Kuidas mõjus sõjavägi teie militarismihuvile peale sõjaväge?

[johnbull]

Nimelt oli minule peale sõjaväge ca 25 a igasugune militarism ja selle juurde kuuluv täielikult vastu oksa.
Teenisin 86-88 a NA tankistina - mehaanikuna/ Teenistuse lõpuks oli tanki ehitus vene keeles peaaegu nagu viis sõrme aega teenisin algul Ukrainas
Storoshinetsis peale seda 1/2 astat Tsehhi-slovakkias Libavas sõjaaegsetel saksa polügonidel. Ka Guderiani /saksa tanki kunn/ maja sai eemalt ära näetud.
Sai ka nähtud venede tuumarakettide äravedu saksast - kole suured junnid olid. Relva sai ise lastud suhteliselt vähe kuigi lahinglaskmisel ja vee alt läbi sõitmisel olin ikka ise pulkade taga väliõppustest ei räägi neid oli üsnagi palju. Kõige huvitavam elamus oli seniitkahurist paugutamine /tankiga käidi õppuste ajal ka jahil salaja muidugi/ Kodustega suhtlemine oli 2a ainult kirja teel sest lahingu masina mehhaanikud puhkusele ei lastud nii et 2 aastat süvendatud militarismi ja sellest täielik siiber.

[kalleb]

jah peale sõjaväge oli siiber kogu selles durdomist ja mozgajobkast

kui mõnd ohvitseri kõndimas nägid tuli vastikustunne peale

[Tripsik]

Olin ka 86-88 Nõuk.Armees aga sain alles 40. Nende arvutuste järgi oleks pidanud sinna juba esmase arvelevõtu aeg minema.

[Lemet]

Kas pisikesed bandeerad käisid ikka kevadeti Storožinetsi polügoonil kartulikorvidega padruneid korjamas??

[ghost]

Vast sai kroonus kõigest sõjaväe ja sõjaga seonduvast parajalt palju. Eks ju peaaegu kõigile pakuti üleajateenijaks jäämist. Inimeste poolest ja muidu (hea palk, norm tingimused, tasuta söök, riided jne) oleks ju võinud jääda, kui kodu poole tõmme suurem poleks olnud, aga militaarpoolelt selleks korraks aitas.
Tegelikult aitab sellest siiamaani.

[hillart]

Kaugel Venemaal (nii kaugel, et enam kaugemale sellel maal minna ei annagi), 1974-1976.
Positiivselt, sest midagi enneteadmatut see mulle kaasa ei toonud. Kõike seda oligi ju oodata. Tegelikult ole see aga totaalne pask, mida ma seal tunda sain, kuid ajapikku jäävad pikemaks ajaks ikka need paremad asjad meelde. Ja ka neid paremaid külgi oli sellel teenistusel piisavalt.
Ehk siis - Tegelikult ei muutunud minus tänu ajateenistusele mitte midagi ja ema "Joosõt siin püssäga ringi. Läät sõaväkke, siis saat viil uma püssä sälgä ja näet ku hää taa asi om." ei toiminud.
Oma ema kurvastuseks, jah, ei toiminud.
Igatahes püüdsin sellest teenistusest võtta seda kõige paremat, mida see anda võis. Ja ei kahetse, sest ilma sellise teenistuspraktikata ei oleks ma kindlasti see, kes ma olen praegu. Seda just nimelt positiivses mõttes.
Ja see huvitatus militaarmaailmast ei läinud mul kah mitte üle. Pigem vastupidi.

P.S. MILITARIMIhuvi pole mul, paraku, kunagi olnud. Ikka vaid pelgalt "militaarhuvid", vaid militaarhuvid.

[Mathias Lutz]

Jaa,aastad siis olid 81-83.Vanaema juttudest oli juba poisikesest peale militaarpisik naha vahel.Just-just.Olid mul ehtsad Pätsuaegsed ja vene vattidest midagi ei arvanud.Ikka saksa ordnung ja rehnut.Niisiis enne kroonut sai püssa lastud ja nii vähe kui kroonus,poleks mitte osanud arvata.Kuus pauku kahe aasta jooksul.Ikkagi lennuvägi;sinised pagunid PVO ridades.Küllap sellepärast saigi kolm kuud peale kroonut püssilaskmise pärast mitmeks aastaks rootsi kardinate taha mindud.Aga see on hoopis teine teema.
Militaari huvi on aga aastatega kasvanud,kuigi ajalugu on kogu aeg huvitanud.

[pulkvedis]

asja vastu huvi tekkis just peale teenistust

[donnervetter]

Ei saa öelda, et oleks huvi tekitanud, pigem hakkasin asju globaalsemalt vaatama.
Ma ei arva eriti sõjaasjandusest midagi.

Üks detail on huvitav. Sõjaline struktuur on üks vanimaid toimivaid (oleneb muidugi oludest) struktuure. Vot sellise asja üle olen pääle kroonut mõtteid mõlgutanud.

[Kapral Karu]

Mul oli ka enne sõjaväge huvi traataiataguste asjade vastu. Seal sain aga neid asju pisut ka seestpoolt näha.

Sõjandus iseenesest pole mind kunagi huvitanud, ei enne ega pärast armeeteenistust. Mind huvitab vaid väeosade-asutuste rahuaegne geograafia (dislokatsioon, organisatsioon jne) ning ajalugu (sündmused, persoonid jne). Kõikvõimalike lahingumadinate uurimine jätab mind üsna külmaks, kuna ma olen põhimõtteliselt igasuguse sõja vastane.

[JS]

Tundub et ma siin foorumis natuke teise suunitlusega tegelane. Ei käi metsas-aasal kaevamas ja koju ka midagi militaarset ei vea. Aga kõigest ajalises järjekorras. Kooli ajal olid esmased zoloogia ja bioloogia. Ajalugu ei saa ka kõrvale jätta kuna hinne oli 5 ja sai käidud ka olümpiaadil ning 7 koht ära toodud. Sõjaväeteenistus N.Liidu sõjaväes aastatel 86-88. No peale seda ei tahtnud sõjalistest teemadest midagi kuulda. Aastad läksid ja süvenema hakkas huvi vanade autode vastu. Autod on muidugi kogu aeg pinget pakkunud ja olen seda asjandust ka koolipingis õppinud. Koos vanade autodega läks huvi ka sujuvalt militaarliikurite kanti. Mitte küll sihukesed liikurid mis tapavad vaid igasugu muud transpordivahendid, eriti veokad. Vot sihuke siis minu lugu.
Terv.Jaanus
Tegelt on sõda kõige koledam ja mõtetum tegevus üldse.

[stilett]

Kuna militaarpisik oli sügavalt sees juba enne kroonut (1980-1982), siis need kaks aastat pigem süvendasid huvi. Pealegi mälestused sellest kahest aastast olid pigem positiivsed, kui negatiivsed

[Arnold]

Ei olnud mingit huvi, kui poisikeste püssirohukorjamine kõrvale jätta. Huvi tekkis tööalaselt maakonda pidi ringi liikudes, inimeste jutte kuulates ja kulmineerus lõpuks arheoloogilistel kaevamistel omandatud teadmistega Saksa Sõjahaudade Hooldeliidule abi pakkudes. Mind on ikka rohkem huvitanud inimene sõjas, esemeline teema on väga oluline, aga ise ei kogu. Tahaks, kuigi eriti ei õnnestu, kaasa aidata II MS artefaktide säilitamisele ja avalikkusele esitlemisele.