaid venestajaid kodanliku natsionalismi vastu võitlemise sildi all. Ei Käbin ega tema liberaalseks kaasvõitlejaks peetud Vaino Väljas köhinud ega takistanud mitte midagi, kui nende võimuperioodil 1960. ja 1970. aastatel toodi Eestisse sisse pool miljonit vene migranti ning eestlaste osakaal rahvastikust langes 64 protsendini (1980. aastate Lasnamägi sellele tegelikult enam midagi väga palju ei lisanud).
On tõsi, et 1978. aasta suvel vahetati „rahvuskommunist“ Johannes Käbin välja venestunud Karl Vaino vastu millele järgnes 1978. aastate lõpus Moskvast tulnud üleliidulise suunise alusel ka uus venestuslaine. Kuid juhin tähelepanu, et needsamad toredad ja rahvuslikud Johannes Käbin, Arnold Rüütel, Bruno Saul, Indrek Toome, kuni 1980. aastani ka Vaino Väljas istusid kõigil nendel aastatel rahulikult edasi oma kõrgetel ametikohtadel partei keskkomitees, Ülemnõukogu Presiidiumis ja Ministrite Nõukogus, kiitsid EKP Keskkomitee büroo istungitel üksmeelselt ja ilma vaidlemata heaks nii suunised vene keele forsseeritud õpetamiseks, fosforiidikaevandamise laiendamiseks, Lasnamäe väljaehitamiseks jne jne. Keegi neist tublidest meestest ei protestinuid nende otsuste vastu, keegi ei lahkunud oma kõrgelt parteiliselt või riiklikult ametikohalt, vaid vastupidi – kui Moskva ja tema kohapealne esimene sekretär olid otsustanud, siis aitasid vaguralt neid otsuseid ellu viia, raiudes muudatused Ülemnõukogus seadustesse ja rakendades need täitevvõimu süsteemis ellu, ehitades Lasnamäed, avades uusi õppehooneid vene keele õpetajate täiendavaks koolitamiseks jne jne jne. „Rahvusliku liikumisega“ hakkasid need tublid seltsimehed tegelema alles 1980. aastate lõpus, kui surve altpoolt ähvardas tekitada sotsiaalse plahvatuse ning kui tajuti ära, et Gorbatšov reaalselt kedagi karistama, vahistama, ametist maha võtma vms ei hakka.
St ma ei taha maha teha või vähendada „rahvuskommunistide“ rolli Eesti iseseisvuse taastamisel – see on reaalne ja täiesti olemas – lihtsalt juhin tähelepanu, et see tegelik ja praktiline „rahvuslik“ asjaajamine tekkis alles siis, kui see oli tõesti lubatuks ja ohutuks muutunud.
Mis puudutab eestikeelsete ohvitseride Eesti NSV-sse suunamist, siis ma tegelikult ei saa aru, mis kavalat või kasulikku rolli see Eesti NSV-s pidi mängima, või milleks see „rahvusliku liikumise“ huvides tegelikult vajalik ja kasulik oli? Eesti soost Nõukogude Armee ohvitserid said üldjuhul oma „koduvabariiki“ teenistusse tulla vaid oma teenistuse lõpuperioodidel kas sõjakomissariaatide süsteemi (sinna oli lihtsalt vaja kohaliku keele oskajaid) või siis kohalikku tsiviilkaitsesüsteemi. Minu arusaamist pidi tingis Eesti soost ohvitseride voo sinna mitte kellegi kaval plaan, vaid ohvitseride endi soov teenistuse lõpus kodumaale naasta, ja seda kahe väga piiratud võimaluse kaudu. Keegi toona ei kujutanud ettegi, et Eesti soost ohvitser oleks võinud saada nt 144. motolaskurdiviisi, 14. õhukaitsediviisi, Balti laevastiku Tallinna või Paldiski mereväebaasi ülemaks või kasvõi Pirita-Kosel paiknenud ehitusvägede poliitkooli ülemaks – ehk ametikohtadele, kus sulle reaalselt allusid sõdurid ja relvad. Mida rajooni sõjakomissar (kelle pea ainus ülesanne on saata kutsealuseid Nõukogude Armee hakklihamasinasse – ja seejuures pea eranditult väljaspoole Eesti NSV-d) või tsiviilkaitsepealik saab teha praktikas „Eesti asja ajamiseks“, sellest mina pole siiani aru saanud.
Kuna tsaari-Venemaal olid üldise 1800. aastate lõpul alanud venestuslaine tõttu ning juutide puhul ka selgete rahvusest tulenevate piirangute-kvootide tõttu impeeriumi mitte-vene rahvad üsna allasurutud seisus, siis tormasid rahvusvähemuste paljud liikmed (lisaks võrdsuse-ihalusele) toetama ka Lenini revolutsiooni. Sellest tulenevalt oli Nõukogude võimustruktuurides, Punaarmees, julgeolekuorganites jm kuni 1930. aastate teise pooleni ebaproportsionaalselt palju igasuguste rahvusvähemuste esindajaid – lätlasi, juute, poolakaid, näpuotsaga ka eestlasi. Ka äsjasündinud kommunistliku Venemaa n-ö rahvuspoliitika oli oma esimesel 15 aastal üsna liberaalne – kui just otse ei soositud, siis ka ei keelatud rahvuskeelset kultuuri- ja hariduselu, loodi nt volgasakslaste autonoomia omakeelse kultuuri ja ühiskonna-eluga; Ukraina NSV-s oli aukohal ukraina keele ja kultuuri arendamine jne jne.
Kõik see lõppes aga üsna järsult ja karmilt alates 1930. aastate keskpaigast alates, mil esmalt otsustati terves reas „rahvuslikes“ koolisüsteemides ja liiduvabariikides sundkorras minna üle kui mitte juba venekeelsele kooliharidusele, siis esimese sammuna kirillitsas alfabeedile. Sellise lähenemise ilmselt üks drastilisemaid näiteid on 1940. aastal Rumeenialt annekteeritud Bessaraabias moldova „rahva, kultuuri ja keele“ leiutamine, mis sisuliselt kujutas ennast kirillitsasse vägistatud rumeenia keelt.
On tõsi, et paljud rahvusvähemused said keskmiselt raskemini pihta 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse kollektiviseerimise ning selle käigus toimunud kulakute-vastaste repressioonidega, kuid väga tõsise hoobi andis paljudele rahvusvähemustele 1930. aastate teise poole nn Suur puhastus, mis tervel real juhtudel võttis väga ksenofoobse ja konkreetsete rahvuste vastu suunatud joone, kui hakati korraldama NKVD nn poola, läti, soome jne „operatsioone“, mille käigus vahistati ja tapeti ebaproportsionaalselt suur hulk nende rahvuste esindajaid ettekäändega, et need rahvusgrupid on läbi imbunud kodanlikust natsionalismist ning imperialistlike riikide spioonidest ja kahjuritest. Samaaegselt puhastati ka riigi, armee ja julgeolekuorganite juhtkonnad pea täielikult igasugusest „mitte-slaavi“ elemendist ning asendati need venelaste, valgevenelaste ja ukrainlastega. Stalini ajastu teisest poolest alates ja sealt edasi juhtus ikka väga harva, kui mõni juut oleks nt Nõukogude Armees kerkinud polkovniku auastmest kõrgemale, või KGB puhul seal üldse teenida saanud.
Vene keele eelistamist sai alati soovi korral põhjendada marksistlike ja leninlike teooriatega ja vajadusega seada sisse üks universaalne „rahvastevahelise suhtlemise keel“, kuid alates Stalini ajast kuni lõpuni välja pidas Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond, partei ja ideoloogia-aparaat vene rahvast siiski selleks jõuks, mis Nõukogude impeeriumit tegelikult koos hoidis, ühendas ja juhtis. Sellega on selgitatavad ka kampaaniad kohaliku „kodanliku natsionalismi“ vastu nii Baltikumis kui Ukrainas, mis sisuliselt tähendas venestamist, ja mis ka ei lõppesid alles Gorbatšovi ajastu viimastel aastatel – ja ka siis ilmselt mitte niivõrd Gorbatšovi ja tema kaasvõitlejate hingeheadusest, vaid pigem rahvusvabariikidest tuleneva surve tõttu.
Seetõttu juhuski nii, et Baltikumis, Ukrainas ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikides säilis lõpuni välja rahvuskeelne keskkooli- ja ülikooliharidus, kuid selle haridussüsteemi sees kasvas pidevalt vene keele tundide arv ning viimase, 1970. aastate lõpus alanud viimase suure venestuslaine käigus kaaluti tõsiselt seda, et rahvusülikoolides tuleks ehk kõiki lõpu- ja diplomitöid hakata esitama vene keeles (ametlik ettekääne – et kõik Nõukogude rahvad saaksid kasu ja aru rahvusülikoolides tehtavast teadusest), mis aja pikku oleks kõik rahvuskeeled muutnud n-ö koduseks olmekeeleks.
Vene NFSV-s, mille koosseisu kuulus ka suur hulk autonoomseid rahvusvabariike, säilis teoreetiliselt kõigil rahvakildudel saada emakeelset haridust, kuid praktikas vähenes seal rahvuskeelsete koolisüsteemide hulk Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel 70-lt 30-ni. Veel peenem trikk seisnes ka selles, kas emakeelne haridus säilis vaid algklassides, või kõigis kooliastmetes kuni keskkoolini välja – selles osas oli iseloomulik, et väga suure hulga erinevate rahvusvähemustega Vene NFSV-s sai alates 1950. aastate lõpust täieliku keskkooliprogrammi oma rahvuskeeles läbida (lisaks venelastele) vaid baškiirid ja tatarlased.
Mis puudutab jutte sellest, kuidas Eesti NSV-s nn rahvuskommunistid kas 1980. aastatel või ka varem justkui oleksid püüdnud teadlikult ja salamahti piirata venestamist, siis see jutt tegelikult ei vasta väga suures ulatuses tõele ning on paljuski selline tagantjärele õigustus. On iseenesest tõsi, et pea kogu Nõukogude perioodi eksisteeris selline nähtamatu ja kirjutamata joon „rahvusmeelsete ja kohalike kommunistide“ ning Venemaalt tulnud venelaste või venestunud eestlaste vahel ning võimalust mööda püüti Käbini ajal hoida ja edendada rahvuslikku kultuuri- ja ühiskonna-elu ning kaitsta ka majandussüsteemi liigsete tarnete eest liidufondidesse jne.
Ainult et reaalsest elust võib leida terve rea näiteid, mis viitavad, et ka need „rahvusmeelsed“ kommunistid viisid lõpuks ellu täpselt seda poliitikat, mida Moskvast nõuti, või et see „iseseisvus“ lõppes esimese pealeköhatamise peale. Mõned näited: rahvuskommunistiks peetud ja sellisena mäletatud Johannes Käbin oli 1940. ja 1950. aastatel EKP ideoloogia- ja seejärel esimese sekretärina üks ägedamaid venestajaid kodanliku natsionalismi vastu võitlemise sildi all. Ei Käbin ega tema liberaalseks kaasvõitlejaks peetud Vaino Väljas köhinud ega takistanud mitte midagi, kui nende võimuperioodil 1960. ja 1970. aastatel toodi Eestisse sisse pool miljonit vene migranti ning eestlaste osakaal rahvastikust langes 64 protsendini (1980. aastate Lasnamägi sellele tegelikult enam midagi väga palju ei lisanud).
On tõsi, et 1978. aasta suvel vahetati „rahvuskommunist“ Johannes Käbin välja venestunud Karl Vaino vastu millele järgnes 1978. aastate lõpus Moskvast tulnud üleliidulise suunise alusel ka uus venestuslaine. Kuid juhin tähelepanu, et needsamad toredad ja rahvuslikud Johannes Käbin, Arnold Rüütel, Bruno Saul, Indrek Toome, kuni 1980. aastani ka Vaino Väljas istusid kõigil nendel aastatel rahulikult edasi oma kõrgetel ametikohtadel partei keskkomitees, Ülemnõukogu Presiidiumis ja Ministrite Nõukogus, kiitsid EKP Keskkomitee büroo istungitel üksmeelselt ja ilma vaidlemata heaks nii suunised vene keele forsseeritud õpetamiseks, fosforiidikaevandamise laiendamiseks, Lasnamäe väljaehitamiseks jne jne. Keegi neist tublidest meestest ei protestinuid nende otsuste vastu, keegi ei lahkunud oma kõrgelt parteiliselt või riiklikult ametikohalt, vaid vastupidi – kui Moskva ja tema kohapealne esimene sekretär olid otsustanud, siis aitasid vaguralt neid otsuseid ellu viia, raiudes muudatused Ülemnõukogus seadustesse ja rakendades need täitevvõimu süsteemis ellu, ehitades Lasnamäed, avades uusi õppehooneid vene keele õpetajate täiendavaks koolitamiseks jne jne jne. „Rahvusliku liikumisega“ hakkasid need tublid seltsimehed tegelema alles 1980. aastate lõpus, kui surve altpoolt ähvardas tekitada sotsiaalse plahvatuse ning kui tajuti ära, et Gorbatšov reaalselt kedagi karistama, vahistama, ametist maha võtma vms ei hakka.
St ma ei taha maha teha või vähendada „rahvuskommunistide“ rolli Eesti iseseisvuse taastamisel – see on reaalne ja täiesti olemas – lihtsalt juhin tähelepanu, et see tegelik ja praktiline „rahvuslik“ asjaajamine tekkis alles siis, kui see oli tõesti lubatuks ja ohutuks muutunud.
Mis puudutab eestikeelsete ohvitseride Eesti NSV-sse suunamist, siis ma tegelikult ei saa aru, mis kavalat või kasulikku rolli see Eesti NSV-s pidi mängima, või milleks see „rahvusliku liikumise“ huvides tegelikult vajalik ja kasulik oli? Eesti soost Nõukogude Armee ohvitserid said üldjuhul oma „koduvabariiki“ teenistusse tulla vaid oma teenistuse lõpuperioodidel kas sõjakomissariaatide süsteemi (sinna oli lihtsalt vaja kohaliku keele oskajaid) või siis kohalikku tsiviilkaitsesüsteemi. Minu arusaamist pidi tingis Eesti soost ohvitseride voo sinna mitte kellegi kaval plaan, vaid ohvitseride endi soov teenistuse lõpus kodumaale naasta, ja seda kahe väga piiratud võimaluse kaudu. Keegi toona ei kujutanud ettegi, et Eesti soost ohvitser oleks võinud saada nt 144. motolaskurdiviisi, 14. õhukaitsediviisi, Balti laevastiku Tallinna või Paldiski mereväebaasi ülemaks või kasvõi Pirita-Kosel paiknenud ehitusvägede poliitkooli ülemaks – ehk ametikohtadele, kus sulle reaalselt allusid sõdurid ja relvad. Mida rajooni sõjakomissar (kelle pea ainus ülesanne on saata kutsealuseid Nõukogude Armee hakklihamasinasse – ja seejuures pea eranditult väljaspoole Eesti NSV-d) või tsiviilkaitsepealik saab teha praktikas „Eesti asja ajamiseks“, sellest mina pole siiani aru saanud.
) järelturult mingi parmuperekonna käest.