Hr Kunnas sellest, kuidas riik end kohustustest vabaks ostab
Hr Kunnas sellest, kuidas riik end kohustustest vabaks ostab
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Õige lugemine...ei hooli sest sõjamehest keegi peale tema enda omaste, riigil savi, vaja ainult NATO ees lipitseda...Olen kusagil juba maininud et kui koju tullakse siis ainult juuakse, masendusest, millest iganes, kodus hea auru välja lasta, perega ei tegelda, raha laristatakse maha ja probleemid suurenevad...
Lisaks pestakse poisse puhtaks nö. väikestest pättustest avaliku korra rikkumistel jne., peaasi et renomee puhas säiliks ja uuesti missioonile läheks.
Riik on meil võimas!
Lisaks pestakse poisse puhtaks nö. väikestest pättustest avaliku korra rikkumistel jne., peaasi et renomee puhas säiliks ja uuesti missioonile läheks.
Riik on meil võimas!
Juuaks?
Joovad tiba nõrgema närvikavaga mehed (mitte kõik). Ja joovad seepärast, et liigkontrastne on see missioonielu, kus on selged ja ausad kamraadlikud inimestevahelised suhted, meie kodumaise igapäevaga, kus on elunormiks silmakirjalikkus, valelikkus, üksteisele ärategemine jne., jne. Ning ootabki see mees peatselt järgmist missi, et sellest pasast üürikesekski ajaks lahti saada ja ennast normaalselt tunda. Ta lihtsalt üritab aina edasi lükata seda vääramatut kohtumist karmi igapäevaga, ise endale aru andmata, et iga korraga muutub see taaskohtumine ikka raskemaks ja raskemaks ning ta vajub ikka enam ja enam tavaelust võõrandumise mülkasse.
Sama kogesin kunagi ka ise poole aasta kaupa merereisidel olles, kus nägin samu mehi juba paar nädalat peale reisi lõppu "kontori" ukse taga järgmist mereleminekut ootamas. Ja seda aastaid. Ning lõpuks, kui nad enam puhtfüüsiliselt polnud võimelised oma endist elustiili jätkama ja nad olid sunnitud maiseks jääma, tulid tülid töökohtadel, vastuolud kodus, enda põhjajoomine ja nii edasi.
Sama toimub ju praegu missimeestegagi. Ja mitte kõik pole sellest oravarattast õigel ajal väljahüppamiseks piisava vaimutugevusega.
Sellest siis need perede purunemised, lahkuminekud, kaitseväest lahkumised ja sellele järgnevad allakäigud. Sama põhjus on ka nii mõnedegi heade välismissioonikogemusega ohvitseride sisemistest moraalsetest vastuoludest tingitud konfliktidel rahuaja Eesti Kaitseväe igapäevateenistuses, kus ausad ja omakasupüüdmatud teenistuspõhimõtted sageli peavad alla jääma (ja reeglina jäävadki) bürokraatide ja vaid kellast-kellani töölolijate poolt dikteeritud teenistuspõhimõtetele. Tulemused on samad - unustuse taotlusest tingitud alkoholi liigpruukimine, sellele järgnev nii isiklik, kui teenistuslik allakäik, ametnike-kaitseväelaste (kuid otsustavatel ametikohtadel olevate) poolne mittemõistmine ja intrigeeriv käitumine, kaitseväest lahkumine jne.

P.S.
Aga mida teha? Kui kõneksolnud artikli kommentaare vaadata, siis ... Noh, siis ei saa küll arvata, et meie riigi kodanikkonnal asjast mingit arusaamist on. Pigem vastupidi.
Joovad tiba nõrgema närvikavaga mehed (mitte kõik). Ja joovad seepärast, et liigkontrastne on see missioonielu, kus on selged ja ausad kamraadlikud inimestevahelised suhted, meie kodumaise igapäevaga, kus on elunormiks silmakirjalikkus, valelikkus, üksteisele ärategemine jne., jne. Ning ootabki see mees peatselt järgmist missi, et sellest pasast üürikesekski ajaks lahti saada ja ennast normaalselt tunda. Ta lihtsalt üritab aina edasi lükata seda vääramatut kohtumist karmi igapäevaga, ise endale aru andmata, et iga korraga muutub see taaskohtumine ikka raskemaks ja raskemaks ning ta vajub ikka enam ja enam tavaelust võõrandumise mülkasse.
Sama kogesin kunagi ka ise poole aasta kaupa merereisidel olles, kus nägin samu mehi juba paar nädalat peale reisi lõppu "kontori" ukse taga järgmist mereleminekut ootamas. Ja seda aastaid. Ning lõpuks, kui nad enam puhtfüüsiliselt polnud võimelised oma endist elustiili jätkama ja nad olid sunnitud maiseks jääma, tulid tülid töökohtadel, vastuolud kodus, enda põhjajoomine ja nii edasi.
Sama toimub ju praegu missimeestegagi. Ja mitte kõik pole sellest oravarattast õigel ajal väljahüppamiseks piisava vaimutugevusega.
Sellest siis need perede purunemised, lahkuminekud, kaitseväest lahkumised ja sellele järgnevad allakäigud. Sama põhjus on ka nii mõnedegi heade välismissioonikogemusega ohvitseride sisemistest moraalsetest vastuoludest tingitud konfliktidel rahuaja Eesti Kaitseväe igapäevateenistuses, kus ausad ja omakasupüüdmatud teenistuspõhimõtted sageli peavad alla jääma (ja reeglina jäävadki) bürokraatide ja vaid kellast-kellani töölolijate poolt dikteeritud teenistuspõhimõtetele. Tulemused on samad - unustuse taotlusest tingitud alkoholi liigpruukimine, sellele järgnev nii isiklik, kui teenistuslik allakäik, ametnike-kaitseväelaste (kuid otsustavatel ametikohtadel olevate) poolne mittemõistmine ja intrigeeriv käitumine, kaitseväest lahkumine jne.
P.S.
Aga mida teha? Kui kõneksolnud artikli kommentaare vaadata, siis ... Noh, siis ei saa küll arvata, et meie riigi kodanikkonnal asjast mingit arusaamist on. Pigem vastupidi.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline