Alutaguse hoolekeskuse rasked päevad. Suri kümme patsienti, meditsiinilist abi ei kuskil
Alutaguse hoolekeskuses haigestus koroonaviirusesse kokku 21 hoolealust, neist kümme surid. See lugu räägib sellest, kuidas hoolekeskus jäeti võitluses koroonaviirusega meditsiinilise abi osas üksi.
28. märtsi varahommik. Kell on 6.30. Sihtasutuse Alutaguse Hoolekeskus juhatuse liige Kristiina Ets saab kõne, et ühel Ida-Viru Keskhaiglasse viidud hoolekeskuse kliendil on diagnoositud koroonaviirus.
Esmaseid emotsioone – tohutu ehmatus, hirm, uskumatuse tunne – ei unusta Ets kunagi. Aga sel hetkel pole emotsioonideks aega, need tuleb alla suruda ning kiiresti tegutsema hakata, sest muidu väljuks kõik kontrolli alt.
Ets istub autosse ning kihutab tööle, kutsub kokku välkkoosoleku ning informeerib kõiki töötajaid: meile tuli positiivne diagnoos.
Üsna pea helistab Etsile terviseamet ning annab omapoolsed juhtnöörid, lubades peagi ka kaitsevarustust juurde saata. Alutagusel on kaitsevarustust õnneks ka endil olema – hoolekeskuses on õendusosakond ning neil on olnud kokkupuude nakkushaigustega. Aga terviseamet saadab omalt poolt veel abi ning ilmselt on Alutaguse üks neist vähestest õnnelikest, kes varustusest kriisi ajal kordagi puudust ei tunne.
Ets rahustas töötajad maha ning käib välja edasised plaanid. Koheselt luuakse COVID-19 haigetele eraldi osakond.
28. märtsi varahommikul Ida-Viru Keskhaiglast positiivse vastuse saanud patsient on pärit hoolekeskuse osakonnast, kus on kõige nõrgemad ja halvema tervisega inimesed. Osakonnast, kus inimestel on nagunii rasked sümptomid, millest palavik on üks väiksemaid. See on ka põhjus, miks hoolekeskus haigust kiiremini ei avastanud.
Ets on nii meeskonnaga kui terviseametiga analüüsinud, kust haigus osakonda jõudis. Ning välja jõuti külastajateni, kes käisid oma lähedasi vaatamas 10. või 11. märtsil. Hoolekeskus oli juba enne seda andnud lähedastele soovitused külastamisest hoiduda, eriti, kui ollakse haiged. Aga külastajad tundsid end tervena.
Tagantjärgi arvab Ets, et jäi hoolekeskuse täieliku sulgemisega hiljaks 1-2 päeva. Lähedal asuvasse Iisakusse oli tekkinud haiguskolle ja kohe, kui Ets sellest kriisikoosolekul teada sai – 12. märtsil (valitsuse korraldus uksed sulgeda tuli 13. märtsil) - andis ta telefoni teel käsu oma hoolekeskuse uksed sulgeda. Ets arutleb, et kui Iisakus poleks haiguskollet tekkinud, oleks ehk ka Alutaguse pääsenud.
Üsna ruttu jääb haigeks ka üks hoolekeskuse töötajatest, kuid elanikest siiski hiljem. Seega jõudis kuri viirus Alutaguse eakateni ikkagi külastajate kaudu. Kui viimased käisid hoolekeskuses oma lähedasi vaatamas 10. või 11. märtsil, siis esimesed sümptomid tekkisid hoolealustel 17-18. märtsi paiku. Esimene klient, kes tõsiselt haigeks jäi ja haiglasse viidi, pidas seal vaatamata oma rasketele erinevatele diagnoosidele väga kaua vastu. Saatuslikuks saigi talle lõpuks tema raske diagnoos, mitte niivõrd koroonaviirus.
Ets arvab, et kümnest pandeemia ajal surnud Alutaguse hoolealusest surid ehk kolm COVID-19 tõttu, ülejäänute puhul olid endi diagnoosid niivõrd tõsised, nad olid niigi nõrgad ja koroonaviirus oli üks kaasnevatest.
Päev pärast esimese koroonapositiivse kliendi diagnoosi saadetakse Alutaguselt haiglasse veel neli patsienti. Üks neist sureb juba kaks päeva hiljem.
„Nemad õnnestus meil veel haiglasse saata. Ülejäänud….ülejäänud olid siin juba mõnda aega. Saime hiljem veel mõned kliendid saata, kui nende olukord juba päris kriitiliseks läks, neid ennem ei võetud lihtsalt kaasa,” nentis Ets. „Sest Ida-Viru Keskhaigla valmistus suuremaks puhanguks.”
Ometi oli haigla tühi, hingamisaparaadid ootevalmis ning meditsiinipersonal koduvalves - kui vaja, tulevad tööle. Hoolekeskus jäi aga vaatamata tühjale haiglale oma ülejäänud patsientidega üksi ning põetas neid ise. Õnneks ei jäänud nad haigeks kõik korraga - hoolekeskuses tehti kokku kolm testimist, neist viimase korraldas Ets 14. aprillil ise, et saada selgust, kas haigetega lähikontaktsed - näiteks toanaabrid - on terved. Ja sellest testimisest tuli veel mõni juurde. Kõige viimane kordumistestimine toimus möödunud nädalal.
Kogu perioodi jooksul õnnestus hoolekeskusel haiglasse saata kokku 12 klienti, kui nende tervislik seisund „piisavalt” raske oli. Kolm neist tulid tagasi, kuid siiski koroonapositiivsetena. Haigla ei hoia kauem, kui hädavajalik.
Need, kes Alutagusele jäid, põdesid samuti haigust raskelt. Neil oli palavik, kõhud lahti, nad oksendasid. „See esimene aeg oli meie hooldajatele tohutult raske aeg, koormus oli metsik. Käisin ise abiks, aitasin nii nagu oskasin ja suutsin,” tõdeb Ets.
Enamus hoolealuseid ei suutnud end liigutada, pöörata, süüa. Koroonaviirus oli nad võimetuks muutnud ning hooldajate niigi raske töö muutus veelgi keerulisemaks. Kõhulahtisuse tõttu tuli pidevalt vahetada mähkmeid, oksendamise tõttu tuli pidevalt aga vahetada särke ja voodipesu. Tavapärasest rutiinsest päevaplaanist polnud enam juttugi, kõik pingutasid kolmekordselt. Vahepeal sai hooldaja tunnike puhata, ise süüa ning kõik algas otsast peale. „See 1,5 kuud möödus minu ja minu personali elust nii, et ööl ja päeval polnud vahet. See oli uskumatu kogemus,” tõdes Ets.
Esmalt arutatigi Etsi eestvõttel läbi, kuidas oleks kõige mõistlikum käituda. „Küsisin, kes on nõus vabatahtlikult COVID-osakonda tööle tulema. Kohe olid esialgu nõus vaid kaks inimest. Mõne päeva jooksul lisandus veel kolmas.”
Hooldajatel on 24 tunnised vahetused, seejärel ollakse 24 tundi kodus. Ets jäi hooldajate abiliseks. Omavalitsus pakkus hooldajatele võimaluse elada hotellis ning tagas ka toitlustuse. Infektsioonihirmus ei pidanud nad seetõttu koju lähedaste juurde minema, kuid kerge polnud see kellelegi.
Ets tõi enda jaoks välivoodi ja sättis selle üles oma kabinetti. Laste eest hoolitses kodus abikaasa.
Kõige selle kõrval polnud hoolekeskusel meditsiinilist abi. „Väga mitmed õed töötavad meil osalise koormusega, nende põhitööandja ei lubanud neid siia tööle tulla ja meile jäi vaid kaks täiskohaga töötavat õde,” rääkis Ets.
Õdede säästmiseks lubati neid COVID-osakonda ainult hädavajadusel. Enamasti nad instrueerisid hooldajaid ja Etsi, mida tegema peab ning kuidas inimesi aidata.
Tagantjärele on kõige kummalisem, et mitte ükski Alutaguse COVID-osakonnas töötanud hooldaja, õed ning Ets ise viirust ei saanud. „Kasutasime hoolsalt abivahendeid aga ilmselt aitas meid ka jumal,” naerab Ets.
Tõsi, kuus hoolekeskuse töötajat jäid haigeks, kuid nad nakatusid enne viiruse avastamist ning nemad ei töötanud ka COVID-osakonnas.
Kiirabi käis hoolekeskuses alul kohal iga päev, vahel ka mitu korda päevas. Kogemused kiirabiga on Etsil erinevad. Seinast seina.
Kas Ets ja tema personal jäeti üksi? „Mingis mõttes jaa, mingis mõttes ei. Kohalikku terviseametit ei jõua ma ära kiita - meid aidati nõu ja abiga. Mida vähegi vaja, saime. Sama moodi omavalitsus. Aga jah, meditsiini pool... Selles osas tunnen ma küll, et meid jäeti kõrvale.”
On palju asju, mis Etsile hinge jääb. Ta ei saa aru, et kui haiglas olid hingamisaparaadid ja voodid olid tühjad ning neil oli kodus ootav meditsiinipersonal, siis miks keegi ei aidanud hoolekeskust ja seal elavaid vanainimesi? Miks lasti hoolekeskuse vähestel töötajatel end peaaegu surnuks töötada?
Ets ei heida haiglale otseselt midagi ette - seal on tublid inimesed ja Alutaguse klientide eest hoolitseti hästi. „Aga küsimus tekib, et kui öeldakse, et eakad on prioriteet ja meil on valmidus haiglas olemas ja siis samal ajal on meil lihtsalt tühi haigla. Saan aru ka sellest, et haiglasse peab inimesed saatma aga kui meile on öeldud, et kui pole põhjust kiirabi kutsuda ja saage ise hakkama, siis ma ei saa ka ju kiirabile peale suruda inimest, kellel nende mõistes pole piisavalt tõsised sümptomid. Sellest peaks tegema mingisugused järeldused. Ütlesin ka kiirabile, et olgu, on mõistetav, kui haigla oleks paksult rahvast täis nagu Itaalias ja kui meedikud on valiku ees, kas noorem või vanem inimene. Meie inimesed on elanud pika elu, neil on rasked haigused ja ma saan aru, kui prioriteet on nooremad. Aga kuna antud olukord polnud meie haiglas selline, siis küsisin kiirabilt, miks meie inimesed ei võiks abi saada? Need eakad on kellegi emad-isad, vanaemad-vanaisad. See, et ta on 90 aastane, ei tähenda, et ta sellesse haigusesse surema peaks.”
Seda, mida kiirabi Etsile vastas, ei soovi naine kommenteerida. „See oli julm lugu ja ma ei saa seda avalikult lahata. Kuid ma olen oma tähelepanekutest teavitanud terviseametit.”
Teeb haiget, kui meedikuid peetakse kangelasteks aga hooldajaid mitte. Ets muigab mõrult, öeldes: meid peetakse haiguse laiali tassijateks, teiste nakatajateks, meid kardetakse. Näiteid on küll ja veel, mida Ets välja toob. Rekordpäeval tuli Etsi ühele telefonile 101 ning teisele üle 50 kõne. Paljud helistajad olid oma kogukonna liikmed. Jah, palju oli toredaid inimesi, kes avaldasid toetust. Nii hoolealuste lähedased kui ka täiesti võõrad inimesed. Nad on toonud hooldajatele kommi ja öelnud häid sõnu.
Paraku oli ja on aga ka pea samapalju olnud kritiseerijaid. Ets pidi vastama küsimustele: miks hoolekeskuse töötajad tulevad majast välja, miks nad liiguvad alevikus maskita, miks nad tulevad minu trepikotta, miks nad lähevad poodi, miks nad sõidavad bussiga? Ühe töötaja poolvend pööras tänaval pea ära ega öelnud oma poolõele tere. See oli pidev survestamine ja väga keeruline aeg. „Nii et jah, kangelasteks meid siin ei peetud. Vastupidi. Nagu väga tabavalt ütles Lihula hooldekodu juhataja: hea, et aknaid pole sisse visatud. Siiani kuulen, miks on meie mõni töötaja siin või seal või kas ta ikka tohib lapse lasteaeda viia.”
Ets nõustub võrdlusega, et põhimõtteliselt hoiti Alutaguse hoolekeskuse töötajatest eemale nagu pidalitõbistest. Ets viitab, et juba kriisinädalate alguses sai ta aru küüditamise fenomenist. „Olen alati mõelnud, et kuidas on võimalik reetmine ja saatmine omade poolt. Aga hirmu küüsis inimesed kaotavadki loogilise mõtlemise ning reaalsustaju,” mõtiskleb Ets.
Pole ilmselt võimalik ette kujutada, kuidas Ets hoolekeskuse töö organiseeris olukorras, kus 23 töötajat lihtsalt kadus nimekirjast - kes ehmatas viirusest ära või kes jäi haigeks. Ets ei heida neile seda ette. Ütleb isegi, et enne tööle nö elama kolimist käis ta kodus hirmuga ja desinfitseeris iga koha, mida oli kätega puudutanud. Kuni mõistis, et nii ei saa, tuleb tööle „elama” jääda. Vapratele kohalejäänutele oli koormus sellevõrra suurem. Vapralt käis tööl naine, kellel kodus 90 aastane ema, invaliidist abikaasa ning lapsed ja lapselapsed. Tal oli hirm aga ta käis tööl. Iga jumala päev, otsimata muid võimalusi.
Oli olukord, kus keegi polnud valmis öövahetusse tulema. Üks inimene, kellel on astma, tuli. „Käisin tal kannul ja palusin - hoia ennast. Töötajad on olnud uskumatud. Nii suure südamega.”
Vahel nuttis Ets salaja hommikuti oma kabinetis, sest hinges möllasid tohutud emotsioonid.
23 ära kadunud töötaja asemel uusi ei tulnud. Mõni vabatahtlik õde pakkus ennast küll tööle, kuid nende tunnitasu küsimine oli hoolekeskuse jaoks ülejõukäiv. Küll aitasid aga kaasa ajalehes Põhjarannik ilmunud julgustavad lood hoolekeskusest. „Tänu Põhjarannikule võttis meiega ühendust mitu inimest ja saime mõned abilised juurde.”
Aga eeskätt on Ets ikka ääretult tänulik ja uhke oma tööle jäänud personali üle. Neil kõigil on perekonnad aga hoolekeskuses muutusid nad omaette perekonnaks, töötades samal ajal nii kuis jaksasid. Tihti oli Etsil raske neile positiivset nägu teha ja sisendada, et koos saadakse hakkama. „Ma ei saanud näidata, et ma kõhklen. Et ma kardan. Terve see aeg on tulnud emotsioonid tagaplaanil hoida ning aidata inimesi, nii palju kui suudame.”
Alutaguse hoolekeskusest pole viirus siiani lõplikult kadunud, veel möödunud nädalal tehtud testid näitasid positiivseid proove ning nemad on endiselt eraldi osakonnas. Kuid raskeid haigeid pole enam jäänud, nad on paranemas. Reegleid jälgitakse hoolikalt, sest viiruse sisse toomise oht väljastpoolt maja pole kusagile kadunud. Ka personal ei ela enam hotellis vaid oma kodudes.
Ets möönab, et kogu selle aja juures pole olnud just ülemäära palju head, kuid mõned asjad on siiski ise heaks tehtud. “Oleme saanud tohutu kogemuse. Meil on nüüd pilt sellest, kuidas viirus levis ning oskame valmis olla. Kasvõi gripiks või rotaviiruseks. Aga teine, kõige positiivsem on näha siin kõige raskemas osakonnas olnud nii mõnegi inimese uskumatuid tervenemise teekondi - endine lamaja on tõusnud jalgadele ja istub toolis ning inimene, kes enne ei suhelnud, on jutustama hakanud. Ilmselt tänu sellele tohutule tähelepanule, mis nad on saanud. Ja need, kes haiglast tagasi on tulnud - kui tublid, armsad ja õnnelikud nad on.”
Ets ei pretendeeri oma lugu rääkides aule ja kuulsusele. Küll tuleks aga tunnustada niigi rasket tööd tegevaid hooldajaid, kes viiruse epitsentrisse sattusid. Alutaguse polnud ju ainus. „Hooldustöötajad nagu meedikudki teevad oma tööd südamega ja soovivad anda endast parima. Loodame, et me ei pea enam sellise olukorraga silmitsi seisma - mitte keegi.”
Enne viirusepuhangut oli Alutaguse hoolekeskuses 103 klienti, praegu on alles 91, kaks inimest on lahkunud muul põhjusel. Õnneks ei ole tulevased kliendid ehmunud ja nüüd juba iga päev helistatakse ja küsitakse kohta. Enne 1.juunit ei julge Ets aga uusi kliente planeerida.
.
