www.militaar.net

parkija kirjutas: ↑04 Nov, 2024 21:33 Kuulasin täna Vikerraadiost Uudis + nimega saadet , teises osas oli juttu Lagedi koertest ja kohal oli valla esindaja , toidu - ja veterinaaramet sai sõna , politsei ja keegi petitsiooni tegija esines ka , kokkuvõtteks : pole toimivat seadust , ennetavalt midagi teha ei saa ja nii edasi , muide , loomaia veterinaaril on püss , millega saab näiteks linna eksinud põdra uinutada , ilmselt ka karu või suure koera koos koera peremehega

Viimaks sooviks justiitsministeerium, et kui mõni loom tekitanud ohtu või vigastanud teisi inimesi või nende vara, siis võiks olla võimalik looma omanikult kuni viieks aastaks võtta ära loomapidamisõiguse. Praegu saab loomapidamisõiguse ära võtta lisakaristusena vaid looma väärkohelnud loomaomanikult.

Kapten Trumm kirjutas: ↑15 Mai, 2025 12:58 Sellise õiguse äravõtmine saab olla ainult kohtu korras, mitte ametnikuvorsti suva järgi.
Sest koeraga kaasnev vastutus on riskivastutus ja omanik ei pruugi üldse olla midagi selleks rünnakuks valesti teinud (?), nt koer tõmbab oma kaelarihma puruks, ketist lahti ja pureb kedagi.

«Läksin Päri külas kodunt välja, et oma väikest koera jalutada. Meil oli külas teine lastega pere. Sõbranna koos 4-aastase pojaga tuli minuga kaasa. Me ei võtnud isegi telefone kaasa. Kes oleks osanud arvata, et midagi halba võib juhtuda. Oleme siin külas uued elanikud ja ei tea veel siinseid asju. Jalutasime mõne ridaelamu võrra edasi, olime kusagil lasteaia läheduses, kui järsku ilmus puu tagant suur saksa lambakoer ja sööstis meie suunas. Taipasin, et ta tahab mu koera ja tõmbasin viimasel hetkel koera rihmast üles, omale sülle, mispeale suur lambakoer hüppas minu peale üles ja hammastega kätte, püüdes minult koera kätte saada,» räägib ohver toimetusele.

«Ma kiljusin hirmust, sest ma kartsin, et ta vigastab mu kõhubeebit. Keerasin külje ette ja nii ta mu käe kallale hüppas.​ Mu suur hirm ja mure oli, et ta ei saaks mu kõhule pihta. Ta jäi kuidagi hammastega kampsunisse ja siis rebis end lahti, nii et kampsun ragises,» lisab naine ning kinnitab, et õnneks lõppes kõik hästi tänu tema sõbrannale.

«Sõbranna päästis mu. Sest tema suutis olla hästi konkreetne ja teha kurja häält, et koer eemale peletada, aga too ei andnud nii kergelt järele. Pidi ikka vaeva nägema, et temast lahti saada ja siis me ka ei julgenud eriti liigutada. Liikusime hästi aeglaselt edasi ja see koer liikus meist veidi eemal meiega kaasa ja hoidis silma peal. Nii et ma pidin oma 10 kg koera kõhul kuni koduni süles kandma, sest see elukas oleks ta muidu kohe maha murdnud. Olime kogu aeg valvel, et tõmmata sülle laps, kui see elukas tagasi tuleb ja et kaitsta end,» sõnab Kati lõpetuseks.

Antud juhtumit kajastati ka kogukonna Facebooki grupis «Päri küla».

Kommentaaridest võib välja lugeda, et tegemist on väidetavalt põllunduse ärimehe Koit Karja koeraga, keda terve küla kardab. Nii mõnigi kannab jalutades endaga kaasas lausa pipragaasi. [...]

Ohver kinnitab, et hammustus on haiglas fikseeritud ja asjaga tegeleb politsei. «Kuna öeldi, et korduv lugu ja et omanikku ei huvita eriti, siis pöördusin jah. Muidu oleks lihtsalt tahtnud omanikuga rääkida esialgu. EMOs fikseeritud ja politsei tegeleb juba.»

Artikli avaldumise ajaks ei ole omapoolset kommentaari Koit Karja andnud. Lisame selle esimesel võimalusel artiklile juurde. Seega me ei saa kinnitada, et tegemist on just Koit Karja koeraga. Kuigi Koit Karja ei ole toimetusele seni vastanud, helistas ta ohvrile ning vabandas​. Mehe sõnul polnud teda kodus ja tal pole õrna aimu, kuidas koer aiast plehku pani.

Nii mõnigi kannab jalutades endaga kaasas lausa pipragaasi. [...]

„Jalutasin koos oma koeraga Pirita linnaosas Kloostrimetsas, kui mind ründas rihmast lahti rebinud siberi haski tüüpi koer. Ta hüppas mulle paremasse jalga kinni ning tekitas kolme sentimeetri pikkuse lahtise haav, mis vajas õmblusi. Selle ümbrusesse ulatus ligi 16 sentimeetri suurune verevalum,“ meenutas Kristi Delfi Lemmikloomale.

Ta tegi avalduse ka politseile, ent Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet lõpetas väärteomenetluse „otstarbekuse kaalutlusel“, kuna koeraomanik oli vabatahtlikult hüvitanud kahju – katkised riided ja otsesed ravikulud. „Lisaks viidi koera omanikuga läbi „selgitustöö“ ning seejärel peeti asi lõpetatuks – koeraomanikule ei määratud mitte mingisugust karistust,“ tõdes Kristi, kelle süda niisuguse lahendusega rahule ei jäänud.

Seega esitas ta otsuste peale kaebused Harju maakohtule ja õiguskantslerile: „Tundsin, et see on kõik väga ebaõiglane minu vaatest. Harju maakohus leidis aga, et minu seaduslikke õigusi pole rikutud, sest „soov, et rikkujat karistataks, ei ole seadusega kaitstud õigus“. Kohus märkis küll, et väärtegu oli tuvastatud ja koeraomanik tegu tunnistanud, kuid kuna kahju oli vabatahtlikult hüvitatud ja selgitustöö tehtud, olevat menetluse lõpetamine põhjendatud.“

Juhtumeid, kus koos omanikuga lahtiselt jalutav koer on suuremaid või väiksemaid probleeme tekitanud, jõuab avalikkuse ette aina enam.

„Koeri lihtsalt ongi rohkem kui kunagi varem ja juhtumeid seetõttu nii palju, et need ületavad ühiskonna taluvuse piiri,“ pakub aastakümneid tõukoeri kasvatanud Elo Rahamägi. Sobivate kutsikaomanike välja valimiseks on ta ristküsitlenud kümneid ja kümneid inimesi. Viimasel ajal on ta korduvalt kokku puutunud sarnaste seisukohtade mustriga, mis tekitab nõutust ja hämmeldust. Alles hiljuti suhtles ta perega, kes kinnitas, et neil on kõik koerapidamiseks vajalikud tingimused olemas. Kohale minnes selgus, et aeda kinnistu ümber pole ega ka tule. Lisaks arvanud pererahvas, et jalutuskäikudel hakatakse käima ilma rihmata – las koer lippab! „Kahjuks paljud praegused koeraomanikud ei saa aru, et ilma turvalise aiata ei saa koera õue lasta. Pealtnäha täiesti adekvaatsed inimesed ei mõista ka seda, miks peab koera jalutama rihma otsas,“ imestab kasvataja.

„Ma olen tänaval lahtise koeraga jalutanud inimesele öelnud, et ta ei armasta oma koera,“ ütleb koerte käitumisnõustaja Tiia Ariko, kes on ka atesteeritud kuulekuskoolituse koolitaja. „Meil on autod, jalgrattad ja elektritõuksid, mis võivad kokkupõrkel olla surmavad mõlemale osapoolele.“ Ta teab, et osa inimesi ütleb selle peale kohe, et tema koer ei tee midagi ega lähe sammugi omanikust eemale ja seepärast pole ka rihma vaja. „Mina ütlen selle peale, et alati on esimene kord. Enamasti kokkupõrkel autoga sellest ühest korrast piisabki.“

Ariko meenutab, kuidas Tartu kesklinnas jooksis tema koera nina eest läbi rebane. Ka aastatepikkuse kuulekuskoolitusega ja rihmastatud sportkoera jaoks oli üllatusmoment suur. „Lahtise koera puhul – üks sööst kolm meetrit vasakule, ja sul ei ole enam koera,“ ütleb Ariko. „Iga kord, kui lased oma koera rihmast lahti, ka maapiirkonnas, näiteks ilma aiata krundile, võib jääda viimaseks, kui ta jalutama läheb.“

Ariko on tunda saanud, et paljude oma koeri lahtiselt jalutavate inimeste arsenalis on kindla koha võtnud nii füüsilise rünnakuga ähvardamine kui ka agressiivne ja solvav sõnarahe ning need lastakse kohe käiku, kui keegi julgeb märkuse teha. „Sellised inimesed kipuvad igas valdkonnas arvama, et neil on rohkem õigusi kui teistel, küll aga ei taha nad midagi kuulda õigustega kaasnevatest kohustustest,“ märgib Ariko.

„Kui vastu tulev koer laperdab mitmemeetrise fleksi (rullikrihm, mis kerib rihma automaatselt lahti ja tagasi rullikusse – toim.) otsas ja omanik on samal ajal ninapidi telefonis, on see tegelikult rihmastamata koer,“ nendib ta. Enamasti on taolise jalutamiskoolkonna esindajad noored inimesed. Inimene, kes otsustab, et niivõrd ükskõikse ja enesekeskse käitumisega omaniku koeralt ei ole mõtet ühiskonnakõlbulikku käitumist eeldada, pahatihti palju ei eksi. Ariko lisab, et selline jalutamismaneer on ohuks ka ratturitele, kes ei pruugi peenikest jalutusrihma õigel hetkel märgata ja sõidavad sellesse sisse. „Viga või surma võib saada nii koer kui ka rattur, ja süüdi on koera omanik, keda ei huvitanud, kus tema koer parajasti on ja mida ta teeb.“

Politsei töölauale jõuavad koertega seotud juhtumid seaduse järgi aga alles siis, kui koer on tekitanud teisele koerale või inimesele füüsilist või materiaalset kahju.

Ta tegi avalduse ka politseile, ent Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet lõpetas väärteomenetluse „otstarbekuse kaalutlusel“, kuna koeraomanik oli vabatahtlikult hüvitanud kahju – katkised riided ja otsesed ravikulud. „Lisaks viidi koera omanikuga läbi „selgitustöö“ ning seejärel peeti asi lõpetatuks – koeraomanikule ei määratud mitte mingisugust karistust,“ tõdes Kristi, kelle süda niisuguse lahendusega rahule ei jäänud.