Julge põgenemine kompassi ja kaardiga 1949.aastal Soome

[landmark]

Juulis 1949 Soome põgenenud Artur Lõoke ja Herman Treial teadsid, et riskivad oma eluga. Kuid nad ei osanud aimatagi, et noa löövad neile selga omad hõimuvelled.
Eestlaste Artur Lõokese ja Herman Treiali hulljulge põgenemine läbi soode ja metsade Soome 1949. aasta suvel pole põhjanaabrite mälust tänaseni kustunud. Raamatutes ja ajakirjanduses kirjutatakse sellest ikka veel – aineks põgenike traagiline saatus. Kas eestlased välja andnud Soome on nende surmas süüdi? Kas Kekkose valitsus astus sellega oma rahva vastu, mõistes Treialit päästa üritanud noored soomlased trellide taha?
Sellest põgenemisest jääb palju igavesti saladuseks, sest ülekuulamistel nii soomlastele kui ka venelastele antud seletusi ei saa lõpuni uskuda. Selguse saamist raskendab veel seegi, et Soome arhiivid on selles küsimuses endiselt suletud. Eestis ja Soomes siiski on elus inimesi, kes tundsid põgenikke lähedalt ja kes neid ka lahkelt meenutasid. Ka on õnnestunud kasutada Soomes erakätes asuvaid dokumente. Tänu neile saab toimunu enam-vähem usutavalt taastada. Järgnev on kaheosalise loo esimene osa.
Kompassi ja kaardiga Soome
Juunis 1949 kohtus endine Rakke jaamaülem Artur Lõoke Tartumaal Kursi lähedal juhuslikult oma kunagise gümnaasiumikaaslase Herman Treialiga. Kuigi koolivennad polnud teineteist näinud ligi paarkümmend aastat, leidsid nad kiiresti ühise keele. Neil oli ühesugune saatus – mõlemad varjasid end võimude eest. Lõoke oli sõja ajal teeninud Omakaitses, kapteni aukraadis Treial aga sõdinud venelaste vastu Leningradi rindel.
Treialil oli kindel plaan Soome põgeneda, tal puudus vaid usaldatav kaaslane. Sest üksi ta kord juba aasta tagasi proovis, paraku ebaõnnestunult. Veel samal kohtumisel tegi ta Lõokesele ettepaneku põgeneda üheskoos. "Muidu ootab sind ees arreteerimine Omakaitsesse kuulumise pärast," ütles ta. Lõoke jäi nõusse. Kuu aega hiljem trehvasid nad Tartus bussijaama lähedal ja panid põgenemisplaani lõplikult paika.
Tõenäoliselt oli see 18. juuli hommikul 1949, kui Kursi lähedal maanteel kõndisid üksteisele vastu kaks seljakotiga meest. Nad peatusid hetkeks, justkui arutaksid omavahel midagi, ja hakkasid siis üheskoos mööda maanteed Tartu poole astuma. Need kaks olid Herman Treial ja Artur Lõoke.
Tartust sõitsid Treial ja Lõoke bussiga Räpinasse, sealt edasi läksid jalgsi Ruusasse. Ruusa jaamas istusid põgenikud rongile ja sõitsid Pihkvasse. Pihkvast viis teine rong Treiali ja Lõokese edasi Leningradi, kuhu jõuti kohale 20. juuli hommikul. Nad täiendasid oma toiduvarusid, ostes leiba ja vorsti. Kuskilt tee pealt küladest nad toitu osta ei julgenud, kuna mõlema vene keele oskus jättis soovida. Veel sama päeva hilisõhtul sõitsid Treial ja Lõoke Murmanski rongiga Medvežegorskisse, mille lähedal kavatsetigi Nõukogude Liidu - Soome riigipiir ületada.
Kust täpselt piir ületada, selle olid mehed põhjalikult läbi mõelnud. Lõokese plaan oli minna Viiburi kaudu, mille aga Treial kohe maha laitis. "Nii suure linna lähistel on piir kindlasti tihedalt valvatud," arvas Treial. Tema ettepanek oli ületada piir põhja pool. Et põhjas asus piir kaardi järgi kõige lähemal Medvežegorski linnale, otsustatigi minna sealtkaudu.
Kui linn selja taha jäi, keerasid Treial ja Lõoke suurelt maanteelt peagi metsa. Jalgsimatk Medvežegorskist piirini kestis kaheksa ööpäeva. Et mitte sattuda võimude kätte, vältisid põgenikud inimasulaid ning ööbisid metsas. Niisuguse marsruudi valik oli julge samm, sest kumbki seda kanti ei tundnud, Lõoke aga polnud üldse Eestist kaugemal käinud. Hiljem ülekuulamisel julgeolekus küsiti Lõokeselt, kes neid aitas – uurija lihtsalt ei uskunud, et eestlased suutsid täiesti ilma teedeta ja soises piirkonnas omapäi piirini jõuda. "Minu kaaslasel oli kaart ja kompass," vastas Lõoke. Tõsi see oli, endise ohvitserina oskas Treial suurepäraselt maastikul orienteeruda. Ja nii nad leidsidki tee piirini.
Ööl vastu 28. juulit magasid Treial ja Lõoke viimast korda metsas. Puhanud mõne tunni, alustasid nad kell kolm öösel teekonda piiri suunas. Vihmasel hommikul nägid nad lõpuks enda ees traataeda. Piir! Treial ja Lõoke läbisid kõigepealt ühed traattõkked ja seejärel teised. Ja siis märkasid Soome piiriposte. Nüüd ei olnud enam mingit kahtlust – nad olid Soomes.
Vabatahtlikult vangi
Soome pinnal läksid Treial ja Lõoke omavahel vaidlema, mida edasi teha – selles ei olnud nad varem kokku leppinud. Treial kavatses rännakut jätkata ja minna Rootsi piiri poole. Tal olnuks õigus, sest Rootsi poleks põgenikke venelastele välja andnud. Rootsi minekuga Lõoke aga ei nõustunud, tema arvates oli parim otsus anda end vabatahtlikult Soome piirivalve kätte. Lõpuks andis Treial kaaslase survele järele, sest üksi Rootsi matkata ta ei soovinud.
Umbes poole kilomeetri kaugusel piirist leidsid nad ühe taluelamise. Treial, kes oskas soome keelt, arvatavasti rääkis peremehele lühidalt kogu loo ning palus teatada piirivalvele. Igatahes poole tunni pärast saabus kohale Soome piirivalvur ja viis Treiali ja Lõokese endaga kaasa. Põgenikud kuulati üle ja toimetati seejärel Ilomantsi linna. Ka siin kuulati mehed üle, kuid juba põhjalikult. "Miks te ületasite piiri? Kas te Nõukogude piirivalvureid nägite? Kuidas te pääsesite läbi traattõkete? Mis armees olete teeninud ja mis aukraad teil on?" sadas küsimusi nagu rahet. Põgenikest teatati ka pealinna, kust saabus kiiresti käsk: tuua vahi all Helsingisse.
Nüüdsest olid eestlased juba Soome kaitsepolitsei vangid. Kaitsepolitseis pandi kirja mõlema mehe elulugu. Nende ette lauale laotati kaart, millel põgenikud pidid näitama kogu paoteekonna. Taas uuriti, kuidas nad piiri ületasid ja kas nad kohtasid Nõukogude piirivalvureid. Treialit ja Lõokest hoiti kaitsepolitseis kuu aega, 2. septembril 1950 toimetati nad edasi Katajanokka neemel asuvasse Helsingi läänivanglasse. Kuigi nad pisteti türmi, ei olnud nad seaduse järgi vangid. Soome välismaalaste seaduse kohaselt olid eestlased "hoiule võetud välismaalased". Selles eeluurimisvanglas olid Treial ja Lõoke "hoiul" kogu järgneva talve, kevadeni 1950, elades koos kahemehekongis.
Eluga vanglas olid mõlemad rahul – kui nii üldse saab rääkida. "Üldiselt on väga kenad ja vastutulelikud kõik need inimesed, mida soovime, kõiki saame. Päeval töötame, nii kogume endale tarvis minevate asjade jaoks raha ja Jumal tänatud, meil on kõiki," kirjeldas Lõoke elu trellide taga kirjas Rootsi eestlasele Imant Rebasele.
Väljaandmine venelastele
Venelastel oli Treiali ja Lõokese piiriületamine teada juba viis päeva hiljem, 2. augustil. Sel päeval ja teist korda 11. novembril 1949 nõudis Nõukogude piirivolinik polkovnik Drobin Soome piirivalvelt põgenike väljaandmist, kuid nõudmised jäeti tähelepanuta. Põhjuseks oli vale aadress – põgenike tagastamist ei otsustanud piirivalve, see kuulus valitsuse või välisministri kompetentsi.
Märtsis 1950 tuli Soomes võimule uus, Urho Kaleva Kekkose juhitud valitsus. Vahetult enne valitsuse ametisseastumist oli Nõukogude Liit teravas toonis süüdistanud Soomet rahulepingu eiramises ja sõjaroimarite varjamises. Kuigi venelased polnud Treialit ja Lõokest diplomaatilisel teel välja nõudnud, tahtis Soome tülikatest eestlastest lahti saada.
5. aprillil 1950 otsustas Soome valitsus Treiali ja Lõokese Nõukogude Liidule välja anda. Otsus tugines formaalselt Pariisi rahulepingule, mille järgi tuli kodumaa reeturid välja anda juhul, kui Nõukogude Liit seda tahtis. "Nõukogude saatkond ei avaldanud Soomele otsest survet, kuigi ilmutas varjamatut huvi eriti Treiali vastu. Seetõttu otsused tagasisaatmise ja varjupaiga kohta sündisid vähemalt põhimõtteliselt soomlaste oma kaalutluste põhjal," kirjutavad Jussi Pekkarinen ja Juha Pohjonen raamatus "Ei armoa Suomen selkänahasta" (2005).
Lõoke aimas, et nende päevad Soomes on peagi loetud. Dateerimata, arvatavasti varakevadel 1950 paberile pandud, ent saatmata jäänud kirjas Imant Rebasele näib ta olevat oma saatusega juba leppinud. "Ja mis siis ikka teha, kui peaks nii minema, et meil ei vea. On ju ainult üks elu, kas elad 20 aastat kauem või ei. Oleks kena vaadata ja kõiki kaasa teha eneselgi, aga kui ei lasta, pole midagi parata. Oleme ju praegu keskealised mehed, jumal tänatud terved, suudaks paljugi kaasa aidata kokkupõrke puhul ja veel enamgi on põhjust, sest minu vanemad langesid ka kaudselt nende röövlite ohvriks kodumaal. Ning praegu vaevleb veel seal mul naine ja 8aastane tütar. Just sellepärast tahaks elada..."
Tõenäoliselt aprilli teisel nädalal tehti Soome valitsuse otsus teatavaks ka Treialile ja Lõokesele. Venelastele loovutamise eel viidi mehed ühel hommikul arstlikule läbivaatusele – tapmisele saadetavate tervis pidi olema ju korras! Lõoke, pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega eestlane, tunnistati kõlbulikuks. Treialil aga mõõdeti kehatemperatuuriks 38,5 kraadi, mis vähemasti sel hetkel päästis mehe. Ta tuli kõigepealt terveks ravida.
Artur Lõoke anti 16. aprillil 1950 venelastele. Läbiotsimisel leiti mehelt tükk maakaarti, eestikeelne kiri, kaks rongipiletit ning 423 rubla ja 30 kopikat. Veel samal päeval viidi Lõoke Leningradi, kus ta põhjalikult üle kuulati. Et ta vene keelt ei osanud, kasutati tõlki. Loomulikult huvitas ülekuulajaid eelkõige see, kuidas eestlased Soome põgenesid. Seda lasti Lõokesel ikka ja jälle uuesti jutustada.
Ülekuulamistel julgeolekus kaitses Lõoke igati oma peret. Ta kinnitas, et ei tea, kus tema abikaasa ja tütar praegu elavad. Niisamuti väitis Lõoke, et keegi lähedastest ei teadnud tema plaanist Soome põgeneda. Muidugi oli see vale. Lõokese tütar Li-Ann Lehtmets on täiesti veendunud, et ema teadis isa põgenemisest. "Ema õmbles isa pintsaku sisse hulga tsaari kuldrublasid, et tal vajaduse korral oleks, mida võtta."
Aprilli lõpul saadeti Lõoke Leningradist rongiga Tallinna. Järgnesid üha uued ja uued ülekuulamised. Näis, et Soome põgenemine polnud piisav põhjus mehe surmamõistmiseks, aga just seda sooviti teha. Nüüd keskendus uurimine Lõokese minevikule, tema tegevusele sakslaste ajal Omakaitses. Uurija seltsimees Potehhin selgitas välja, et augusti lõpul 1941 astus Lõoke vabatahtlikult Omakaitsesse ning osales haarangutel Nõukogude sõjaväelastele ja kommunistidele. Lõokesele püüti iga hinnaga kraesse väänata ka kompartei liikme Karl Lehtla tapmist septembris 1941. See aga ei leidnud kinnitust, sest kommunisti saatis vangikongis teise ilma hoopis keegi sakslane.
Uurijal ei olnud seega kerge Lõokese "süüd" tõestada. 19. juunil 1950 paluski Potehhin uurimist pikendada – faktid polnud piisaval määral kontrollitud. Üle kuulati hulk tunnistajaid, ka Arturi abikaasa Therese Lõoke käis mitu korda uurija juures. Talle soovitati mehest lahutada, millest naine järsult keeldus. Oma abikaasaga ei kohtunud ta enam kunagi.
Lõpuks klopsiti süüdistus siiski kokku ja juulis anti Lõoke kohtu alla. 26. juulil 1950 mõistis sõjaväeosa nr 10727 tribunal kinnisel istungil Tallinnas Lõokese mahalaskmisele ühes kogu vara konfiskeerimisega.
Lõoke kaebas otsuse edasi, kuid kaks kuud hiljem jättis ülemkohus armuandmispalve rahuldamata. 11. oktoobril 1950 lasti äsja 41aastaseks saanud Artur Lõoke Tallinnas maha. Tema paokaaslase Herman Treiali seiklused Helsingis aga alles algasid...
***
Kahjuks Artur Lõokese vapper käitumine ülekuulamistel tema peret tagakiusamisest ei päästnud. Oktoobris 1951 arreteeriti Jõgeval Therese Lõoke ühes tütre Li-Anniga kui kodumaa reeturi perekond ja saadeti viieks aastaks Siberisse asumisele. "Meie emaga kui riigireeturi pere sõitsime ilusale ekskursioonile oktoobris 1951. aastal. Sellist huvitavat Vene vanglatega tutvumist ei saa tänapäeval isegi ükski miljonär ka suure raha eest mitte.
Teekond läks ühest vanglast teise. Kõigepealt Jõgeva, siis Tartu Ülikooli tänava oma, sealt Tallinna Patareisse, edasi Leningradi, Kirovisse, Sverdlovskisse, Omskisse, Novosibirskisse, tagasi Omskisse, Tatarskisse, Ust-Tatarskisse ja lõpuks Elanka külla. Sõit kestis pea kaks kuud," meenutab Li-Ann Lehtmets. Ta ei ole oma isale tehtud ülekohut Soome riigile tänaseni andestanud.
Loo teist osa loe järgmisest Eesti Ekspressist.
Digg.ee:Väärt lugu!

PÄÄSTEINGEL: Meditsiiniõde Kaija Heikkilä oli üks neist soomlastest, kes korraldasid Herman Treiali põgenemise. ERAKOGU
Eesti põgeniku Herman Treiali meeleheitlik pagemine Helsingis oktoobris 1950 vallandas Soome ajaloo vaat et suurima politseioperatsiooni.
Aprilli algul 1950 otsustas Soome valitsus salaja üle piiri tulnud ning varjupaika palunud Artur Lõokese ja Herman Treiali venelastele välja anda. Loovutuspäevaks oli määratud 16. aprill, enne seda ootas mehi veel arstlik ülevaatus. Lõoke tunnistati terveks ja ta anti välja. Sama saatus tabanuks Treialitki, kui Helsingi läänivangla meditsiiniõde Kaija Heikkilä poleks nii jõuliselt tema kaitseks välja astunud.
Ootamatu õlekõrs
"Arstil oli sulepea käes ja ta kavatses kirjutada, et Treial on loovutamiseks kõlblik. Seisin arsti kõrvale ning ütlesin: Treiali kohta ei kirjutata seda paberit, tal on palavik. Küll ta jõuab mahalaskmisele hiljemgi. Ja arst ei kirjutanudki," meenutab 84aastane Kaija Heikkilä (nüüd Rajas).
See vaheleastumine polnud hetkeemotsioon, Kaija oli Hermanile lubanud teda võimaluse korral päästa. "Kui ma käisin teist korda Treiali juures kongis, küsis ta, kas ma saan teda aidata põgenema." Herman oli abi palunud õige inimese käest, väga isamaalisest kodust pärit neiu oli vabatahtlikult lottana rindel olnud ning kohtles eestlast relvavennana.
Heikkilä kauples Treialile välja saatekirja haiglasse. Et mehel oli üle 38 palavik, ei olnud see keeruline. "Treial läks haiglasse ja mina jäin vanglasse. Kulus vaid mõni päev, kui Treial tuli tagasi. Olin väga üllatunud. Küsisin, mis juhtus. Ta ütles, et vestles saksa keeles ühe arstiga, öeldes, et kavatseb põgeneda. Seda juhtus kuulma keegi saksa keelt mõistev mees, kes teatas sellest politseile. Treial saadeti kohe tagasi."
Eestlase tervis aga halvenes üha ja 13. septembril 1950 viidi ta läänivanglast uuesti Helsingi linnahaigla sisehaiguste kliinikusse. Selleks ajaks oli Treial üksi jäänud, sest õde Heikkilä lahkus tööle Alkosse. Enne äraminekut andis neiu Treialile igaks juhuks paberitükikese oma telefoninumbriga.
Septembrikuu viimasel nädalal heliseski Heikkilä telefon. Hääl torus tutvustas end sisehaiguste kliiniku praktikandi Sirppa-Leena Lauriona (nüüd Eloranta). Ta andis edasi Treiali tervitused ja palve vaatama tulla. Kaija ostis puuvilju ja šokolaadi ning läkski. Sirppa-Leena, kes oli Treiali põgenemissoovist juba teadlik, ootas Heikkilät haigla hoovil. Ta seletas Kaijale, kus Treiali palat täpselt asub, ning hoiatas politseivalve eest. Eestlase külastamine oli nimelt ilma Soome kaitsepolitsei loata keelatud ning meest valvas erariides politseinik.
Valvur õnneks Heikkilä tulekut ei märganud. Kui Kaija palatisse astus, nägi ta, et Treial on üksi. Kõhnunud mees toibus üllatusest kiiresti ja haaras neiul käest. "Aidake mind!" olid tema esimesed sõnad. "Ütlesin Treialile, et ma vähemalt üritan." Midagi kindlat Kaija lubada ei saanud, sest tal tõesti ei olnud mingit plaani. Aga viimast lootust ei saanud neiu haigelt riisuda. Lahkudes lubas Heikkilä ka Lauriole, et kui õnnestub lahendus leida, annab ta sellest kindlasti teada.
Tuhvel kukkus tänavale
Kaija rääkis Treialist oma vennale, õuekohtu auskultandile Jaakko Heikkiläle. Venda veenda polnud tarvis, ta otsustas korraldada Treiali põgenemise. Oma õe jättis ta mängust välja, sest tema seos Treialiga oli liiga läbinähtav. "Sulle ma ei ütle, kuhu see vang viiakse – sind arreteeritakse esimesena," sõnas Jaakko Kaijale ning asus tegutsema. Nii Jaakkole kui ka Kaijale oli päevselge, et ka põgenemise õnnestumise korral võetakse nad varem või hiljem kinni. Küsimus oli vaid selles, kas jõutakse Treial üle Rootsi piiri toimetada, enne kui kaitsepolitsei jälile jõuab, või mitte.
10. oktoobril 1950 pühendas Jaakko asjasse filosoofiamagistri Rauni Rantasalo, kes võttis jämeda otsa oma kätte. Rantasalo otsustas, et Treial tuleb "röövida" juba paari päeva pärast – nimelt levis kuuldus, et eestlane võidakse venelastele loovutada juba lähiajal. Ta kaasas kava elluviimisesse Jaakko Ketola, Attika-Filmi tootmisjuhi Ahti Ilomäki ja produtsendi Bror Hildéni. Nende kolme mehe ülesandeks jäi üürida auto, võtta Treial haigla lähedal peale ja sõidutada Tehtaankatul asuvasse korterisse. Sealt edasi kavatseti eestlane peita juba väljapoole Helsingit ja siis viia Rootsi.
Operatsioon käivitati 12. oktoobri hommikul. Kella kümne paiku parkisid Ilomäki ja Hildén auto haigla ligidale Fabianinkatule ja jäid valvele. Haigla praktikant Sirppa-Leena Laurio andis Treialile juhised, kuidas haiglast välja pääseda ja kus auto ootab. Kell veerand üksteist nagu tavaliselt läks eestlast valvanud kordnik haigla kööki sööma. Otsustav hetk oli käes. Laurio läks Treiali palatisse ja ütles: tee on vaba!
Samal ajal olid põgenikku ootavad Ilomäki, Hildén ja nendega liitunud Jaakko Heikkilä muutunud närviliseks. Möödus juba 15 minutit, Treialit aga ei kuskil. Ja siis nägid nad haigla ees kaht politseinikku! Mehed otsustasid lahkuda. Auto hakkas juba liikuma, kui äkki ilmus nähtavale haiglariietes mees. Treial! Auto pidurdas ja Jaakko lükkas ukse lahti. Auto tagaistmele istudes kaotas Treial tuhvli jalast, mis kukkus kõnniteele. Kõike seda nägi pealt juhuslik mööduja, kes kummardas ja ulatas tuhvli autosse.
Treial sõidutati Tehtaankatul asuvasse korterisse, kust veel samal õhtul oldi sunnitud ta üle viima Tarkk’ampujankatule – korteriperenaine ei nõustunud rohkem põgenikule peavarju andma.
Kui kordnik söömast tagasi jõudis, ei leidnud ta Treialit enam palatist. "Ega vahialune pole ometi põgenenud?" küsis ta eestlase palatikaaslaselt poliitvangilt Vilho Helanenilt. Helanen vastas, et ei usu, küllap on mees pesemas. Möödus veel pool tundi, enne kui selgus, et ka vannitoas Treialit pole ja kordnikule jõudis kohale – Herman Treial on pagenud! Helanen kinnitas siis ja hiljem ülekuulamisel, et tema ei tea asjast midagi. Küllap teadis. Eesti Vabadussõjas võidelnud ja hiljem vapsidega tihedalt lävinud Helanen valdas eesti keelt ning arvatavasti leppisid mehed kokku, et Helanen üritab hämamisega aega võita.
100 000 Treiali pea eest
Tund aega pärast Treiali põgenemist aeti jalule kogu Soome politsei. Piirivalvele anti häire – kinni võtta mees, kes räägib eesti keelt või kanget soome keelt. Sama päeva õhtul teavitati eestlasest ka ajakirjandust, tema tundemärgid loeti ette raadios. Rahvale selgitati, et Treial kuulub väljaandmisele Nõukogude Liitu. Tema tabamiseni viiva info eest lubati maksta 100 000 marka.
"Kõik autod peeti kinni ja kontrolliti. Mootorratturpolitseinikud olid tagaajamiseks valmis, juhul kui keegi ei peatu. Ma ei ole ei varem ega hiljem näinud Soomes sarnast inimjahti, milles osales nii palju politseinikke," meenutab Kaija.
Politsei jõudis Treialile ja tema põgenemise korraldajatele jälile kiiremini, kui nood oskasid arvata. Juba järgmisel päeval ilmus politseisse sadamatööline Urpo Sirkiä, keda meelitas suur rahasumma. Tema see oligi, kes Treiali tuhvli autosse ulatas. Sirkiä andis autost üksikasjaliku kirjelduse, mäletades marki (Chevrolet) ja registritähti (AO). Paar päeva hiljem, 15. oktoobril, politsei jõudiski auto rentinud Ahti Ilomäki jälile. Ilomäki vahistati 16. oktoobril, Jaakko Heikkilä, Rantasalo ja Ketola järgmisel päeval.
Treialini jõuti 18. oktoobril. Kui politsei teda Tarkk’ampujankatule vahistama läks, püüdis Treial viimses hädas riidekapist varju leida, ent ta leiti peagi.
Haigla praktikant Laurio arreteeriti 22. oktoobril. Kaija Heikkilä aga võeti vastu ootusi kinni viimasena, õieti talle helistati 23. oktoobril ja kästi kohale tulla. "Kui ma pärast tööpäeva lõppu politseisse läksin, pisteti mind kongi, kus olid kõik sel päeval kinni nabitud avalikud naised," meenutab Kaija. Järgmisel päeval viidi ta ülekuulamisele. Temalt muudkui küsiti ja küsiti ning lõpuks sai noorel ägedal naisel hing täis. "Olen vastanud piisavalt, nüüd ma vastan veel ühele küsimusele ja kõik. Seejärel võite küsida kas või elu lõpuni, ma ei vasta enam midagi." Siis lõpetati ülekuulamine selleks päevaks. Kaija vapper käitumine kahjuks ei aidanud ei Treialit ega ka kedagi teist. Politseil oli kogu lugu juba teada.
Püsti, kohus tuleb!
Treial pisteti pärast tabamist Helsingi keskvanglasse. Ülekuulamisel ei andnud ta kedagi välja. 2. detsembril 1950 mõistis Helsingi raekohus talle kümnekuulise vanglakaristuse. Eestlane toodi kohtu ette otse haigevoodist ja isteraamil, ta nuttis ja värises üle keha. Enne jõule saatis Treial Kaija Heikkiläle viimse kirja. "Palun teilt andeks kõige eest, mida olen teile põhjustanud oma õnnetu põgenemiskatsega. Ma ei unusta teid iialgi... Mõtlen tihti, kas tuleb veel aeg, mil Eestis jälle paistab päike ja me saame vabalt minna maalt maale, Eestist Soome ja vastupidi. Siin vanglas on küll halb olla, aga see on siiski parem kui surra Venemaal."
Treiali tervis ei pidanud vintsutustele vastu, ta suri vanglas 9. veebruaril 1951. Tema urn sängitati Hietaniemi kalmistule Eesti iseseisvuspäeval, 24. veebruaril.
Soome võimud tegid kõik, et matustest teada ei saadaks. "Ma ei tea tänaseni, kes mulle helistas ning teatas matuste aja ja koha," meenutab Kaija. Rahvast matustel siiski oli, Kaija arvates peamiselt eestlased. Lauldi Eesti laule, sest kõnede pidamine oli keelatud. "Kirikuõpetaja rääkis, kuidas Pontius Pilatus mõistis kohut Jeesuse üle. Ei muid sõnavõtte." Keeldu rikkuda polnud võimalik, sest politsei jälgis matust. "Mäletan, et seal oli neli salapolitseinikku."
Soomlasi, kes korraldasid Treiali põgenemise, karistas kohus samuti vangistusega. Jaakko Heikkilä, Ketola, Ilomäki ja Hildén said kuus kuud, Rantasalo viis, Laurio ja Kaija Heikkilä neli. Süüdimõistetud kaebasid otsuse edasi. Turu õuekohus jättis kohtuotsused jõusse, kuid nüüd tingimisi, kolmeaastase katseajaga.
Nõiajaht Treaialile toimus Soome kommunistlike lehtede tänitamise saatel, kes nimetasid teda küll sõjakurjategijaks, küll massimõrvariks, küll kodumaa reeturiks. Tagakiusamist ja ülekohut kogenud Kaija ei kahetse midagi. "Mind on niiviisi kasvatatud. Kui Treial palus abi, ei tulnud mulle mõttessegi teda mitte aidata," ütleb ta.
Iseseisvuspäeval 1999 autasustas president Lennart Meri Sirppa-Leena Elorantat ja Kaija Rajast Kotkaristi IV klassiga. Kolm aastat hiljem sai ordeni ka Jaakko Heikkilä – Eesti Punase Risti IV klassi.
Kaija viib tänaseni Treiali hauale lilli ja küünlaid. Hauale, mille kivisse on raiutud Lydia Koidula luuleread – "Issand, surres jätan maha / Sinu hoolde isamaa
Soome andis Eesti metsavenna N. Liidule mõrvata
Saada Prindi
ÕL/"Helsingin Sanomat"
14.09.1999
Artur Lõoke tuli üle piiri Soome koos Herman Treialiga 1949. aasta suvel. Varjupaika soomlased neile ei andnud. Urho Kekkoneni valitsus otsustas 1950. aasta aprillis mehed N. Liitu saata, kus Lõoke sama aasta oktoobris maha lasti. Väidetavalt Tallinnas.
"Helsingin Sanomat" möönab, et Lõokese ja tema kaaslase juhtum lasub siiani soomlaste südametunnistusel. Lõokese tütar Väike-Maarjas on kogunud inimestelt Stalini-aegseid vangilaagrimälestusi ja endagi omad kirja pannud.
Pealkiri on paljuütlev: "Ei unustata, ei anta andeks".
Omakaitselane ja metsavend
Artur Lõoke oli esimese vabariigi ajal kaitseliitlane ja raudteetööline Rakkes. 1941. aastal, sakslaste tulles, sai nooremleitnant Lõokesest kohaliku Omakaitse pealik. 1944. aastal püüdis ta Rootsi põgeneda, kuid ei pääsenud ja veetis järgmised viis aastat metsas. Kuni läks läbi Leningradi ja Karhumäe Soome. Kaheksa päeva olid nad koos kapten Herman Treialiga marssinud läbi Karjala metsade jala, teejuhiks vaid Põhja-Euroopa koolikaart, kirjutab "Helsingin Sanomat". Herman Treialiga, keda venelased pidasid inglaste salaagendiks varjunimedega "Treier" ja "Vallimaa-Jurmala".
Mehed jõudsid Ilomantsi juures üle Soome piiri 28. juulil 1949. Lõokese pere mälestuste kohaselt olid nad mõnisada meetrit enne piiri sattunud kokku inimestega, neilt teed küsinud ja sattunud tulevahetusse. Treial olevat saanud haavata. Soome paberites on märge, et "Treialil oli püstol ja ta paigutati kopsupõletikuga haiglasse". Kuid mitte sõnagi haavatasaamisest.
Juba paar päeva hiljem oli Nõukogude Liidul põgenemise asjaolud teada ning Soomelt nõuti "riiklike kurjategijate" väljaandmist. Soome valitsus oli seepeale eriti pahane kohalikele ("Helsingin Sanomat") ja piiritagustele lehtedele, kes põgenike saatust käsitlesid. President J. K. Paasikivi nimele tuli hulk kirju, milles paluti Lõokesele ja Treialile varjupaika anda, kuuldavasti valmistati ette ka meeste põgenemist Rootsi.
Kuid 5. aprillil 1950 otsustas Urho Kekkoneni vast ametisse astunud valitsus põgenikud N. Liidule välja anda. Hoolimata Suurbritannia poolt saadetud ametlikust protestinoodist. Lõoke, tollal 40, viidigi 19. aprillil Leningradi, kus ta viibimata KGB vanglasse pisteti. Treial oli ikka veel haiglas ning tema väljasaatmist otsustati edasi lükata.
Lõokest kuulati üle iga päev. Taheti teada, miks ta põgenes, miks just Soome, kes teda aitasid ja eriti - millega tegeles Rakke Omakaitse. Lõoke olevat öelnud, et "kõik kommunistid tuleb hävitada", seda pandi talle süüks ning kõik kätte saadud rakkelastest omakaitselased toodi tribunali tunnistama. 26. juulil 1950 mõistis sõjakohus Lõokese surma koos kogu vara konfiskeerimisega ja otsus viidi täide (väidetavalt) Tallinnas oktoobris.
Treial põgenes ja suri Soomes
Samal ajal oli Soomes Treialil aidatud haiglast põgeneda. Käivitus suurim otsinguoperatsioon Soome ajaloos, nagu "Helsingin Sanomat" kirjutab, ning nädala pärast oli Treial käes. Üllataval kombel ei nõudnud N. Liit enam teda välja, kuid Soome tahtis seda omal vabal tahtel teha. Raviarstid olid siiski vastu ja Treial suri Soomes 1951. aasta talvel.
"Teda saatsid surnuaial kaks inimest: soomlanna ja Helsingis elav eestlanna. Viimast oli KGB püüdnud enda teenistusse värvata," kirjutab "Helsingin Sanomat".
Lõokese abikaasa ja 9aastane tütar küüditati 1951. aasta sügisel Siberisse. Naine ei olnud taibanud "kodumaa reeturist" lahutada. Selle ainsa süü eest määrati ta viieks aastaks asumisele. Novosibirski oblastisse.
Lõokese naine Therese ei kõnelnud sõnagi vene keelt ega õppinud seda ka Siberis. Tütar sai keele suhu. Hiljem tuli temast vene keele õpetaja.
Praegu elab pere Väike-Maarjas ja Therese Lõoke räägib lastelastele, kes vene keelt ei õpi: "Küll nad seda veel kahetsevad, kui Siberisse satuvad". Tema tütar Li-Ann Lehtmets on õpetaja edasi, kuigi saab ka pensioni. "Siberi-aastate kompensatsioonina on see tavapärasest veidi suurem," kirjutab "Helsingin Sanomat".
Therese Lõoke ja Li-Ann Lehtmets ei oota Soome riigilt oma kannatuste eest kompensatsiooni. "Kuid isaga koos põgenenud Treiali haual Helsingis tahaksin küll ära käia," ütleb Li-Ann Lehtmets, kes oma isa viimsest puhkepaigast midagi ei tea.