Rahvusliku paranoia epideemia, missugune, arvestades selle maa mõõtmeid, pigem juba PANDEEMIA mõõdu välja annab.
Jutustan teile ühe tõestisündinud loo, missugune peaks väga ilmekalt iseloomustama selle paranoia ulatust ja sügavust.
Rõhutan, et tegu pole mitte väljamõeldise (kuigi see uskumatu tundub), vaid päris reaalselt juhtunud sündmusega.
Käis viimasel suvel üks minu tuttav koos abikaasaga erinevate riikide välisesindustele organiseeritud kultuurilisel ringreisil mööda laiu Venemaa avarusi. Ja rääkis siis selliseid huvitavaid lugusid, missugused ikka tõega uskumatutena tundusid.
Noh, mis puudutab neid erinevate kolkakohtade-provintsilinnade olmetingimusi ja muud sarnast, siis see oleks hoopis teine lugu, kuid sündmus, millest nüüd pajatan, on ikka hoopistükki midagi enamat.
Jõudsid nad siis oma tuuriga sellisesse kaugesse paika, nagu Kamtšatka (isegi seal kunagi kroonuvormis tegusid tehtud, seepärast see koht ka minule endale na hingelähedane) ja peale kaunite looduselamuste külastasid siis ka ühte kohalikku lasteaeda. Kasvatajatädidel oli siis lubatud kah mingiks ajaks kallite külalistega kestkusellu laskuda ja nii see jutt jooksis. Räägiti ilmast ja olmeprobleemidest, ja paljust muust, kuni lõpuks märkas kena keskealine kasvatajatädi tunnustavalt ära märkida oma vestluskaaslaste head kohaliku keele osakust ning pärida nende kodukoha järele.
Ja siis see tuli! Kuulnud, et vestluskaaslased selliselt väikselt maalt, nagu Eesti, on, oli vastuseks mõneminutiline vaikus, ehmatusest paarisammuline taganemine (vaata, et oleks uppi kukkunud, kui mitte sein poleks vastu tulnud) ja tappev-põletav altkulmupilk. Ning siis kuulutas kasvatajatädi ammulisui nende ümber kogunenud pisipõngerjatele: "Teate, lapsed! Eesti on üks väga kauge ja ilus maa, kuid seal elavad väga-väga pahad inimesed." (sõna-sõnaline tõlge öeldust)Ja veel paar samalaadset kommentaari.
Selge see, et edasisest jutujamisest enam miskit välja ei tulnud ja nii see, seni külalislahkusest lausa pakatav, kasvatajatädi kuni lasteaiavisiidi lõpuni ka oli. Sellised halvad inimesed, nagu eestlased, ei väärinud edasise külastusaja jooksul isegi tema pilku mitte.
Mis see siis oli? See võiks olla ju nali, kui see mitte tõsi ei ole.
Üks inimene teisel pool maakera, kes oma maise elu jooksul võib-olla veel mõni aasta tagasi polnud sellisest riigist ja maast, nagu Eesti, isegi mitte kuulnud, ja kes oma elus polnud kordagi isegi mitte emamaal ("materik") käinud, räägib raudse veendumusega nüüd selliseid asju. Ja nagu sellest veel vähe oleks! Ta jagab oma taolisi raudseid veendumusi ka pahaaimamatutele mudilastele.
Mis see siis on, kui mitte skisofreeniline paranoia, missugune lausa (arvestades selle riigi mõõtmeid) globaalseid mõõtmeid võtma hakkab. Ja see haigus võib teadupärast tuua kaasa ka agressiivsuspuhanguid ning mitte kunagi ei või teada, millal just.
Nagu võisime lugeda teemat algatanud artiklist (ja ka igapäevaselt kuuleme-näeme vene telekanalitest) on see paranoia mitte ainult selle riigi juhtkonda haaranud, vaid see on pisitasa imbunud juba kõigisse rahvakihtidesse (minu poolt kirjeldatud lugu).
Kui väiksemamastaabiliste paranoiaepideemiate korral oleks ilmselt mingit kasu karantiinimeetmetest ja globaalsest jõupingutusest ravivõtete rakendamisel (II MS natsismiparanoia likvideerimiseks Saksamaal läks maailmale kaunis kalliks maksma), siis selle haigusliku seisundi jätkuv levik ja tugevnemine sellises mastaapses riigis, nagu Venemaa, paneb mind nende läbiproovitud võtetet efektiivsuses kahtlema. Ja seda eriti, arvestade tänapäeva nn. vabas maailmas (k.a. Eesti) levinud ja võimutseva pragmaatilise maailmavaate tingimustes.
: mainitud küsimused kuuluvad ju endastmõistetavalt enamiku riikide luureteenistuste huvivaldkonda.