Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.

[A4]

„VÕLLIDEST“ JA NATUKENE KA „NUSSIMISEST“

„Võllideks“ nimetati Kaitseväe toonases slängis ülemaid. Teenistuse esimeses pooles kõiki ülemaid, sh ajateenijatest seersante, kuid teenistuse teises pooles, kui saime NAK-ist „tagasi“ meie endi seast kasvanud „võllid“, muutus see termin vist pigem kaadrikaitseväelastest ülemaid tähistavaks väljendiks.

Aga ajateenistuse esimestel kuudel olid uute ajateenijate jaoks „lähimateks“ ja sagedaisemalt kohatud „võllideks“ justnimelt need 2001. aasta jaanuaris teenistust alustanud seersandid ja aspirandid, kes millalgi augustikuus olid reservi ära saatnud koos nendega teenistust alustanud reakoosseisu ning jäid toona kehtinud süsteemi alusel oma 11 kuud kestnud teenistust lõpetama uute ajateenijate „drillseerudena“ (kuigi seda terminit toona ei kasutatud). Nende ülesanne oli – erinevalt kaadrikaitseväelastest rühmaülemast ja -vanemast, kes käisid teenistuses üldjuhul „kaheksast viieni“ – olla hommikust õhtuni noorsõdurite kõrval, et tagada rühmas kord, distsipliin, kaitseväe toonaste tavade selgeksõppimine (koos kõigega, mis sellega kaasnes) jne; samuti viisid nad tihti kaadrikaitseväelaste eest läbi ka teatud väljaõppe osasid.

Üldiselt jagati selliseid mehi Vahipataljonis iga SBK-rühma peale üks aspirant ja kaks nooremseersanti. Nagu öeldud, oli nende ülesandeks tegelikult värsketest kutsealustest kaitseväelaste vorpimine, st selle tagamine, et kõik tunneksid ja järgiksid vajalikus ulatuses määrustikke ja teisi nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid ja tavasid. Sisuliselt tähendas see kõik selle tagamist, et sõdurid oleksid õigel ajal rivis kohal, näeksid rivis ühtemoodi välja, astuksid (sõna otseses mõttes) ühte sammu, et keegi rivis ei „igetaks“ (st räägiks) või ei „säbeleks“ (st ei teeks rivis seistes liigutusi, mis pole rivimäärustikuga ette nähtud), et kasarmutoad oleksid puhtad, korras, voodid tehtud ning kappide sisu paigutatud taaskord selliselt, nagu kord ette näeb jne jne.

See oli protsess, millega siis loomulikult kaasnes see, mida sõdurislängis toona „nussimiseks“ nimetati, ning mida mina, aga ilmselt ka paljud teised tulevased ajateenijad enne teenistust pelgasid rohkem kui asi tegelikult väärt oli. Mismoodi seda „nussimist“ siis praktikas rakendati, võib ilmselt ette kujutada igaüks, kes on Kaitseväes aega teeninud. Olles aastate ja aastakümnete jooksul kuulnud lugusid ka sellest, mismoodi „kord“ oli teistes väeosades või teistel aastatel (või isegi aastakümnetel), siis saabki öelda, et see kõik sõltus aastakümnest, väeosast või siis teatud juhtudel ka konkreetsete „võllide“ nõudlikkusest, nahaalsusest või mõnedel juhtudel lihtsalt sellest, kui „munn“ mõni mees võis teinekord olla.

Vahipataljoni 2001. aasta sügisel alustanud noorsõdurite „nussimise“ asjus julgen väita, et jutud, aga ilmselt ka varasematel aastatel kehtinud kord olid hullemad, kui hirmud ja asjade tegelik seis. Võrreldes tänasega oli kord toona (vähemalt SBK ajal) ilmselt siiski rangem – noorsõdur ei tohtinud ilma ülema loa ja saatmiseta iseseisvalt lahkuda kasarmukorruselt, aga erinevalt mingitest varasematest aastatest ja mõnest teisest väeosast ei pidanud absoluutselt kõike tegema joostes. Selle peale, et kõik ilmuksid koridori peale rivisse üheaegselt, kannaksid täpselt ühesugust vormi (st ei saanud olla nii, et pooltel meestel on vormijaki all hall kampsun, teistel aga roheline sobla-jobla), et keegi rivis ei keerutaks ega möliseks, olid karistused standardsed – kas individuaalsed kätekõverdused või kollektiivselt tervele rühmale. Kui keegi rivisse hilines (oli nt parajasti vetsus poti peal), siis „ootasid“ ülejäänud teda kätekõverdusi või kükke tehes. Liikuvas rivis vea tegemise peale saadeti eksija ruttu „orbiidile“, st tegema jooksuringe ümber samaaegselt edasi liikuva allüksuse. Tolknevate niidiotse eest saadi samuti kätekõverdusi jne. Aegajalt leidsime oma kasarmutuppa naastes eest segamini paisatud (st kehvasti tehtud) voodid või kapid. Lahtijäetud taskuklapp või püksitaskusse unustatud käsi võis lõppeda korraldusega see tasku teatud ajaks kinni õmmelda, et ei tekiks enam kiusatus sinna oma käbarad toppida jne.
Seejuures sain suuresti tagantjärele tarkusega aru, et üsna suur osa sellest „nussimisest“ kandis kokkuvõttes vajalikku ja üllast eesmärki. Mitte isegi niivõrd selles mõttes, et see harjutas noorsõdureid ülemate käske ja korraldusi koheselt ja vastuvaidlemata täitma, vaid see tagas kokkuvõttes aja kokkuhoiu kõigi jaoks ning võimaldas suhteliselt piiratud ajas ja ruumis suurt hulka inimesi efektiivselt liigutada, „käidelda“ ja väljaõpetada. Nt kui sul on vaja suhteliselt väikesest sööklast tunni aja jooksul „läbi lasta“ 350 ajateenijat niimoodi, et kõik jõuaksid oma kolmekäigulise lõunasöögi kätte saada ja ära süüa, siis ega seda polegi teistmoodi võimalik tagada kui seeläbi, et iga üksik rühm reaalselt jõuab ettenähtud ajaks järjekorda. Või kui ühe peldikus istuva sõduri pärast ei saa ülejäänud 49 meest õigel ajal nt klassitundi alustada ja peavad selle asemel koridoris tühja passima, siis on üsna ruttu ka see krooniline hilineja huvitatud sellest, et edaspidi mitte enam hilineda.

Aga teisalt oli selle „nussimise“ hulgas ka asju, mis ka tagantjärele tarkusega olid ikka üsna tarbetud. Näiteks needsamad niidiotsad, või sentimeetri täpsusega ülesse tehtud sõdurivoodid, millel pole minu hinnangul mingit seost sõjalise väljaõppe ja efektiivsusega ja mistõttu neid asju täna enam minu arusaamist pidi ei nõuta.

Samas olgu öeldud, et absurdsete metsikusteni meiega tehtud „nussimine“ ei läinud. Paar aastat varem samas väeosas teeninu jutustas mulle nt ettevõtmisest nimega tolmurulli/suitsukoni/banaanikoore matused, mis tähendas seda, et toast leitud tolmurull või prügikasti jäetud banaanikoor sai endale matused niimoodi, et terve rühm läks lahinguvarustuses joostes väeosast Vanaka mäele; mäe tipus hakati vahetuste kaupa jalaväelabidatega kaevama täismahus hauda sellele õnnetule konile või tolmurullile, mille käigus hauakaevamisega parajasti mitte-tegelevad ajateenijad pidid jooksma ringiratast mäetipul oleva haua ja mäe jalami vahet. Samamoodi ei tulnud keegi meie ajal mõttesegi korraldada siin eespoole kirjeldatud „tuletõrjehäiret“, mille käigus kõik sõdurivoodid ja kapid kasarmutubadest õue ja tagasi tassiti – ei taha ausalt öeldes isegi mõelda sellele, kui palju tarbetuid vigastusi ja õnnetusi võib juhtuda siis, kui keegi üritab nt sadakond u sajakiloist sõdurikappi Vahipataljoni 4. korruselt kiiruga alla õuele ja tagasi tassida. Seda enam olin ma imestunud, kui kuulsin, et kümmekond aastat hiljem oli selliste lollustega jälle ots lahti tehtud.

Seetõttu tundub mulle – eriti tagantjärele – et meie drillseersandid tegid meiega seda, mida oli vaja teha + seda, mida nende endiga oli tehtud. Samas ei pingutatud selle kõigega minu hinnangul üle ning kohati tundus, et mõnda asja tehti meiega mitte selleks, et miski vajas „parandamist“, vaid selleks, et me kah kaitseväe „traditsioonidest osa saaksime“. Nt suutsime me oma kasarmutubasid algusest peale suhteliselt korras ja puhtana hoida, aga ühel korral tubadesse naastes leisime ikkagi eest „lumesaju“, st sajad ja tuhanded peeneks rebitud ja üle terve roa laiali paisatud väikesed valged paberitükid (huvitas, kes ja kus selle „rebestamisega“ küll viitsis tegeleda?), mis tuli siis jäägitult ära koristada.

Miks see „nussimise tase“ meie ajal kokkuvõttes suhteliselt normaalne (eriti varasemate aastatega) oli? Ilmselt oli selleks mitu põhjust. Esiteks oli Kaitsevägi tervikuna võrreldes „metsikute“ 1990. aastatega kasvanud ja arenenud ning suutis suurema osa sõdurite päevast ära täita ettenähtud ja mõtestatud väljaõppega, mille kohatisel puudumisel 1990. aastatel oligi väljaõpe asendatud ülemate fantaasiate ja isetegevusega „distsipliini tugevdamiseks“. St päevakavas lihtsalt polnud enam ruumi mingite väga mahutake lolluste korraldamiseks. Teiseks nägi Kaitsevägi toona ka ise vist üsna palju vaeva selleks, et väeosades lolluste ja ülepingutustega ei tegeletaks. Vanemad lugejad ilmselt mäletavad, et 1990. aastatel oli ajakirjandus pidevalt täis artikleid sellest, kuidas ühes või teises väeosas on ajateenijaid sedavõrd palju taga kiusatud, et need massiliselt jooksu läksid + igasugused tarbetud õnnetused jms, mis tihti lõppesid surmade ja püsivate invaliidistumistega. Oli suht arusaadav, et Kaitseväe juhtkond soovis sellistest probleemidest ja kajastustest vabaneda, mistõttu mäletavad kõik toona aega teeninud ilmselt Kaitseväe peainspektorit major Einar Laignat, kelle poole kõikidel ajateenijatel oli õigus oma murega pöörduda, kui talle tundus, et teda teenistuses kiusati, määrustikuväliselt karistati jne. Ja kes tavaliselt sekkus üsna kiiresti ja resoluutselt, kaldudes oma otsuseid tegema ajateenijate kasuks (ka siis, kui selleks võibolla tegelikult põhjust polnud). Vahipataljoni puhul lisas pikantsust asjaolu, et major Laigna oli väeosas peaaegu igapäevane külaline, tulles õhtuti oma ametiautoga järele pataljoni raamatukogus töötavale abikaasale.

Kolmandas põhjus võis meie puhul olla üsna banaalne. Meie kompaniis olid kõik ajateenijad keskharidusega ja pea eranditult eesti emakeelega, st neil polnud probleeme käskudest-korraldustest arusaamisega ja lisaks mõistsid kõik loomulikust intelligentsist, et mõistlikum ja efektiivsem on seersandite korraldused ja nõudmised võimalikult ruttu ära täita, sest siis jääb „nussimine“ ära ning saab kiiremini „õhtale“. Ja neljandaks arvan mina isiklikult, et meie „drillseersandid“ juhtusid lihtsalt olema normaalsed, intelligentsed ja hea huumorimeelega isiksused, kellel polnud mingeid varjatud alaväärsuskomplekse, mida ülepingutuste ja võimuliialdustega noorsõdurite peal välja elada. Mina – ja ma arvan, et enamus minu lennu ajateenijatest – meenutab neid pigem hea sõnaga. Nii et kui ma kuskil harva tänaval vms kohtan toonast nooremseerant Kalvi Kiike või toonast nooremseersant Kristo Romanenkovit, siis lähen ikka sõbralikult juttu ajama.

Kaadrikaitseväelasi oli kompaniis toona umbes sama palju kui ka täna väljaõppekompaniides: leitnant või kapten kompaniiülemaks, nooremleitnantist kompaniipülema abi ja veeblist kompaniiveebel ning rühmades üldjuhul ohvitserist ülem ja allohvitserist rühmavanem.

Toonase A-kompanii ülemaks oli meie teenistuse esimestel nädalatel leitnant Hannes Meimre, kes seejärel kuskile kursustele lahkus. Minul oli temaga vaid üks kokkupuude. Nimelt kutsuti mind teenistuse esimestel päevade jooksul mingil põhjusel – millisel, ei mäleta, see pole antud juhul ka oluline – kompaniiülema juurde. Kuna eelnevatel päevadel olime me kokku puutunud vaid oma drillseersantidega ja harjutanud vaid määrustikukohast pöördumist „härra seersant...“, siis suht automaatselt pöördusin Meimre kabinetti sisendes ka tema poole samamoodi: „Härra seersand, reamees X ilmus teie käsul!“ Sellele järges automaatselt järsk soovitus auastmed selgeks õppida koos ähvardusega karistusest, mis koosnes sellistest elementidest nagu „seljakott“, „telliskivid“ ja „staadioniringid“.

Meimre lahkumise järel oli mõnda aega kompaniiülema kohusetäitjaks nooremleitnant Andrus Kahr – pikka kasvu kõhetu, pisut robotlike liigutuste ja robotliku, raiuva kõneviisiga ohvitser, kes oma esindusliku välimuse tõttu tihti tseremooniatel ka aukompanii ülemana tegutses. Kokkupuuteid temaga oli sõduritel üsna vähe – ei mäleta, et ta oleks läbi viinud ühtegi õppetundi vms. Kompanii sõdurite poole pöördus ta minu vist mingi vähegi sisulise jutuga vaid korra – vahetult SBK-rännaku eel soovis sõduritele edu õpitu demonstreerimisel vms, aga ka siis oli tema jutu peamiseks sisuks manitsus, et keegi rännaku ajal priimuste tarbeks väljastatud puupiiritust jumala eest ära ei jooks ja pimedaks ei jääks. Kümmekond aastat hiljem lahkus Kahr teenistusest leitnantina ja vist Scoutspataljoni personalisektsiooni ülema ametikohalt ja töötas hiljem veel pika aega KRA Värbamiskeskuses.

Hoopis teist masti mees oli 2002. aasta jaanuaris kompaniiülemaks määratud kapten Urmet Reimann, kes oli äsja lõpetanud Kõrgema Sõjakooli 1. keskastmekursuse. A-kompaniile mitteoamaselt oli Reimann lühikest kasvu ja suhteliselt tüüaka kehaehitusega ning rääkis samuti pisut imelikus „raiuvas“ ja järsus kõneviisis, mida sõduritel oli kerge tema selja taga imiteerida. Aga see kõik ei tähenda, et Reimanni üle oleks naerdud vms. Vastupidi – Reimann oli minu arvates väga asjalik, aktiivne ja normaalne ülem. Suurema osa ajast ei kükitanud ta mitte oma kabinetis, vaid oli rühmade juures väljaõpet läbi viimas või kontrollimas. Kas alati oli just mõistlik noorelt ja roheliselt kaadrilipnikult rühma väljaõppe läbiviimine üle võtta, on ilmselt pisut küsitav, aga igatahes oli Reimann väga huvitatud sellest, et väljaõpe oleks asjalik, efektiivne ja tulemuslik. Teine suur ja positiivne muudatus – ajateenijate jaoks – oli tema linnalubade poliitika, mis tolle aja kohta oli väga liberaalne ja oma ajast ees, aga sellest kirjutan ma millalgi eraldi. Hiljem teenis Reimann Viru jalaväepataljoni ülemana, Kirde kaitseringkonna staabiülemana ja mitmetel mobilisatsiooniga seotud ametikohtadel peastaabis. Mõned aastat tagasi läks ta kolonelleitnantina reservi ja töötab ka täna Kaiteministeeriumis mobilisatsiooni ja lahinguvalmidusega.

A-kompanii veebliks oli meie teenistuse esimestel kuudel veebel Teet Leedu – legendaarne kuju, keda mäletavad ilmselt kõik enne 2001. aastat seal aega teeninud. Leedu oli selline punetava näoga, valju häälega mees, mis vihjas (õigustatult) teatud sorti viinaveale. Kompaniis oli tema ajal väidetavalt kord hästi majas, kuid suure osa tegelikust tööst kompanii varustuse, varade jms majapidamise korraldamisel tegid ära ajateenijate seast väljavalitud kompanii kirjutaja ja relvur. Mina ei oska öelda, kas Leedu oli pidevalt väikese vine all või pigem „tsüklimees“, aga see kõik lõppes sellega, et millalgi 2002. aasta varakevadel oli purjus Leedu pataljoni territooriumil sattunud sõnavahetusse pataljoni ülema kohusetäitja kapten Uuspaluga, kes ilma pikema jututa oli lasknud Leedu arestikambrisse kainenema panna ja seejärel teenistuses minema lüüa. Keegi oli teda aastaid hiljem näinud täiesti allakäinu ja põhjajoonuna. Kroonilistel alkohoolikutel ei tohigi ilmselt tegevteenistuses kohta olla, aga ilmselt oli teenistus see, mis Leedut kuidagi „rea peal“ hoidis.

Pärast Leedut sai kompanii veebliks Andres Lillemägi, kes oli igati rahulik, asjalik ja „normaalne“ tegelane, eriti veebel Leeduga võrreldes. Ajateenija puutus temaga kokku peamiselt Kadrioru vahtkonna n-ö eelrivitusel (st see toimus päeval, enne kõikide vahtkonade ja toimkondade „ametlikku“ rivistust pataljoni korrapidaja-ohvitseri poolt õhtupoolikul), kus ta kontrollis tseremoniaalvormide korrasolekut ja kontrollis pisteliselt vahtkonnateenistusega seotud määrustikupunktide tundmist. Teenistuse edenedes muutusid need ülevaatused aina lühemaks kuni veebel Lillemägi lõpuks ütles meile naljaga pooleks, et „te teate praeguseks ise kõige paremini, mida tohib teha ja mida ei tohi teha – ärge ainult „vahele jääge“. Ja nii ka oli. Lillemägi teeniski järgmised 20+ aastat Vahipataljonis tseremooniate „alal“ ja saadeti paari aasta eest pidulikult reservi.

Rühmade vanemateks olnud nooremveeblid olid Lillemäega sarnased – Lahingukoolis suhteliselt hiljuti enamvähem korraliku ettevalmistuse ja väljaõppe saanud rahulikud ja asjalikud mehed – Kristo Vaga, Aivar Pennert ja keegi veel – ja üks naisterahvas, telesarjast „Robinsonid“ tuntuks saanud Siiri Kuusmann.

Ülemaid jagus toona A-kompaniis nelja rühma peale kaks lipnikku ja kaks Sõjakoolist tulnud nooremleitnanti. Toona võidi (ideaalis vist lühemaks ajaks) rahuaja rühmaülemaks määrata ka ajateenijana reservrühmaülema kursused lõpetanud ning tegevteenistusse astudes lipniku auastme saanud inimesi. Ühel nendest lipnikest – Taivo Talpasel – õnnetus niimoodi rühmaülemana teenida vist päris mitu aastat ning hiljem teenis ta veel leitnantina Vahipataljoni ja Põhja Kaitseringkonna staabis. Teine toonastest lipnikest – Elvis Mets – oli ajateenistuse samas väeosas läbinud umbes aasta eest ning seejärel meiega umbes samal ajal tegevteenistusse naasnud. Väga kauaks ta pärast „meie lendu“ miskipärast siiski tegevteenistusse ei jäänud.

Lisaks nendele lipnikele oli Vahipataljonis veel terve rida nooremleitnante, kes olid äsja lõpetanud Kõrgema Sõjakooli 4-aastase põhikursuse. A-kompaniis oli üheks rühmaülemaks Toomas Tõniste – pikka kasvu, esindusliku välimusega, asjalik ja karismaatiline ohvitser, kes jättis igati hea ja positiive mulje; teenis hiljem ka Kuperjanovi pataljoni ülemana ning on ka täna tegevteenistuses kolonelleitnantina. C-kompaniis oli aga oma teenistust alustanud näiteks tänane 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla.

Samas polnud Kõrgema Sõjakooli lõpetamine automaatselt mingiks kvaliteedigarantiiks. Teiseks toonase A-kompanii nooremleitnantiks oli Tõnis Lattik – kergelt juba toona tüsedusele kalduv, kuid sõduritega väga rahulikku, pingevaba ja informaalset suhet harrastanud mees. Enda sõnul oli ta Kõrgema Sõjakooli lõpetanud oma kursuse parimana, mis – nagu ma hiljem teada sain – ei vastanud pehmelt öeldes tõele. See kõik hakkas aja jooksul ka silma torkama, eriti välitingimustes. Näiteks kevadel, A-kompanii allüksuse kursuse ajal metsas „kompaniiülemana“ tegutsedes (kõik kompanii kaadri-rühmaülemad said „põllul“ olles kordamööda kompanii juhtimist, st oma SA-rolli harjutada“) sisustas ta oma aega sellega, et samal ajal kui ta alluvad palehigis kaitsepositsioone rajasid, lasi ta ühe staabitelgi päikesepoolsele küljele lohistada hunniku maskeerimisvõrkusid, mille vahele pugedes „väejuht“ kevadsoojust nautis, aeg-ajalt käskjalgade kaudu mõne korralduse andis, aga esmajoones tegeles kompanii kokkade poolt talle külmakastist toodud ja sõduritele magustoiduks ettenähtud kohukeste mugimisega. Ei usuks, kui ise poleks näinud!

Teine analoogne näide paar nädalat hilisemast ajast, kui kompanii harjutas rünnaku läbiviimist. Kui näiteks kaadrilipnikud või ka nooremleitnant Tõniste ajasid kompanii rünnakut juhtides endale selga rakmed, kiivri, automaadi ja kämo, siis nooremleitnant Lattik juhtis rünnakut niisama suvises välivormis ringi tatsates, ilma igasuguse erivarsustuse, kiivri ja kämota, relvaks vaid üks hiilglaslik värskelt puidust vestetud „Kalevipoja mõõk“ (millal ta selle jõudis veel valmis nikerdada?). Ootamatult keset rünnakut kuskilt välja ilmunud kapten Reimann ei pidanud paljuks sellist vaatepilti nähes Lattikut ajateenijate kuuldes „klouniks“ sõimata.

Hiljem teenis Lattik mõnda aega Vastse-Kuuste kutsekooli juures toimunud kaitseväe autojuhtide ülemana ning löödi u 2010. aasta paiku Kaitseväest minema pärast seda, kui ta sai kriminaalkorras karistada katse eest petta kaitseväelt välja Norras õppustel käies tuhandete kroonide ulatuses majutusrahasid, mis tegelikult olid juba norrakate poolt kinni makstud. Leitnanti auastmest kaugemale ta teenistuses ei jõudnudki, mh vist tegematajäänud kehaliste katsete tõttu, sest Vaste-Kuustes oli tema hüüdnimeks olnud „kahesajakilone leitnant“.

Veel mõned allüksuse tasandi kaadriväelased, kes tollal Vahipataljonis figureerisid. Pataljoni nooremallohvitseride kursuse ülemaks oli nooremleitnant Janek Lauri – rahuliku olemisega ja hea mulje jätnud ohvitser, kes mõned aastad hiljem väga traagilisel ja koledal kombel koos oma perega elust lahkus. 2002. aasta kevadel ilmusid veel väeossa, jaanuaris teenistust alustanud ajateenijatest SP-kompaniid koolitama kaks instruktorit – nooremleitnant Andres Ambros ja veebel Ragnar Reitsakas. Esimene oli suurt kasvu, musklis „rambo“, teine aga lühikest ja kõhetut kasvu, mistõttu said nad tagaselja hüüdnimeks Batman ja Robin. Hiljem on mõlemad saanud tuntuks palgasõduritena Iraagis.

Toona Vahipataljoni staabis teeninud ohvitseride nimed ei ütle hilisematele ajateenijatele või kaitseväelastele ilmselt suurt midagi, sest valdavosa nendest enam edaspidi suurt ja pikka karjääri ei teinud ja kadusid teenistusest u 2010. aasta paiku. Põhjus on paljuski objektiivne – suur osa nendest 2000. aastate alguses allüksuse tasandilt pataljoni staapi edutatud leitnantidest ja kaptenitest olid oma teenistust alustanud 1990. aastatel ohvitseride kiirkursustelt, kus keskhariduse baasil anti esialgu 2-kuuliste, hiljem vist kuni 6-kuuliste kursuste läbi ohvitseride baasväljaõpe. Täitmata ohvitserikohti oli kaitseväes toona palju, aga kulus veel aastaid enne kui alates 1992. aastast korraldatud toonase Riigikaitse Akadeemia n-ö päris ohvitseride kursused hakkasid „toodangut“ ja „massi“ andma. Ideaalis pidid kõik need ilma kõrghariduseta ohvitserid hiljem tsiviilülikoolidest omale vähemalt bakalaureusekraadi omandama, aga suur osa seda erinevatel põhjustel teha ei suutnud, mistõttu nende karjäär takerdus ja seejärel ka lõppes, kui seadusega enam järjekordset „ajapikendust“ ei antud.

Olgu nad siiski nimeliselt ära mainitud – pataljoni ülemaks oli teenistuse esimestel kuudel leitnant Madis Uibopuu, pärast teda kohusetäitjana kapten Andrus Uuspalu. Pataljoni staabiülemaks oli leitnant Omar Jaeski (hiljem koloneliks tõusnud Aivar Jaeski vend), pataljoni S-1 oli Soolind, S-2 Jüri Bachmann, S-3 Rudolf Jeeser, pataljoni pioneeriohvitseriks oli Kustov (tema pioneerikursus oli selline, et pea ükski meie rühma keskharidusega poistest ei suutnud läbida seda kõige lihtsama kategooria minööri eksamit). Nendest nimedest vaid Bachmann ja Jeeser tegid siiski natuke pikema karjääri – esimene Kaitseliidu tagalaülemana ja Lääne maleva juhtkonnas; Jeeser aga logistikasüsteemis, sh Logistikakeskuse ülemana ja Kaitseliidu Viru maleva pealikuna, kuid ka talle sai haridusnõue saatuslikuks.