www.militaar.net

igaljuhul kui Tartu kirsasaapad jalga sai siis tundus et nagu polekski midagi -nii kerged olid

muidugi aastaga oli ka neil aeg täis aga rohkem polnudki vaja

rohkem pole kirsat olnud vaja jalga panna juba 20 aastat

Mis puutub kirsade sissekandmisse, siis mind võeti kroonu 2.novembril. Kirsad sain jalga utšebkas 4.novembril. Peale oktoobripühi (kas vist kohe 9.novembril) oli selline üritus nagu "razminirovanie", kus rivistati Adaži poligoonile noorsõdurid üles nii umbes 5 - 6 meetriste vahedega ja padavai kõmpima teise poligooni otsa ca. 25 kilomeetrit, seal pöörati ots ringi ja tagasi kõmpima. Teine päev korrati. Eesmärk leida üles igasugused õppustest järgi jäänud lõhkemata kola. Nii, et kui praktiliselt esimese nädalaga harjumatutes jalanõudes (kirsad pluss partjankad) maha kõmpida harjumatutes tingimustes (poligoon pole linna asfalt, ega ka mitte külavahetee) umbes 100 kilti, mida siis jalad ütlesid. Aga kirsad olid sissekantud nagu naksti. Veikene probleem tekkis kui aasta pärast uued kirsad anti (kirsade norm oli aasta), aga siis olid jalad harjunud ja ei pannud enam asja nii väga tähelegi.
Libedad olid nad küll. Eriti pimedas, hommikul võimlemist joosta talvel, mööda sportgorodokki. Sael oli ikka paras konarlik jäärada. Riviplats aeti lumest puhtaks, et sõduri jalg ikka ilusti tõuseks 15 -20, "želatelno" 30 - 40 sentimeetrit, ilma et selili lendaks.

Üks täpsustus.
Normi järgi anti uued kirsad jalga mitte aasta pärast vaid 8 kuu pärast.
Ehk, siis teenistusaja jooksul sai läbi kanda 3 paari kirsasaapaid!

mina isiklikult sain ainult 1 paari kirsasid alguses

Kirsasid oli erinevaid.
Mõnede materjal meenutas kvaliteet-nahka, mõned aga 'seemisnahksed', ei tahtnud nad läikida ja läksid üsna kiiresti koledaks

üks variant oli veel need kirsad mida ohvitserid õppustel kandsid

ohvitseridel olid igapäev jalas harilikult suhteliselt kerrged ja mugavad ohvitseride kirsad (vist täisnahast)

Kirsad anti ikka 8 kuuks. Aga muidugi võis ääretu bardaki juures olla erandeid. Eriti NL-i viimastel aastatel.

Siinjuures tuleks selgeks teha, et mitte iga saabas ei ole iseenesest kirsa.
Kirsasaapaks loetakse kirsast (kunstnahast) pealsetega (sääreosa) saabast, mille alumine osa valmistatakse juhtnahast.

Ohvitserid kandsid tavaliselt kroomnahast säärikuid. Välitingimustes, õppustel juhtnahast saapaid.
Olen kuulnud, et vahel ka kirsasaapaid, sest need on tunduvalt kergemad kui juhtnahk.

Tänapäeval üritab mõni nimetada kirsadeks kõiki saapaid, mida nad kindlasti ei ole.

Kirsad anti ikka 8 kuuks. Aga muidugi võis ääretu bardaki juures olla erandeid. Eriti NL-i viimastel aastatel.

1970-1972 aastatel anti 1 aastaks, aga jalaväes ei pidanud nad küll seda aega vastu. Keskmiselt 8 kuud kestsidki. Muudes vägedes võisid kauem kesta. Kuskil seitsekümnendal viidigi norm eluga vastavusse, 8 kuu peale.

fedja kirjutas: Siinjuures tuleks selgeks teha, et mitte iga saabas ei ole iseenesest kirsa.
Kirsasaapaks loetakse kirsast (kunstnahast) pealsetega (sääreosa) saabast, mille alumine osa valmistatakse juhtnahast.

Ohvitserid kandsid tavaliselt kroomnahast säärikuid. Välitingimustes, õppustel juhtnahast saapaid.
Olen kuulnud, et vahel ka kirsasaapaid, sest need on tunduvalt kergemad kui juhtnahk.

Kas juht- või juftnahk, selles on küsimus...
Kui peale keskat KEK'i betoonitsehhi tööle läksin, siis anti jalga saapad, millede sääred olid seestpoolt valged ja selle valge naha sisse oli pressitud slaavi tähtedega юфт.
Sügisel kroonu sattudes märkasin kohe, et ohvedel oli kahte erinevat sorti saapaid.
Rivis ja polgus töllerdades kanti kõrgläikega "kroome" ning pargis, polügoonil jne sopa sees löperdati justtäpselt sellistega nagu mulle esimesel tööpäeval kaenlasse suruti.

need juhi või juhvti nahast saapad olid vist need mille kohta öeldi jalovõje sapogi

Jalaväes olid ohvitseridel väliõppusteks mingid kerged kirsad, välimuselt nagu sõdurite omad. Õnnestus neid endale saada, kui eelmised kirsad kümnendal lõplikult laiali lagunesid.

Sineliga ei pidanud õnneks kusagil roomama, nii et vagu taga. Talvel oli päris mõnus, kui just kaua ei pidanud väljas passima. Kõrvad külmetasid kõige rohkem. Meile saabus kusagil "utšebka" poole peal üks ennasttäis hiigelsuure tagurpidi pirni kujulise peaga, silmatorkavalt kandilise lõua ja kriipsukujuliste huultega Tõelise Komandöri häälega röökiv (isegi deduškatel käis esialgu jõnks kerest läbi, hiljem harjusid) vanemleitnant (või oli lausa kapten, ei mäleta enam). Hüüdnimeks "Ploskogub" (lamemokktangid on vene keeles "ploskogubtsõ", edasi arvake ise ). Nojah, tema lemmikteemaks oli värisevat sõdurit nähes, et mis teil siin viga. Vat kaugel põhjas teenivatel sõduritel meenutavad käed rohkem sõrgu - voh on tublid ja kangelaslikud - värisemine jätta!
Esimesed kirsad olid number väiksemad, sest minu numbit polnud ja prapor teatas minu nurina peale röökides, et küll venib kirsa, või läheb jalg väiksemaks - kao mu silmist! Seetõttu kulus paari kuuga suure varba kohalt auk sisse. Selle eest sai prapor hiljem, nii et tolmas, kui mingi kontrollist polkovnik seda juhtus nägema. Mina sain muidugi pärast prapori käest veel rohkem, et ma rivi esireas julgesin seista ja seetõttu polkovnikule silma jäin, kui ta mind uute, õige numbriga kirsadega viskas... Aga muidu mulle kirsa meeldib. Palju soojem, kui kummisaabas, samas jalg ei higista nii palju. Märja lume ja vee sees pole kummisaapale muidugi konkurenti. Praegugi veel üks paar alles ja vahel kooserdan nendega õues tööd tehes ringi, ainult pahkluude kohalt hakkavad läbi kuluma.
Pilotka ja furaška anti samuti vähemalt numbri jagu väiksemad, mistõttu eriti pilotka meenutas rohkem punkari harja ja algul kukkus iga väiksemagi pea kallutamise peale maha. Selle eest sai muidugi muidugi räigelt sõimata ja kätekõverdusi. Pea pidavad samuti mütsi järgi venima, mitte vastupidi, kes sul käsib nii suur olla! Hiljem, kui siilisoeng veidi kasvas, jäi pilotka harjaste külge paremini kinni ja eks see oli vahepeal ikkagi veidi veninud ka, erinevalt peast...
Eriti mustade tööde jaoks kaevati välja eriti väsinud ja haisvad H/B-d, nii et vähemalt ei pidanud öösel riideid pesema.
Kusagil aastal 90-91, kui ajad olid väga ärevad, õnnestus ühe piirvalveohvitseri käest ärida nende talvevormi vatipüksid ja puhvaika. Pidavat veel mägivariant olema (seal on eriti külm ja tuuline). Vat nendega võib vist küll lumehanges magada. Pole soojemaid ja mugavamaid talveriideid kohanud. Ole ükskõik, mis pidi uurakil, kusagilt ei puhu tuul läbi.
Jutt läheb pikaks, aitab küll.

Tegelt on olemas mõlemad variandid:

jalovyje sapogi
juftevyje sapogi.

Mõlemad siis ohvitseridele mõeldud, aga neid kandsid ka kursandid.
Nahk oma päritolult on erinev ja töötluse pooles, aga silma järgi suht raske vahet teha.

Olid veel erilised kombineeritud saapad. Kirsadelt pärit mustrilise talla ja siis nahast ülaosaga saapad. Neid anti kanda kursantidele ja NL väljaspool teenivatele soldatitele.

Kui siin keegi saabaste kaalu meelde tuletas, siis viimane variant oli kõge raskem. Paksust nahast saabas ja naelutatud tald.

Eri variant oli veel ka merejalaväel. Lühendatud sääreosaga.

fedja kirjutas:Tegelt on olemas mõlemad variandid:

jalovyje sapogi, juftevyje sapogi.

kroomnahk ja juhtnahk on nende nimetus eesti keeles. vahe seisneb parkimistehnoloogias