Tere.
Küsimus järgmine, kui paljudele eestlastele jagati raudriste nii 1 kui teise 2 klassi omi?kas 2 klassi linti kanti nööpaugus ja risti ennast vist mitte?
Raudrist
Üpris põhjalikult oli sellest kirjutatud aadressil http://www.wehrmacht.pri.ee
Momendil käib seal küll miski remont ja ümbertegemine aga usun, et varsti on Sind huvitav info taas saadaval.
Momendil käib seal küll miski remont ja ümbertegemine aga usun, et varsti on Sind huvitav info taas saadaval.
-
UnterKroon
- Liige
- Postitusi: 220
- Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:15
- Asukoht: Dorpat/Estland
- Kontakt:
Edaspidi tuli kanda raudristi linti ülevalt teises nööpaugus.
-
UnterKroon
- Liige
- Postitusi: 220
- Liitunud: 15 Veebr, 2004 21:15
- Asukoht: Dorpat/Estland
- Kontakt:
Raudrist
Ilmselge on see, et EK II (Raudristi 2.klass) eestlastest kavaleride täpset arvu ei tea keegi, sõja lõpul annetati neid üsna "kamaluga", erinevalt sõja alguse perioodist. Seega pakuks väga umbkaudselt välja, et tuhandetes.
EK I (Raudristi 1.klass) on lood samuti üsna ebatäpsed, lähtuvalt rindestaapide arhiivide hävimisest ja sellest, et palju neid anti välja paberil, palju aga reaalselt?
Raudristi huvilisi ja kollektsionääre ühendab ülemaailmne liit, nemad teevad sellel alal tugevat uurimistööd andes välja kogukaid teatmikke. Võib öelda et, alates Rüütliristi kandjatest on küll kõik kavalerid täpselt kaardistatud.
EK I (Raudristi 1.klass) on lood samuti üsna ebatäpsed, lähtuvalt rindestaapide arhiivide hävimisest ja sellest, et palju neid anti välja paberil, palju aga reaalselt?
Raudristi huvilisi ja kollektsionääre ühendab ülemaailmne liit, nemad teevad sellel alal tugevat uurimistööd andes välja kogukaid teatmikke. Võib öelda et, alates Rüütliristi kandjatest on küll kõik kavalerid täpselt kaardistatud.
veel andmeid
Teise maailmasõja jooksul annetati:
u. 3000000 EK II,
u. 450000 EK I,
7318 Rüütliristi,
890 Raudristi Rüütliristi koos Tammelehtedega,
159 Raudristi Rüütliristi koos Tammelehtede ja Mõõkadega,
27 Raudristi Tammelehtede, Mõõkade ja Briljantidega,
1 Raudristi Rüütlirist Kuldsete Tammelehtedega, Mõõkade ja Briljantidega,
1 Raudristi Suurrist
u. 3000000 EK II,
u. 450000 EK I,
7318 Rüütliristi,
890 Raudristi Rüütliristi koos Tammelehtedega,
159 Raudristi Rüütliristi koos Tammelehtede ja Mõõkadega,
27 Raudristi Tammelehtede, Mõõkade ja Briljantidega,
1 Raudristi Rüütlirist Kuldsete Tammelehtedega, Mõõkade ja Briljantidega,
1 Raudristi Suurrist
-
-=Grenadier=-
- Liige
- Postitusi: 433
- Liitunud: 15 Veebr, 2004 20:55
- Kontakt:
Re: Raudrist
istorik kirjutas:Ilmselge on see, et EK II (Raudristi 2.klass) eestlastest kavaleride täpset arvu ei tea keegi, sõja lõpul annetati neid üsna "kamaluga", erinevalt sõja alguse perioodist. Seega pakuks väga umbkaudselt välja, et tuhandetes.
.
Julgen sügavalt kahelda siin pakutud tuhandetes.
raudrist
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Raudristid
Kas keegi oskab täpsustada:
Väidetavalt esimese eestlasena sai EK II Toomas Hellat juba 1941.a. suvel, sest "Erna" grupi liikmena tehti talle erand. Raudristi linti nähti tema soome vormikuuel sama aasta suvel Tartus. Ernalastele anti veel mõned EK II, kellele?
EK I vääristati esimesena eestlastest Friedrich Kurge. Millal? Põhjus?
Väidetavalt esimese eestlasena sai EK II Toomas Hellat juba 1941.a. suvel, sest "Erna" grupi liikmena tehti talle erand. Raudristi linti nähti tema soome vormikuuel sama aasta suvel Tartus. Ernalastele anti veel mõned EK II, kellele?
EK I vääristati esimesena eestlastest Friedrich Kurge. Millal? Põhjus?
Kui leiaks üles toast viimase "Kultuur ja Elu", kus Friedrich Kurest jutt, mida lugeda ei jõudnud... Edasine siis "Ernast" ja teisest Kurest.
Hellat oma nn pikemas ülestunnistuses kirjutab, kuidas 1942. aasta veebruari keskel anti Riias talle ja Kurele kätte II kl raudristid. Hellati tekst ise nii: "Veebruari keskel anti kätte II astme raudristid osaluse eest "Ernas". Asi oli selles, et 1941. a. suvel Eestis toimunud operatsioonide ajal keelas saksa valitsus autasustada raudristiga "vabastatud ida rahvaste" esindajaid. See au kuulus ainult sakslastele või nende ametlikele liitlastele, kellel oli omariiklus. "Vabastatud ida rahvaste" jaoks oli oma orden, mis rististi varsti "orjaordeniks". Need sakslastest ülemad, kes olid vahetus kontaktis "Ernaga", häbenesid meile sellist anda.
Lisaks "Erna" siirdumisega Cellariuse alluvusest Reinhardti alluvusse tekkisid arusaamatused ja tülid, kus arutati, kes pidi esitama inimesi autasustamiseks. Seetõttu asi venis, kuid lõpuks esitati meid kui "soome" vabatahtlikke raudristiga autasustamiseks ning taotlusele kirjutas alla Keitel ise.
Suurema osa autasudest loovutas Cellarius Tallinnas, meile aga (Kurg, Talgre ja mina) andis need üle Grebe Riias. Seejuures pidas ta kõne, kus omistas kogu "Erna" loomise au endale, kuigi tal polnud sellega vähimatki pistmist. Ka kolonel Kurele anti II järgu raudrist kui "soome vabatahtlikule". Samal ajal ilutsesid Oberstleutnant Reinhardti ja isegi tagalaroti, Sonderführer Schwarze rinnal juba ammu sellesama "Erna" eest I järgu raudristid.
Järgmisel päeval (see oli 24. veebruar - Eesti iseseisvuspäev) panime me Kurega nööpaugust läbi raudristi lindikese ning läksime nahaalselt restorani, kuhu lasti sisse ainult Saksamaa sakslasi ja kus oli saadaval kõike seda, mida mujal polnud."
Noja Hamburgis käisid nad Talgrega samuti ringi ordenilint nööpaugus.
*
Maarja Talgre oma "Leo tütres" kirjutab lk 105-6, kuidas Talgre raudrist tulnud tänu Reinhardile, kellele noorte eestlaste võitlus sümpaatne oli. Tahtnud nii omaenda kui poiste karjääri raudristiga kaunistada. Kirjutas Berliini sõjaväelisele juhtkonnale ning kiitis "oma" poiste vaprust langevarjuhüppel ja vaenlase tegevusest ettekandmisel. Kavalalt nimetas eestlastest kandidaate "Finnische Freiwillige"-ks.
*
Salmi "Viie luure agendis" lk 106-110 on peatükk "Raudristid "Soome vabatahtlikele"" ja lk 107 ka koopia Ülo Jõgi 2. klassi raudristi autasustamisdokumendist - dateeritud 14. jaanuar 1942 ja Keiteli allkiri all.
Reinhardt ja Schwartze said I klassi raudristid kätte 18. armee staabis Leningradi all okt-s 1941. Hellat, Talgre, Jõgi ja Roderich Kevend saanud dokumendi 14. jaanuariga 1942 kui "Soome vabatahtlikud". Viies oli Mihkel Simmo. "Kuues või tähtsuse järgi Erna meestest esimene II klassi Raudristiga autasustatu oli kolonel Henn-Ants Kurg. Kurg oli ilmselt juba 1940. aastast Saksa luure kooseisuline töötaja. Erna salka looma oli saatnud teda Abwehri ülem Canaris. Teda polnud küll vaja "Soome vabatahtlikuks" tituleerida." Kalju Villako oma mälestustes [Ajarännakud I-II] kirjutab augusti lõpu või septembri alguse 1941 kohta, et nägi siis Tartu kesklinnas liikumas Soome mundris noormehi. "Varsti otsis mind üles ka Tommy Hellat." [NB! varsti.] "Olin juba Postimehest lugenud, et temale ja mitmele teisele Soomest tulnud mehele oli antud Raudristi (EK) II klass." Seega ei saanud augustis Hellatil risti rinnas olla. Villako Hellatist: "Nüüd kandis ta Raudristi linti ilmse uhkusega. Aasta hiljem oli ta hingepõhjani solvunud, mis johtus sellest, et talle oli antud Sõjateeneteristi (KVK) II klass." Viimase sai ilmselt Musta mere ääres komandos "Markos" tegutsedes. Aasta hiljem võibki siin tähendada 1943. aasta suve-sügist [ja seega läheb aasta tagasi 1942 suvve, mitte 1941]. Villako: "Ta kirus tobedaid sakslasi, kes sellega rikkusid aumärkide jagamise vana ja õilsat põhimõtet: inimesele, kes on saanud kõrgema autasu, ei kõlba anda madalamat aumärki, ja seda KVK Raudristiga võrreldes muidugi oli." Maarja Tallgre kirjutab, et Hellat visanud oma Raudristi Tamjärve korteris ahju otsa. See pidi toimuma 1943. aasta teisel poolel ilmselt. Kirjalikult on oma autasust juttu teinud nii Jõgi kui Talgre. Tallinna linnapea Artur Terras kutsus Jõgi tööle oma käsundusametnikuks ehk ametlikuks kolmandaks sekretäriks. Jõgi: "Suureks plussiks sellel uuel töökohal oli sai mulle Saksa teise klassi raudristi andmine. ... See teeneterist kindlustas minu positsiooni aga märgatavalt töökohal, kus käis alalõpmata mitmesuguseid inimesi paljudest Saksa ametiasutustest, millest Tallinn tollel ajal kubises." Talgre õppis autasustamise ajal koos Hellatiga Saksa luurekoolis Riias. Ta kirjutas Aino Tamjärvele 24.02.1942: raudristid anti meile 23.02 pärast lõunat, nagu loodult EV aastapäevaks. "Küll ma juba tean, mis ma sellega teen. Kuid praegu peame seda kandma kitsa ribana isegi tsiviilülikonnal." Ja Talgre kirjast õele selgub ka, et Erna juht jolonel Henn-Ants Kurg sai Talgre ja Hellatiga II klassi raudristi kätte Riias. Kurg oli sellel ajal Riias Abwehri tõlgiks.
*
Rohkem ei viitsi vaadata sellest, ei korralikumalt Talgre raamatut uuesti ega ta varasemat "Leod", ei Jõgi "Kas nad olid bandiidid", ei "Tuna" Hellati-lugusid ja kommentaare Ritsonilt jms. Igatahes peaks selge olema, et "Ernast" said EK II kuus meest Soome vabatahtlikena. Ja et suvel 1941 ei saanud Hellat lindiga või ristiga rinnas Eestis käia (võiks ju arvestada tema kuulsusejanu ja edevust, aga ikkagi ei tahaks talle seda vale ehtimist omistada). - Kaljo Villako ilmselt mäletas valesti ja küsida talt enam ei saa. Aga oma "GB-kirjandeis" on selgelt tunda Hellati kadedust saamata jäänud või hiljem saadud või madalamate aumärkide pärast, millele ka Villako Hellati puhul osutab.
Hellat oma nn pikemas ülestunnistuses kirjutab, kuidas 1942. aasta veebruari keskel anti Riias talle ja Kurele kätte II kl raudristid. Hellati tekst ise nii: "Veebruari keskel anti kätte II astme raudristid osaluse eest "Ernas". Asi oli selles, et 1941. a. suvel Eestis toimunud operatsioonide ajal keelas saksa valitsus autasustada raudristiga "vabastatud ida rahvaste" esindajaid. See au kuulus ainult sakslastele või nende ametlikele liitlastele, kellel oli omariiklus. "Vabastatud ida rahvaste" jaoks oli oma orden, mis rististi varsti "orjaordeniks". Need sakslastest ülemad, kes olid vahetus kontaktis "Ernaga", häbenesid meile sellist anda.
Lisaks "Erna" siirdumisega Cellariuse alluvusest Reinhardti alluvusse tekkisid arusaamatused ja tülid, kus arutati, kes pidi esitama inimesi autasustamiseks. Seetõttu asi venis, kuid lõpuks esitati meid kui "soome" vabatahtlikke raudristiga autasustamiseks ning taotlusele kirjutas alla Keitel ise.
Suurema osa autasudest loovutas Cellarius Tallinnas, meile aga (Kurg, Talgre ja mina) andis need üle Grebe Riias. Seejuures pidas ta kõne, kus omistas kogu "Erna" loomise au endale, kuigi tal polnud sellega vähimatki pistmist. Ka kolonel Kurele anti II järgu raudrist kui "soome vabatahtlikule". Samal ajal ilutsesid Oberstleutnant Reinhardti ja isegi tagalaroti, Sonderführer Schwarze rinnal juba ammu sellesama "Erna" eest I järgu raudristid.
Järgmisel päeval (see oli 24. veebruar - Eesti iseseisvuspäev) panime me Kurega nööpaugust läbi raudristi lindikese ning läksime nahaalselt restorani, kuhu lasti sisse ainult Saksamaa sakslasi ja kus oli saadaval kõike seda, mida mujal polnud."
Noja Hamburgis käisid nad Talgrega samuti ringi ordenilint nööpaugus.
*
Maarja Talgre oma "Leo tütres" kirjutab lk 105-6, kuidas Talgre raudrist tulnud tänu Reinhardile, kellele noorte eestlaste võitlus sümpaatne oli. Tahtnud nii omaenda kui poiste karjääri raudristiga kaunistada. Kirjutas Berliini sõjaväelisele juhtkonnale ning kiitis "oma" poiste vaprust langevarjuhüppel ja vaenlase tegevusest ettekandmisel. Kavalalt nimetas eestlastest kandidaate "Finnische Freiwillige"-ks.
*
Salmi "Viie luure agendis" lk 106-110 on peatükk "Raudristid "Soome vabatahtlikele"" ja lk 107 ka koopia Ülo Jõgi 2. klassi raudristi autasustamisdokumendist - dateeritud 14. jaanuar 1942 ja Keiteli allkiri all.
Reinhardt ja Schwartze said I klassi raudristid kätte 18. armee staabis Leningradi all okt-s 1941. Hellat, Talgre, Jõgi ja Roderich Kevend saanud dokumendi 14. jaanuariga 1942 kui "Soome vabatahtlikud". Viies oli Mihkel Simmo. "Kuues või tähtsuse järgi Erna meestest esimene II klassi Raudristiga autasustatu oli kolonel Henn-Ants Kurg. Kurg oli ilmselt juba 1940. aastast Saksa luure kooseisuline töötaja. Erna salka looma oli saatnud teda Abwehri ülem Canaris. Teda polnud küll vaja "Soome vabatahtlikuks" tituleerida." Kalju Villako oma mälestustes [Ajarännakud I-II] kirjutab augusti lõpu või septembri alguse 1941 kohta, et nägi siis Tartu kesklinnas liikumas Soome mundris noormehi. "Varsti otsis mind üles ka Tommy Hellat." [NB! varsti.] "Olin juba Postimehest lugenud, et temale ja mitmele teisele Soomest tulnud mehele oli antud Raudristi (EK) II klass." Seega ei saanud augustis Hellatil risti rinnas olla. Villako Hellatist: "Nüüd kandis ta Raudristi linti ilmse uhkusega. Aasta hiljem oli ta hingepõhjani solvunud, mis johtus sellest, et talle oli antud Sõjateeneteristi (KVK) II klass." Viimase sai ilmselt Musta mere ääres komandos "Markos" tegutsedes. Aasta hiljem võibki siin tähendada 1943. aasta suve-sügist [ja seega läheb aasta tagasi 1942 suvve, mitte 1941]. Villako: "Ta kirus tobedaid sakslasi, kes sellega rikkusid aumärkide jagamise vana ja õilsat põhimõtet: inimesele, kes on saanud kõrgema autasu, ei kõlba anda madalamat aumärki, ja seda KVK Raudristiga võrreldes muidugi oli." Maarja Tallgre kirjutab, et Hellat visanud oma Raudristi Tamjärve korteris ahju otsa. See pidi toimuma 1943. aasta teisel poolel ilmselt. Kirjalikult on oma autasust juttu teinud nii Jõgi kui Talgre. Tallinna linnapea Artur Terras kutsus Jõgi tööle oma käsundusametnikuks ehk ametlikuks kolmandaks sekretäriks. Jõgi: "Suureks plussiks sellel uuel töökohal oli sai mulle Saksa teise klassi raudristi andmine. ... See teeneterist kindlustas minu positsiooni aga märgatavalt töökohal, kus käis alalõpmata mitmesuguseid inimesi paljudest Saksa ametiasutustest, millest Tallinn tollel ajal kubises." Talgre õppis autasustamise ajal koos Hellatiga Saksa luurekoolis Riias. Ta kirjutas Aino Tamjärvele 24.02.1942: raudristid anti meile 23.02 pärast lõunat, nagu loodult EV aastapäevaks. "Küll ma juba tean, mis ma sellega teen. Kuid praegu peame seda kandma kitsa ribana isegi tsiviilülikonnal." Ja Talgre kirjast õele selgub ka, et Erna juht jolonel Henn-Ants Kurg sai Talgre ja Hellatiga II klassi raudristi kätte Riias. Kurg oli sellel ajal Riias Abwehri tõlgiks.
*
Rohkem ei viitsi vaadata sellest, ei korralikumalt Talgre raamatut uuesti ega ta varasemat "Leod", ei Jõgi "Kas nad olid bandiidid", ei "Tuna" Hellati-lugusid ja kommentaare Ritsonilt jms. Igatahes peaks selge olema, et "Ernast" said EK II kuus meest Soome vabatahtlikena. Ja et suvel 1941 ei saanud Hellat lindiga või ristiga rinnas Eestis käia (võiks ju arvestada tema kuulsusejanu ja edevust, aga ikkagi ei tahaks talle seda vale ehtimist omistada). - Kaljo Villako ilmselt mäletas valesti ja küsida talt enam ei saa. Aga oma "GB-kirjandeis" on selgelt tunda Hellati kadedust saamata jäänud või hiljem saadud või madalamate aumärkide pärast, millele ka Villako Hellati puhul osutab.
Üks varajane raudristi võimalik saaja veel, keda peaks ikka eestlaseks pidama.
Eestis tulnud inimesed jutustasid Helsingis 11. juulil 1944:
"Teine suur kõmuline lugu oli Max Edenberg'i arreteerimine Tallinnas. Kolm venda Edenbergid, üks neist on surnud, ametilt ehitusinsenerid, olid Eesti iseseisvuse ajal suured ehitusettevõtjad ja üldse kõvad ärimehed. Neil oli osavust olla iga valitsusvõimuga kõige paremas vahekorras. Kui Eestis vapside liikumine jõudis oma haripunktile, olid Edenbergid nende inimeste hulgas, kes seda liikumist rahaliselt toetasid. Max Edenberg oli nii suur vapside usaldusmees, et tema korraldada jäi Artur Sirki Tallinna vanglast põgenema aitamine. Edenbergi autol viidigi Sirk Tallinnast välja. Siis tuli enamlaste aeg ja Edenbergid jatkasid pma ärimehelikku tegevust ka punase rezhiimi ajal. Kui enamlased algasid saaretele kindluste ehitamist, oli firma Edenberg üks kindlustustööde ettevõtjatest. Sakslaste ümberasumisel Eestist Saksamaale, kusjuures ka mõnedel eestlastel võimaldati kaasa minna, eriti neil, kes olid vapside liikumisega seotud, siirdusid ka Edenbergid ümberasujatena Saksamaale. Max Edenberg oli saanud enamlaste kindlustuste plaane kaasa võtta. Selle ja muude teenete eest sakslaste kasuks talle annetati raudrist. Niipea kui enamlaste valitsus lõppes ja sakslased maale tulid, siirdusid ka Edenbergid kodumaale, kus jatkus nende suurejooneline ehituslik ja puht äriline tegevus. Nüüd näib, et Max Edenbergi karjäär on järsult lõppenud. Ta on vangistatud spekulatsiooni pärast ja tema juurest on leitud väga suurel määral välisvaluuta tagavarasid, eriti Ameerika dollareid, pääle selle aukartustäratav summa Saksa rahas. Edasi on max Edenbergi kodust saadud kätte ligi 300 kulduuri ja üle kilo puhast kulda. Max Edenbergi ootavat raske karistus, eriti just seetõttu, et ta senini just sakslaste usaldusmees on olnud. Koos Edenbergiga on arreteeritud ka rohkesti teisi isikuid, teiste hulgas ka tema lähemaid sõpru vaps Eduard Reinkubjas."
*
Perekond tundub olevat siis selline ja puhas eesti päritolu:
EDENBERG, Adolf. 18. I 1895 Valgas. Isa rdt.-tehaste sepp Märt E., ema Jenny Säinas. Ae 1924 Melanie Pärn. Pb tsiv.-ins.-inst -1920. Ehitusettevõtte Vennad E. dir 1926-, A/s Vedag'i asut ja juh. l. Liivika.
EDENBERG, Max Alfred. 21. V 1898 Valgas. Rdt.-tehaste sepp Märt E., Jenny Säinas. Novonikolajevski reaalk -1919, TÜ math-nat 1922-. Arhit ja ins., eh.-ettev Vennad E. osanik, Sksm-le 1944.
EDENBERG, Otto. 11. II 1900 Valgas. Rdt.-tehaste sepp Märt E., Jenny Säinas. Kaksikõde Elisabeth Marie E. (vt). Valga reaalk -17, Pb mäeinst 1917-19-, TÜ rer merc 1920-22-, Berliini kaub.-ülik 1922-24, "Liivika". Valga l-sekr 1919-20, eh.-ettev Vennad E. kaasom. Srn 24. III 1937 Tall-s.
EDENBERG, Elisabeth Marie. 11. II 1900 Valgas. Rdt.-tehaste sepp Märt E., Jenny Säinas. Kaksikv Otto E. (vt). Valga TG -23, TÜ rer merc 1923-30-.
Eestis tulnud inimesed jutustasid Helsingis 11. juulil 1944:
"Teine suur kõmuline lugu oli Max Edenberg'i arreteerimine Tallinnas. Kolm venda Edenbergid, üks neist on surnud, ametilt ehitusinsenerid, olid Eesti iseseisvuse ajal suured ehitusettevõtjad ja üldse kõvad ärimehed. Neil oli osavust olla iga valitsusvõimuga kõige paremas vahekorras. Kui Eestis vapside liikumine jõudis oma haripunktile, olid Edenbergid nende inimeste hulgas, kes seda liikumist rahaliselt toetasid. Max Edenberg oli nii suur vapside usaldusmees, et tema korraldada jäi Artur Sirki Tallinna vanglast põgenema aitamine. Edenbergi autol viidigi Sirk Tallinnast välja. Siis tuli enamlaste aeg ja Edenbergid jatkasid pma ärimehelikku tegevust ka punase rezhiimi ajal. Kui enamlased algasid saaretele kindluste ehitamist, oli firma Edenberg üks kindlustustööde ettevõtjatest. Sakslaste ümberasumisel Eestist Saksamaale, kusjuures ka mõnedel eestlastel võimaldati kaasa minna, eriti neil, kes olid vapside liikumisega seotud, siirdusid ka Edenbergid ümberasujatena Saksamaale. Max Edenberg oli saanud enamlaste kindlustuste plaane kaasa võtta. Selle ja muude teenete eest sakslaste kasuks talle annetati raudrist. Niipea kui enamlaste valitsus lõppes ja sakslased maale tulid, siirdusid ka Edenbergid kodumaale, kus jatkus nende suurejooneline ehituslik ja puht äriline tegevus. Nüüd näib, et Max Edenbergi karjäär on järsult lõppenud. Ta on vangistatud spekulatsiooni pärast ja tema juurest on leitud väga suurel määral välisvaluuta tagavarasid, eriti Ameerika dollareid, pääle selle aukartustäratav summa Saksa rahas. Edasi on max Edenbergi kodust saadud kätte ligi 300 kulduuri ja üle kilo puhast kulda. Max Edenbergi ootavat raske karistus, eriti just seetõttu, et ta senini just sakslaste usaldusmees on olnud. Koos Edenbergiga on arreteeritud ka rohkesti teisi isikuid, teiste hulgas ka tema lähemaid sõpru vaps Eduard Reinkubjas."
*
Perekond tundub olevat siis selline ja puhas eesti päritolu:
EDENBERG, Adolf. 18. I 1895 Valgas. Isa rdt.-tehaste sepp Märt E., ema Jenny Säinas. Ae 1924 Melanie Pärn. Pb tsiv.-ins.-inst -1920. Ehitusettevõtte Vennad E. dir 1926-, A/s Vedag'i asut ja juh. l. Liivika.
EDENBERG, Max Alfred. 21. V 1898 Valgas. Rdt.-tehaste sepp Märt E., Jenny Säinas. Novonikolajevski reaalk -1919, TÜ math-nat 1922-. Arhit ja ins., eh.-ettev Vennad E. osanik, Sksm-le 1944.
EDENBERG, Otto. 11. II 1900 Valgas. Rdt.-tehaste sepp Märt E., Jenny Säinas. Kaksikõde Elisabeth Marie E. (vt). Valga reaalk -17, Pb mäeinst 1917-19-, TÜ rer merc 1920-22-, Berliini kaub.-ülik 1922-24, "Liivika". Valga l-sekr 1919-20, eh.-ettev Vennad E. kaasom. Srn 24. III 1937 Tall-s.
EDENBERG, Elisabeth Marie. 11. II 1900 Valgas. Rdt.-tehaste sepp Märt E., Jenny Säinas. Kaksikv Otto E. (vt). Valga TG -23, TÜ rer merc 1923-30-.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline