Otsin informatsiooni 39. julgestusüksusest, mis formeerti Põltsamaal 1941 septemris. Üksuse ülemaks oli major Sobolev.
Olen arhiivist ja muudest allikatest teada saanud, et üksuse erinevad kompaniid paiknesid Lätist idas ja Pihkva ümbruses. Olid Saksa üksuste tagala julgestuses, sõdisid ka partisanide vastu.
Minu üks kadunud sugulasi teenis selles üksuses. Sain arhiivist teada, et väeosa number oli 47521-B. Sugulane ise langes Troitsa-Klavitsa piirkonas 1942 aprillis. (arhiivi andmed)
Sain mõni aasta tagasi ühelt vanahärralt pildi, millel on kadunud sugulase kalm, koos ristiga, millel on kirjas nimi ja langemise kuupäev. Pildi taga aga kirjas "Tjemmny Bor".
Olen netist otsinud nii Pihkva kui ka Leningradi oblasti kaarte, et leida antud piirkonda, kuid tulutult.
Äkki on siin foorumi külastajatest kellelgi, mingit lisa infot (pilte, lahingu kaarte jm) selle üksuse kohta.
Ennast huvitab eelkõige, kus kohas võiks see Tjemmny Bor paikneda, et saaks kadunukese viimase puhkepaiga enda jaoks kaardistada.
39. julgestusüksus
39. julgestusüksus
Discendo Vincemus
39.kp
281. julgestusdiviisi jaoks värvati ja formeeriti Põltsamaal kolmekompaniiline 39. kaitsepataljon. 3. kompanii formeeriti Luftwaffe 1. varustuspiirkonna jaoks ja saadeti selle objektide vahiteenistusse. 8. detsembril 1941 sai pataljoni Saksa sideohvitser korralduse pataljon alates 15. detsembrist jalgsimarsil Ostrovi suunas teele saata. 4. veebruaril 1942 anti 39. pataljoni koosseisu tagavara-väljaõppepataljoni 2. kompanii, mis sai 39. pataljoni 4. kompaniiks. Selle koosseisus oli 152 meest, neist 5 ohvitseri, kompaniiülem oli leitnant Voldemar Mikkola. 17. veebruaril 1942 saadeti Ostrovisse Jaak Vinni juhitud tagavara-väljaõppepataljoni suuskurkompanii ja anti 39. kaitsepataljoni 5. kompaniiks.
1. ja 4. kompanii saadeti rindele ja allutati operatiivselt XXXIX. tankikorpusele, kus tegutsesid Holmi lähedal kolonel vabahärra Erpo von Bodenhauseni juhitud 8. tankidiviisi lahinggrupi alluvuses. 4. kompanii lahkus 281. julgestusdiviisi alluvusest 18. veebruaril 1942. 11. juunil 1942 olid 39. pataljoni 1. kompaniist rindel (Avinovo tugipunktis) 2 ohvitseri, 7 allohvitseri ja 53 sõdurit, 2. kompaniist Jasvõ tugipunktis 1 allohvitser ja 18 meest ning 4. kompaniist 4 ohvitseri, 22 allohvitseri ja 89 meest. Luftwaffe käsutuses olev 3. kompanii oli 1942. a juulis rühmade kaupa Pihkvas, Dnos ja Ostrovis. Seega oli formeerimise aegsest koosseisust pataljoni staabi alluvuses ainult 2. kompanii ja seegi mitte täielikult.
Pataljoni staap ning 2. ja 5. kompanii jäeti 281. julgestusdiviisi käsutusse, staap asus Skokovos Pustoškast põhja pool. 7. märtsil 1942 pidasid pataljoni kolm rühma lahingu partisanidega 4 km Skokovost lõunas. Partisanidel oli 30 langenut, eestlastel 2 langenut ja 1 haavatu.
1942. a aprilli alguses paigutati 247. välikomandantuur Idritsasse ning see hõlmas Sebeži, Idritsa, Pustoška ja Osveja rajoonid. Partisanidevastaseks võitluseks allutati talle Scheichenbaueri grupp 889. maakaitseväepataljoni ülema kolonelleitnant Walter Scheichenbaueri juhtimisel, kellele allusid oma pataljoni 1. kompanii, 691. välisandarmeeriapataljoni 2. kompanii ning kolm eesti kompaniid 39. kaitsepataljoni staabi alluvuses: pataljoni enda 2. ja 5. kompanii ning 37. kaitsepataljoni 3. kompanii. Mai alguses formeeriti kõigi nende üksuste baasil lahinggrupp partisanidevastaseks operatsiooniks Opotška-Sebeži raudteeliinist läänes ca 5600 km2 suurusel maa-alal. Lahinggrupi koosseisus oli 16 ohvitseri, 109 allohvitseri ja 336 sõdurit, nendest eestlasi vastavat 11, 49 ja 248.
39. kaitsepataljoni staap asus Skokovos, kompaniid Aluškovos ja Skokovos ning 37. pataljoni 3. kompanii rühmade kaupa Žukovos, Aloljas ja Šitnikis. Sealsamas olid kolm kompaniid ka juuni lõpus. Juuli alguses purustasid 889. maakaitseväepataljoni 1. kompanii ja 37. eesti kaitsepataljoni 3. kompanii ca 150-liikmelise partisanikoondise (Sahharovi partisanipolk) Lisno järve juures. Kohalike elanike andmetel tapeti 20–30 partisani ja haavatuid oli 75–80. Ellujäänud põgenesid väegrupi “Mitte” tagalapiirkonda. Kolonelleitnant Scheichenbauer süüdistas väegrupi “Mitte” tagalat loius tegevuses partisanide vastu, mistõttu kannatas tema lahinggrupi operatsioonide edukus.
Aruandes ajavahemiku kohta 1942. a juuni lõpust juuli lõpuni taotles 39. kaitsepataljoni ülem major Aleksander Sobolev tagasi rindele saadetud allüksusi ja samuti Luftwaffe käsutuses olevat 3. kompaniid, sest 37. kaitsepataljoni 3. kompanii tagasisaatmise tõttu ei piisanud tema meestest enam kogu vastutusala julgestamiseks. Partisanide vastu võitlevad pataljoni liikmed olid relvastatud vene püssidega, rindel olevatel kompaniidel olid saksa püssid. Partisanide vastu võitlevate kompaniide mundrid olid räbaldunud ja saapad katki, kuid kalevit ja nahka rätsepa- ja kingsepatöödeks ei olnud.
Pataljoni tegevusest kirjutas ta, et 21. juunil tabati Mihhalinos haavatud tsiviilisik, kes osutus punaarmeelaseks, kes teatas, et Demidovo külavanema juures varjavad end veel mõned punaarmeelased. Külavanem, tema naine ja vend anti üle sala-välipolitseile. 25. juunil tabati Pihkva sõjavangilaagrist põgenenud sõjavang, kes pärast ülekuulamist maha lasti. 27. juunil lasti Vaulinos maha kommunistlikult meelestatud naine, kes kõiki külaelanikke ähvardas. 2. juulil oli 5. kompaniil tulevahetus partisanidega, 1 partisan sai surma ja üks haavata. Samal päeval lasti partisanide abistamise eest maha Sohnovo külavanem. 13. juulil lasti Novogorodtsevos maha puskariajaja koos kodakondsetega, kes partisanide jaoks puskarit ajasid. Samal päeval lasti maha Novogorodtsevo külavanem, kelle juures sama aasta märtsis asus partisanide staap. 14. juulil lasti maha üks punaarmeelane. 15. juulil oli tulevahetus partisanidega, kes kaotasid 1 mehe surnutena ja võtsid kaasa ühe haavatu. Maha jäeti haavatud naispartisan, kes viidi Skokovosse, kus ta samal ööl suri. Partisanid jätsid maha ka varustust, miine ja lõhkeainet.
27. juuli õhtul kandis 5. kompanii esimesed suuremad kaotused. Operatsiooni ajal Mankovo ja Suvorovo vahelistes metsades ründasid partisanid Falkovo juures lipnik Kivisaart ja tema kuut meest. Lipnik Kivisaar ja 5 meest tapeti, üks sai haavata.
1. septembril 1942 oli 39. kaitsepataljoni koosseisus 30 eesti ohvitseri ja 1 sõjaväeametnik, 117 allohvitseri ja 554 sõdurit. Sakslastest oli pataljonis 1 ohvitser, 2 sõjaväeametnikku ja 4 allohvitseri. Partisanide vastu rakendatud pataljoni allüksuste relvastuses oli 307 püssi, 11 kergekuulipildujat, 4 raskekuulipildujat ja 8 kerget miinipildujat, kõik relvad olid vene päritolu. Pataljonil oli 3 sõidu- ja 4 veoautot, 4 mootorratast, 74 hobust ja 27 sõjaväevankrit. Pataljon oli langenutena kaotanud 52 ja haavatutena 123 meest, 4 meest olid teadmata kadunud. Enamiku kaotustest olid kandnud rindel olevad kompaniid.
1. ja 4. kompanii saadeti rindele ja allutati operatiivselt XXXIX. tankikorpusele, kus tegutsesid Holmi lähedal kolonel vabahärra Erpo von Bodenhauseni juhitud 8. tankidiviisi lahinggrupi alluvuses. 4. kompanii lahkus 281. julgestusdiviisi alluvusest 18. veebruaril 1942. 11. juunil 1942 olid 39. pataljoni 1. kompaniist rindel (Avinovo tugipunktis) 2 ohvitseri, 7 allohvitseri ja 53 sõdurit, 2. kompaniist Jasvõ tugipunktis 1 allohvitser ja 18 meest ning 4. kompaniist 4 ohvitseri, 22 allohvitseri ja 89 meest. Luftwaffe käsutuses olev 3. kompanii oli 1942. a juulis rühmade kaupa Pihkvas, Dnos ja Ostrovis. Seega oli formeerimise aegsest koosseisust pataljoni staabi alluvuses ainult 2. kompanii ja seegi mitte täielikult.
Pataljoni staap ning 2. ja 5. kompanii jäeti 281. julgestusdiviisi käsutusse, staap asus Skokovos Pustoškast põhja pool. 7. märtsil 1942 pidasid pataljoni kolm rühma lahingu partisanidega 4 km Skokovost lõunas. Partisanidel oli 30 langenut, eestlastel 2 langenut ja 1 haavatu.
1942. a aprilli alguses paigutati 247. välikomandantuur Idritsasse ning see hõlmas Sebeži, Idritsa, Pustoška ja Osveja rajoonid. Partisanidevastaseks võitluseks allutati talle Scheichenbaueri grupp 889. maakaitseväepataljoni ülema kolonelleitnant Walter Scheichenbaueri juhtimisel, kellele allusid oma pataljoni 1. kompanii, 691. välisandarmeeriapataljoni 2. kompanii ning kolm eesti kompaniid 39. kaitsepataljoni staabi alluvuses: pataljoni enda 2. ja 5. kompanii ning 37. kaitsepataljoni 3. kompanii. Mai alguses formeeriti kõigi nende üksuste baasil lahinggrupp partisanidevastaseks operatsiooniks Opotška-Sebeži raudteeliinist läänes ca 5600 km2 suurusel maa-alal. Lahinggrupi koosseisus oli 16 ohvitseri, 109 allohvitseri ja 336 sõdurit, nendest eestlasi vastavat 11, 49 ja 248.
39. kaitsepataljoni staap asus Skokovos, kompaniid Aluškovos ja Skokovos ning 37. pataljoni 3. kompanii rühmade kaupa Žukovos, Aloljas ja Šitnikis. Sealsamas olid kolm kompaniid ka juuni lõpus. Juuli alguses purustasid 889. maakaitseväepataljoni 1. kompanii ja 37. eesti kaitsepataljoni 3. kompanii ca 150-liikmelise partisanikoondise (Sahharovi partisanipolk) Lisno järve juures. Kohalike elanike andmetel tapeti 20–30 partisani ja haavatuid oli 75–80. Ellujäänud põgenesid väegrupi “Mitte” tagalapiirkonda. Kolonelleitnant Scheichenbauer süüdistas väegrupi “Mitte” tagalat loius tegevuses partisanide vastu, mistõttu kannatas tema lahinggrupi operatsioonide edukus.
Aruandes ajavahemiku kohta 1942. a juuni lõpust juuli lõpuni taotles 39. kaitsepataljoni ülem major Aleksander Sobolev tagasi rindele saadetud allüksusi ja samuti Luftwaffe käsutuses olevat 3. kompaniid, sest 37. kaitsepataljoni 3. kompanii tagasisaatmise tõttu ei piisanud tema meestest enam kogu vastutusala julgestamiseks. Partisanide vastu võitlevad pataljoni liikmed olid relvastatud vene püssidega, rindel olevatel kompaniidel olid saksa püssid. Partisanide vastu võitlevate kompaniide mundrid olid räbaldunud ja saapad katki, kuid kalevit ja nahka rätsepa- ja kingsepatöödeks ei olnud.
Pataljoni tegevusest kirjutas ta, et 21. juunil tabati Mihhalinos haavatud tsiviilisik, kes osutus punaarmeelaseks, kes teatas, et Demidovo külavanema juures varjavad end veel mõned punaarmeelased. Külavanem, tema naine ja vend anti üle sala-välipolitseile. 25. juunil tabati Pihkva sõjavangilaagrist põgenenud sõjavang, kes pärast ülekuulamist maha lasti. 27. juunil lasti Vaulinos maha kommunistlikult meelestatud naine, kes kõiki külaelanikke ähvardas. 2. juulil oli 5. kompaniil tulevahetus partisanidega, 1 partisan sai surma ja üks haavata. Samal päeval lasti partisanide abistamise eest maha Sohnovo külavanem. 13. juulil lasti Novogorodtsevos maha puskariajaja koos kodakondsetega, kes partisanide jaoks puskarit ajasid. Samal päeval lasti maha Novogorodtsevo külavanem, kelle juures sama aasta märtsis asus partisanide staap. 14. juulil lasti maha üks punaarmeelane. 15. juulil oli tulevahetus partisanidega, kes kaotasid 1 mehe surnutena ja võtsid kaasa ühe haavatu. Maha jäeti haavatud naispartisan, kes viidi Skokovosse, kus ta samal ööl suri. Partisanid jätsid maha ka varustust, miine ja lõhkeainet.
27. juuli õhtul kandis 5. kompanii esimesed suuremad kaotused. Operatsiooni ajal Mankovo ja Suvorovo vahelistes metsades ründasid partisanid Falkovo juures lipnik Kivisaart ja tema kuut meest. Lipnik Kivisaar ja 5 meest tapeti, üks sai haavata.
1. septembril 1942 oli 39. kaitsepataljoni koosseisus 30 eesti ohvitseri ja 1 sõjaväeametnik, 117 allohvitseri ja 554 sõdurit. Sakslastest oli pataljonis 1 ohvitser, 2 sõjaväeametnikku ja 4 allohvitseri. Partisanide vastu rakendatud pataljoni allüksuste relvastuses oli 307 püssi, 11 kergekuulipildujat, 4 raskekuulipildujat ja 8 kerget miinipildujat, kõik relvad olid vene päritolu. Pataljonil oli 3 sõidu- ja 4 veoautot, 4 mootorratast, 74 hobust ja 27 sõjaväevankrit. Pataljon oli langenutena kaotanud 52 ja haavatutena 123 meest, 4 meest olid teadmata kadunud. Enamiku kaotustest olid kandnud rindel olevad kompaniid.
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 624
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
39
Tänud!
Nii eelnev kui järgnev lõik siis refereering raamatust "Estonia 1940-1945":
Oktoobris suurenes partisanide aktiivsus 281. julgestusdiviisi piirkonna lõunaosas vastu väegrupi “Mitte” tagalapiirkonda. Partisanid värbasid oma salkadesse uusi liikmeid ja viisid inimesi kaasa, röövisid karja ja vilja. 11. novembril 1942 anti 232. saksa julgestuspataljon ja kahe kompaniiga 39. eesti kaitsepataljon kolonel Gallase alluvusse, kes sel ajal juhtis partisanidevastaseid aktsioone 247. Idritsa välikomandantuuri piirkonnas. 16. novembril suunati mõlemad pataljonid partisanide vastu Poretšje piirkonda 23 km Novosokolnikist loodes.
1942. a novembri lõpus piiras Punaarmee sisse Velikije Luki Saksa garnisoni ja sellele allutatud üksused. 281. julgestusdiviisi jõud koondati Velikije Luki välisrinde tagalasse (operatsioon “Schneesturm”). Kolonel Gallase käsutusse, kellele juhtimisstruktuurina allus eriotstarbeline rügemendistaap, anti 9. politseirügemendi II ja III pataljon, 232. julgestuspataljon, 3. jalgratturite julgestusrügemendi II pataljon, kahekompaniiline 39. eesti kaitsepataljon, 281. trofeetankikompanii ja 281. kasaka-ratsapataljon. 39. eesti kaitsepataljoni rindelõik oli enam-vähem senises asukohas: Ivaništševa-Šegulina-Aluškovo joonel Pustoška ja Novosokolniki vahel.
23. detsembril 1942 toodi 281. julgestusdiviisi alluvusse ka 40. eesti kaitsepataljon, mis pidi kompenseerima 281. julgestusdiviisi jaoks formeeritud, kuid ära antud 39. kaitsepataljoni kompaniid. Pataljoni koosseisus oli 9 ohvitseri ning 180 allohvitseri ja sõdurit ning Saksa sideohvitser. 24. detsembril saadeti pataljon koos mõnede Saksa üksustega Petrovka küla piirkonnas 21 km Novorževist põhja pool tegutsevate suurte partisanikoondiste vastu. 27. detsembril allutati pataljoni 1. ja 2. kompanii 822. välikomandantuurile Võbori piirkonnas ja suunati Gridino piirkonda Võborist loodes. Pärast operatsiooni lõppu jäeti kogu pataljon Võborisse.
1942. a lõpuks allusid 281. julgestusdiviisile 2 kompaniid 39. eesti kaitsepataljonist ja kolmekompaniiline 40. eesti kaitsepataljon.
39. kaitsepataljoni staap ja 5. kompanii olid 19. jaanuaril Skokovos ning 2. kompanii Bessanovas. 20. jaanuaril määrati kaks kompaniid mõlemast eesti pataljonist Kudeverist idas toimuva partisanidevastase operatsiooni “Straßendienst” käsutusse 186. välikomandantuuri alluvusse (välikomandant kindralmajor Bruno Scultetus). Operatsioon pidi algama 25. jaanuaril 1943 ja lahinggrupi üldjuhiks määrati 40. kaitsepataljoni ülem major Nortmaa. 21. jaanuaril 1943 oli 39. pataljoni lahingutugevus 121 ja 40. pataljonil 194 meest. 23. jaanuaril 1943 jõudsid 39. kaitsepataljoni alluvusse tagasi ka 1. ja 4. kompanii: 1. kompaniist oli järel 2 ohvitseri, 8 allohvitseri ja 39 meest ning 4. kompaniist 1 ohvitser, 8 allohvitseri ja 32 meest, osa 4. kompanii mehi (1 ohvitser ja 29 alamaväelast) jäid veel positsioonidele Holmi juurde ning jõudsid pataljoni juurde 3. veebruaril. 1. ja 4. kompanii saadeti kohe Kudeveri operatsiooni “Straßendienst” käsutusse. Pataljoni staap, 2. ja 5. kompanii jäid endistesse asukohtadesse Skokovos ja Bessanovas.
Operatsioon “Straßendienst” lõppes 30. jaanuaril, tapeti 52 partisani ja haavati 50, sakslased ja eestlased kaotasid 7 meest surnute ja 18 haavatutena. Kõik üksused saadeti oma asukohtadesse tagasi, välja arvatud 40. eesti kaitsepataljon, mis jäi Kudeveri.
7. märtsil 1943 andis väegrupi “Nord” tagala ülemjuhataja korralduse 40. eesti kaitsepataljon Ostrovisse tuua ja seal laiali saata. Pataljoni mehed tuli anda 37., 38. ja 39. eesti kaitsepataljonile täienduseks, kuid mitte Luftwaffe käsutuses olevatele kompaniidele. Korraldus muudeti hiljem ära ja laiali saadeti hoopis 39. pataljon. 10. märtsil paigutati 40. pataljoni 3. kompanii Fedorovskoje sovhoosi Opotškast põhja pool, järgmisel päeval toodi staap ja 2. kompanii Ostrovisse. 25. märtsil määrati pataljoni 2. kompanii ja 3. kompanii üks rühm operatsiooniks “Holzeinschlag” Novorževi piirkonnas Gallase lahinggrupi koosseisu, eesti üksused saadeti Ostrovisse tagasi 31. märtsil.
Veebruaris Glubokojesse ja Kamennoje järve juurde saadetud 39. kaitsepataljon oli seal märtsi lõpuni. 27. märtsil vahetas pataljoni välja 107. julgesusrügemendi I pataljon, 39. pataljoni staap ning 4. ja 5. kompanii saadeti Kudeveri. 40. kaitsepataljoni staap ja teine kompanii olid 26. märtsil Ostrovis, 1. kompanii oli jäänud Kudeveri ja 3. kompanii oli Fedorovskoje sovhoosis. 4. aprillil saadeti pataljoni staap,. 2. kompanii ja 3. kompanii üks rühm Kudeveri partisanidega võitlema.
Alates 8. aprillist korraldati suurem partisanidevastane operatsioon Kudeveri rajooni idaossa tunginud partisanide vastu. Operatsiooni koondnimetus oli “Frühjahrsbestellung”. Operatsiooni üldjuht oli 281. julgestusdiviisi ülem kindralleitnant von Stockhausen, mõlemad eesti pataljonid määrati 186. (Opotška) välikomandandi kindralmajor Scultetuse alluvusse. 14. aprillil sama operatsiooni kohta antud korralduses 39. kaitsepataljoni enam ei nimetata. Korralduses antud tegevusjuhised keelasid majade mahapõletamise, kui see ei tulene lahingutegevuse vajadustest. Hooned olid hädavajalikud nii oma meeste kui ka tuhandete põgenike majutamiseks. Samuti keelati mahalaskmised ja kästi vange võtta, sest “me vajame hädasti tööjõudu”. Kolmandaks anti korraldus levitada lendlehti, et kallutada partisanisalkade liikmeid, eriti vägisi salkadesse võetud mehi, ülejooksmisele. Ülejooksikute andmetel tegutsesid Kudeveri piirkonnas 8 partisanisalka Bubokovi, Jermakovi, Karlikovi, Zujevi, “Bajanisti”, Timošejevi ja Pavlovi juhtimisel ning 2 NKVD-pataljoni Jakovlevi ja Tereštšatovi juhtimisel.
Aprilli keskel saadeti 39. kaitsepataljoni kompaniid Eestisse ja pataljoni likvideeriti. Mehed astusid Eesti SS-Leegioni või jagati teiste kaitsepataljonide vahel.
Nii eelnev kui järgnev lõik siis refereering raamatust "Estonia 1940-1945":
Oktoobris suurenes partisanide aktiivsus 281. julgestusdiviisi piirkonna lõunaosas vastu väegrupi “Mitte” tagalapiirkonda. Partisanid värbasid oma salkadesse uusi liikmeid ja viisid inimesi kaasa, röövisid karja ja vilja. 11. novembril 1942 anti 232. saksa julgestuspataljon ja kahe kompaniiga 39. eesti kaitsepataljon kolonel Gallase alluvusse, kes sel ajal juhtis partisanidevastaseid aktsioone 247. Idritsa välikomandantuuri piirkonnas. 16. novembril suunati mõlemad pataljonid partisanide vastu Poretšje piirkonda 23 km Novosokolnikist loodes.
1942. a novembri lõpus piiras Punaarmee sisse Velikije Luki Saksa garnisoni ja sellele allutatud üksused. 281. julgestusdiviisi jõud koondati Velikije Luki välisrinde tagalasse (operatsioon “Schneesturm”). Kolonel Gallase käsutusse, kellele juhtimisstruktuurina allus eriotstarbeline rügemendistaap, anti 9. politseirügemendi II ja III pataljon, 232. julgestuspataljon, 3. jalgratturite julgestusrügemendi II pataljon, kahekompaniiline 39. eesti kaitsepataljon, 281. trofeetankikompanii ja 281. kasaka-ratsapataljon. 39. eesti kaitsepataljoni rindelõik oli enam-vähem senises asukohas: Ivaništševa-Šegulina-Aluškovo joonel Pustoška ja Novosokolniki vahel.
23. detsembril 1942 toodi 281. julgestusdiviisi alluvusse ka 40. eesti kaitsepataljon, mis pidi kompenseerima 281. julgestusdiviisi jaoks formeeritud, kuid ära antud 39. kaitsepataljoni kompaniid. Pataljoni koosseisus oli 9 ohvitseri ning 180 allohvitseri ja sõdurit ning Saksa sideohvitser. 24. detsembril saadeti pataljon koos mõnede Saksa üksustega Petrovka küla piirkonnas 21 km Novorževist põhja pool tegutsevate suurte partisanikoondiste vastu. 27. detsembril allutati pataljoni 1. ja 2. kompanii 822. välikomandantuurile Võbori piirkonnas ja suunati Gridino piirkonda Võborist loodes. Pärast operatsiooni lõppu jäeti kogu pataljon Võborisse.
1942. a lõpuks allusid 281. julgestusdiviisile 2 kompaniid 39. eesti kaitsepataljonist ja kolmekompaniiline 40. eesti kaitsepataljon.
39. kaitsepataljoni staap ja 5. kompanii olid 19. jaanuaril Skokovos ning 2. kompanii Bessanovas. 20. jaanuaril määrati kaks kompaniid mõlemast eesti pataljonist Kudeverist idas toimuva partisanidevastase operatsiooni “Straßendienst” käsutusse 186. välikomandantuuri alluvusse (välikomandant kindralmajor Bruno Scultetus). Operatsioon pidi algama 25. jaanuaril 1943 ja lahinggrupi üldjuhiks määrati 40. kaitsepataljoni ülem major Nortmaa. 21. jaanuaril 1943 oli 39. pataljoni lahingutugevus 121 ja 40. pataljonil 194 meest. 23. jaanuaril 1943 jõudsid 39. kaitsepataljoni alluvusse tagasi ka 1. ja 4. kompanii: 1. kompaniist oli järel 2 ohvitseri, 8 allohvitseri ja 39 meest ning 4. kompaniist 1 ohvitser, 8 allohvitseri ja 32 meest, osa 4. kompanii mehi (1 ohvitser ja 29 alamaväelast) jäid veel positsioonidele Holmi juurde ning jõudsid pataljoni juurde 3. veebruaril. 1. ja 4. kompanii saadeti kohe Kudeveri operatsiooni “Straßendienst” käsutusse. Pataljoni staap, 2. ja 5. kompanii jäid endistesse asukohtadesse Skokovos ja Bessanovas.
Operatsioon “Straßendienst” lõppes 30. jaanuaril, tapeti 52 partisani ja haavati 50, sakslased ja eestlased kaotasid 7 meest surnute ja 18 haavatutena. Kõik üksused saadeti oma asukohtadesse tagasi, välja arvatud 40. eesti kaitsepataljon, mis jäi Kudeveri.
7. märtsil 1943 andis väegrupi “Nord” tagala ülemjuhataja korralduse 40. eesti kaitsepataljon Ostrovisse tuua ja seal laiali saata. Pataljoni mehed tuli anda 37., 38. ja 39. eesti kaitsepataljonile täienduseks, kuid mitte Luftwaffe käsutuses olevatele kompaniidele. Korraldus muudeti hiljem ära ja laiali saadeti hoopis 39. pataljon. 10. märtsil paigutati 40. pataljoni 3. kompanii Fedorovskoje sovhoosi Opotškast põhja pool, järgmisel päeval toodi staap ja 2. kompanii Ostrovisse. 25. märtsil määrati pataljoni 2. kompanii ja 3. kompanii üks rühm operatsiooniks “Holzeinschlag” Novorževi piirkonnas Gallase lahinggrupi koosseisu, eesti üksused saadeti Ostrovisse tagasi 31. märtsil.
Veebruaris Glubokojesse ja Kamennoje järve juurde saadetud 39. kaitsepataljon oli seal märtsi lõpuni. 27. märtsil vahetas pataljoni välja 107. julgesusrügemendi I pataljon, 39. pataljoni staap ning 4. ja 5. kompanii saadeti Kudeveri. 40. kaitsepataljoni staap ja teine kompanii olid 26. märtsil Ostrovis, 1. kompanii oli jäänud Kudeveri ja 3. kompanii oli Fedorovskoje sovhoosis. 4. aprillil saadeti pataljoni staap,. 2. kompanii ja 3. kompanii üks rühm Kudeveri partisanidega võitlema.
Alates 8. aprillist korraldati suurem partisanidevastane operatsioon Kudeveri rajooni idaossa tunginud partisanide vastu. Operatsiooni koondnimetus oli “Frühjahrsbestellung”. Operatsiooni üldjuht oli 281. julgestusdiviisi ülem kindralleitnant von Stockhausen, mõlemad eesti pataljonid määrati 186. (Opotška) välikomandandi kindralmajor Scultetuse alluvusse. 14. aprillil sama operatsiooni kohta antud korralduses 39. kaitsepataljoni enam ei nimetata. Korralduses antud tegevusjuhised keelasid majade mahapõletamise, kui see ei tulene lahingutegevuse vajadustest. Hooned olid hädavajalikud nii oma meeste kui ka tuhandete põgenike majutamiseks. Samuti keelati mahalaskmised ja kästi vange võtta, sest “me vajame hädasti tööjõudu”. Kolmandaks anti korraldus levitada lendlehti, et kallutada partisanisalkade liikmeid, eriti vägisi salkadesse võetud mehi, ülejooksmisele. Ülejooksikute andmetel tegutsesid Kudeveri piirkonnas 8 partisanisalka Bubokovi, Jermakovi, Karlikovi, Zujevi, “Bajanisti”, Timošejevi ja Pavlovi juhtimisel ning 2 NKVD-pataljoni Jakovlevi ja Tereštšatovi juhtimisel.
Aprilli keskel saadeti 39. kaitsepataljoni kompaniid Eestisse ja pataljoni likvideeriti. Mehed astusid Eesti SS-Leegioni või jagati teiste kaitsepataljonide vahel.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline