Siiski, sõjaline juhtimine on läbi aja muutunud käsutamisest rohkem kaasavaks. Ilmselt tulevikus muutub veelgi. Tsiviiljuhtimises vähemalt trend sinnapoole on. Ja põhiprobleem on muidu KV-l sama, mis tsiviilis, inimesi napib ja ainult palgaga sa töökohta ei müü, vaja on ka neid Maslow püramiidi ülemisi astmeid. Auftragstaktik on siiski üsna hiline leiutis - ja tema hiilgeaeg oli alles WWII ajal Wehrmachtis.Ülesandekeskses juhtimises siiski ei kaasata alluvaid ülesande täitmise viisis kaasa rääkima.
Ülesandekeskses juhtimises: Ülem ütleb, mis on lõpptulemus, miks seda tehakse ja mis on võtmeülesanded lõpptulemuseni jõudmises. Edasi selgitab ülem kuidas ta tahab seda saavutada ajaliselt, geograafiliselt, üksuse funktsioonide ja muu poolest ning siis anna allüksustele konkreetsemad ülesanded.
Kui ma viimati lugesin Creveldi raamatut ("Sõja tulevik"), siis seal visioneeritakse, et tuleviku sõjaväed ongi väiksemad, paramilitaarset stiili banded. Kuna sensorite ja relvade jõudlus muutub selliseks, et kontsentreeritud sõjapidamine ei pruugi enam kohane olla. Sellistes "armeedes" mölisevad alluvad ülearugi (nagu KL-s).
Eraldi teema on veel Iisraeli armees eksisteeriv "institutsionaliseeriud allumatus". Igal kaadrisõjaväelasel tõusevad seepeale kõik ihukarvad püsti. Mida hekki, alluvad arutavad tõsimeeli, kas ülem on piisavalt õige mees neid juhtima! Selline kamp eeldab veel eriti tugevaid pedagoogi ja diplomaadi oskusi, muidu vilistatakse sind välja! Ja loomulikult ülemalt pidevat higistamist enda tasemel hoidmisega.
