croman40 kirjutas: ↑15 Juul, 2023 9:06
Hitleri kinnisideed demonstreerib väga hästi kõige tuntum (viimane) Stalingradi ründamise käsk, kus ilmselgelt äärmuslikku mikromanageerimisse langenud III Reichi juht soovib, et väed hõivaksid paar hoonet Stalingradis (tõlge D.Glantz ja J.House „The Stalingrad Trilogy)“:
Hitler—in a measure of his increasing desperation—on 17 November cabled Paulus
a new Führer order, which Sixth Army’s operations officer dutifully passed along to the
army’s weary troops at 1315 hours on 17 November:
Announce the following order verbally to all commanders from army down to regiment
fighting in Stalingrad inclusively:
“I am aware of the difficulties of the fighting in Stalingrad and of the decline in
combat strengths. But the drift ice on the Volga poses even greater difficulties for the
Russians. If we exploit this time span, we will save ourselves much blood later.
I therefore expect that the leadership and the troops will once more, as they often
have in the past, devote their energy and spirit to at least getting through to the
Volga at the gun factory and the metallurgical plant and taking these sections of the
city.
The air force and artillery must do all in their power to prepare and support this
offensive.”
Hitler mikromajandas päris palju ja igal pool. Selle narratiiviga võiks peaaegu ta kinnisideed ükskõik millises valdkonna - sündmuse juures tõestada. See oli tal üleüldiselt üsna loll komme, iga asja üle midagi arvata, mida siis "aktivistid" hakkasid ellu viima. Lisaks on sellest "käsust" mis kõlab rohkem soovitusena, võimatu välja lugeda, et saatke nüüd tankiste jalaväelasena rünnakule.
Konkreetsel juhul on Hitleri arvamus tõene. Volga triivjää oli venelaste sillapea varustamisel suur probleem ning kui volga läbi külmus läks neil elu paremaks. Teistesõnadega, kui see ära võtta, siis praegu, mitte aga hiljem, kui see raskem. Kõlab loogiliselt.
croman40 kirjutas: ↑15 Juul, 2023 9:06
Axis history foorumist võib lugeda kahtlemata huvitavaid arvamusi ja viiteid, aga mida täpsemalt soovisite Stalingradiga seoses näidata?
Kui vaadata armeegrupp B ja 6 armeele saabunud saadetisi, on näha, et samad numbrid figureerivad üsna sageli vaheldumisi, ehk teistesõnadega tundub, et raamatupidamislikult läksid varud kirja sellele, kellel käes nad füüsiliselt hetkel olid, mitte sellele üksusele, kelle jaoks nad mõeldud olid, enne kui nad polnud käes. Seega annab varude osas vast parema pildi ette rohkem vaadates armeegruppi B seisu üldiselt, mis tegelikult mängib nagii 6. armee jamade juures võtmerolli.
Selle 27 tonniga, minu viga, kuid suuremas pildis ebaoluline viga. Tegemist siis armeegrupp B-le saabunud toidukogustega - punkt 6, kaasapandud manustes. Kus kulu on 85.6 ja saabunud 27.
- 0779.jpg (56.16 KiB) Vaadatud 2066 korda
Minu meelest jääb veidi arusaamatuks, mille üle me siin hetkel vaidleme?
1. Tervel armeegrupp B-l oli enne uraani suured probleemid varustatusega. Tegelikult ei mängigi 6. armee varustusprobleemid niisuurt rolli, et nõukogude poolel Uraani operatsioon õnnestus, kui see, et kõik saksa liitlaste armeed olid alavarustatud ja alarelvastatud nagu ka 4. tankiarmee (kelle ülesanne oligi väljaspool linna turvalisus tagada). Kui nad oleks oma ülesannetega hakkama saanud, poleks Stalingradi kotti tekkinud, isegi siis kui nad oleks linnas saapaid söönud. Mängis rolli aga, et iga 2.5 rindekilomeetri peale oli üks TT kahur, vähese ja ebatõhusa moonaga ...
2. 6. Armee oli Uraani toimumise ajaks hale vari sellest, mis ta oli Fall Blau alguses. Mille puhul on sul korraga kaks vastandliku seisukohta, 6. armee oli nii nõrgenenud, et pidi tankiste saatma viimaste majade ründamiseks ja samal ajal oleks võinud 6. armee oluliselt muuta Uraani käiku ...
3. Sakslastel puudusid reservid, see asjaolu tegelikult muutis lootusetuks igasuguse hävingu takistamise peale seda, kui rindejooned hajuma hakkasid. Sealjuures, isegi kui neil oleks olnud reserve, poleks vähemalt armeegrupp B koosseisus neil olnud kütust, et neid efektiivselt kasutada.
4. 6. armee probleemid said oluliseks alles siis, kui tervet armeegruppi oli tabanud juba ulatuslik häving ning ta jäi lõksu. Ühesõnaga, Stalingradi kott polnud hävingu põhjus, vaid tagajärg.
Kokkuvõttes sai armeegrupp B-le saatuslikuks see, et nad olid 2 - 3 korda pikkemal rindel, kui nad oleks suutnud hoida. Väljavenitatud, halvasti varustatud transpordiga, relvastuse, toidu ning kõige muuga oludes, kus vahemaid mõõdeti sadades km. Kõik see saigi lõppeda ainult hävinguga, peale 19 novembrit polnud suurt vahet. Ükskõik mida oleks tehtud, asi oleks ühte või teispidi lõppenud faktiliselt ikkagi armeegrupp B hävinguga. Tegemist oli kaardimajakesega keset lõputut steppi, mis esimese suurema tuulekese käes kokku oleks nagunii kukkunud. Õnn on suurte pataljonide poolel, nagu Napoleonil meeldis öelda.
Kui diskuteerida, mida 6. armee ja Paulus oleks saanud oluliselt teisiti teha. Taandub terve küsimus sellele, kas ta oleks pidanud üsna koti alguses üritama välja murdma. Enne Uraani poleks olnud lahkumine reaalne ning igas kotis veedetud päevaga Pauluse olukord halvenes. Seega loogiliselt oleks ta võinud välja murda kusagil novembri lõpus, mis oleks olnud kõige sobivam aeg talle. Selleks ajaks oli enam vähem kott suudetud moodustada ning olukord oli selge.
Minu väide on, et selle suurimaks probleemiks oli see, et tal polnud kuhugi taganeda lihtsalt. Kui oleks isegi kuidagi õnnestunud taganeda suuri kaotusi kandes Tšir-i (mis olekski olnud ainus koht - umbes 40 km Stalingradist edelas (lõunasse taganemine oleks lõppenud hävinguga stepis ... seal oleks pidanud mitte eriti kindla saksa rindejooneni taganema sadu km) oleks Stalingradi kott ümber kandunud lihtsalt Tšir-i kanti, sest keegi oleks pidanud võtma terve Stalingradi piiramisest vabanenud nõukogude väegruppi löögi enda peale. Kohal olnud saksa väed polnud selleks suutelised, taganemisest kõvasti rapsida saanud Paulus oleks samamoodi parimal juhul istunud uues kotis aga halvemal juhul oleks seal laiaks litsutud, tänu raskerelvade ja kindlustatud positsioonide puudumisele.
Mina sellel liigutusel ideed ei näe, sest peamine argument selle poolt on, et nagunii Stalingradis nad hävitati, see oleks neile andnud vähemalt mingi võimaluse. See on tõsi, kuid selle liigutuse hind oleks olnud suure tõenäosusega ka terve armeegrupp A kaukaasiasse kotti jäämine ning kotist väljasolnud saksa vägede veelgi ulatuslikum häving. See ongi terve reaalne vaidluskoht, mis puudutab Paulust, mingeid muid veidigi reaalsusega kooskõlas valikuid tal terve kotti jooksul laual polnud.
Mis küll Pauluse tegevust/tegevusetust ei puuduta, on Mansteini vabastusoperatsioon. Mille puhul oleks saanud teisiti käituda.
1. Tõmmata välja Armeegrupp A kaukaasiast. Eriti 1. tankiarmee kes oleks Mansteinile appi antud, ülejäänud oleks selle jaoks nagunii olnud liiga väheliikuvad + keegi oleks pidanud ikkagi ida - serva kaitsma jääma.
2. Euroopast saata mingid väed appi? Hetkel ei oska öelda, kui palju oleks olnud reaalselt vabasid vägesid selleks, kuid prantsusmaalt oleks ehk saanud mõne diviisi ära tuua.
Selles osas, oli see puhas Hitleri ja OKW möödalaskmine, kes ei mõistnud olukorra tõsidust (või siis jälle mõistsid väga hästi). Kuigi ma pole kindel, kas see oleks ka reaalselt olnud tehtav, eriti mis puudutab lisavägede varustamise osa. Kuid mingid elemendid mõlemast variandist oleks kindlasti saanud Mansteini vabastusoperatsiooni ajaks kohale tuua. Lisaks võib olla oleks ülejäänud rinnetelt kokku kraapida mingid jõud.
Samas on muidugi võimalik, et OKW ja Hitler mõistsid olukorra lootusetust ülihästi ja Mansteini päästeoperatsioon tehtigi rohkem selleks, et Stalingradis istujatel moraali tõsta ning näidata, et tehti kõik mis võimalik.
Mööda ei saa vaadata "elevandist portselanipoes" - kas päästeoperatsioonil oli edulootust? Kuna terve operatsioon isegi rohkemate vägedega oleks ikkagi olnud äärmuslikult riskantne. Stalingradi väljamurdmine on üks asi, teine asi on koridori lahti hoida (isegi Tšir-i oli sealt 40 km) ning mõistlikult suuta sealt ka taganeda, kuhugi uued positsioonid rajada, võtta Stalingradi piiramisest vabanenud nõukogude vägede löök vastu jne.
Põhimõtteliselt oleks selle plaani edukus endas hõlmama pidanud nagunii 2 kaardiväe armee purustamist, kelle koosseisus oli täiesti arvestatav hunnik värskeid vägesid - 8 jalaväediviisi, 3 tankikorpust ning hunniku suurtükkiväge. Mille saavutamine mõistliku ajaakna jooksul oleks isegi oluliselt suuremal Mansteini päästejõududele olnud äärmiselt küsitav ning kindlasti väga kaotusterohke.
Kuid kõik see oli ainult üks osa probleemist. Päeva lõpuks oleks nad pidanud veel taganema sadu km positsioonidele mida oli võimalik kaitsta - keset steppi, kus see lahing oleks aset leidnud, poleks sakslastel olnud mõistlik jääda, isegi kui nad oleks suutnud mingeid positsioone hoida, sest neid oleks kohe kummitama hakkanud samad probleemid, mis said armeegrupp B saatuslikuks. Mille edukus oleks ka enam kui kahtlane, arvestades mis seal jaanuaris toimus. Kus isegi eliitväeosadel õnnestus taganemise käigus kaotada 75% oma koosseisust. Üks asi on kaardil nooli tõmmata, teine aga sadu km lumes, külmas ja näljas vaenlase tule all sumbata.
Igal juhul oleks tõsisem Mansteini päästeoperatsioon sisaldanud endas ka väga olulist riski, et asi oleks lõppenud veelgi masendavamate kaotustega, kui muidu lõppes. Kui Pauluse väljamurdmise edukuseks ma hindaks alla 1%, siis oluliselt suurem Mansteini päästeoperatsioon oleks ehk nii 10 - 20% tõenäosusega olnud edukam, kui asjad läksid pärisajaloos.
Stalingradis tabatud kaotus polnud üldse nii oluline, kui see mis toimus väljaspool linna, kus kaotati 2/3 kogukaotustest. Kui juurde lisada veel sellele järgnenud Voronež –Harkovi operatsioon ning vahepealse sebimise, võib see number olla lausa 3/4.
