Tobe küsimus

[Lemet]

Lugedes kommentaariumites mitutsorti rahva ärplemist stiilis "ei mõtlegi püssi kätte võtta jne" tuli pähe selline küsimus üldnimetaja all "Sõda ja sõjaaja seadused". Elik siis kas ja kuidas on tänasel päeval Eesti Vabariigis seadustega reguleeritud toimetamine sõjaaja tingimustes. Pole ju mõeldav sellisel puhul traditsionaalne maakohtu otsuse edasikaebamine ringkonnakohtule ja sealt siis omakorda riigikohtusse. Koos tavapäraste tänapäevase ajamõõtmega. Endal tuli vaid meelde aegade tagant loetud "...JA KARISTATAKSE SÕJAAJA SEADUSE KOHASELT MAHALASKMISEGA!" Oskab keegi sel teemal midagi tarka öelda? Mida tehakse sõjaajal sellise inimesega, kes avalikult kuulutab, et ei kavatsegi mobilisatsioonikutse saanuna kuhugi ilmuda ja ka ei ilmu.

[Shiim]

Maha enam ei lasta, vastav seadus muudeti vast kümmekond aastat tagasi ära.

[Lemet]

Tegelikult pidasin ma silmas laiemat baasi, mitte ainuüksi väeteenistusest keeldumist. Näiteks tunnimehe magamajäämine, mille tulemusena saab paarkümmend inimest otsa. Elik siis veelkord- "Sõda ja sõjaaja seadused". Kas meil sellised asjad üldse eksisteerivad või hakatakse neid alles siis looma, kui kuri karjas?

[tommy]

Maha enam ei lasta, vastav seadus muudeti vast kümmekond aastat tagasi ära.

Mis seadus,....sõjaajal kaotavad kehtivuse kõik seadused, koos põhiseadusega. Kõik need Genfi konventsioonid ja muu selline, seda treitakse ju rahuajal, kui aga hukk silme ees, saadetakse kõik kuradile ja tehakse seda mis vaja teha.
Kui mõni meie sõdur Araabia rindel keeldub käsku täitmast(ja muu selline), siis tema saadetakse koju ja teda karistatakse vastavalt seadusele,..kui meid aga ootab Tsetseenia-stiilis invasioon siis,......tulevad tõenäoliselt käiku nn."tribunalid" ja sõjakohtud. Tehakse mis vaja, et ellu jääda.

[Shiim]

Maha enam ei lasta, vastav seadus muudeti vast kümmekond aastat tagasi ära.

tulevad tõenäoliselt käiku nn."tribunalid" ja sõjakohtud. Tehakse mis vaja, et ellu jääda.

See on hoopis teine asi. Seda nimetatakse omakohtuks. Ja see on peale sõda karistatav.

[Sporrenberg]

Eelkirjutajal õigus. Sõjaolukorras (olgu siis kõrgemaks võimuks Vabariigi president, Sõjavägede Ülemjuhatja, Eestimaa Rahvarevolutsiooniline Nõukogu, Generaalstaadid, Ida-alade Kindralinspektor) ei kehti tsiviilaja haldus- ega õiguskord. Lähtutakse otsesest vajadusest ja olukorra tõsidusest. Kogu militaar ja ka tsiviilelu reguleeritakse päevakäskude, määruste, ukaaside vm. vahenditega mis välistavad kogu tsiviilaja seadusloome ja tädesaatva võimutribuutika.
Õigustmõistvate organite, mille otsused ei kuulu edasikaebamisele vaid kohesele täideviimisele, funktsioon on antud harilikult sõjaväevõimudele välikohtute näol (ka tsiviilasjades, kui olukord muidugi võimaldab üldse teha vahet tsiviil ja militaarteemal). Suuremate ühiskondlike vapustuste korral aga toimub tsiviil ja militaarorganite kummaline sümbioos. Siit siis Üldise Julgeoleku Komiteed Jakobiinide prantsusmaal ja "mitmetkarva" troikad enamlaste Venemaal kes tegid otsuseid mitte mingite koodeksite põhjal vaid juhindusid olukorrast ja "Revolutsioonilisest südametunnistusest".

[Reigo]

Kellel on Eesti seaduste järgi sõja ajal seadusandlik võim? See võib põhimõtteliselt surmanuhtluse siis ka taastada. Iseasi, kas see ei ole vastuolus mingisuguse konventsiooniga või muu sellisega, millega Eesti on ühinenud.

[Shiim]

Ei osanud praegu midagi leida peale sõjaaja riigikaitse seaduse: http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13001744 , aga kinnitan, et surmanuhtlus ka sõjaaja tingimustes on Eesti Vabariigis juba aastaid keelatud, seega kui keegi kellegi deserteerumise eest maha laseb, on ta praeguse seisuga kurjategija.
Loomulikult võime rääkida sellest, et olukorra tekkides saab viia sisse vastava seadusemuudatuse, kuid praegu kehtivate sõjaaja seaduste järgi on omakohtu ja endaalgatuse korras surmanuhtlus keelatud. Olgu see nuhtleja kas või KV juhataja ise.
Just see eristabki meid punasest Venemaast, et isehakanud kohtumõistjad saavad karistada, ükskõik kui õigeks nende tegevust keegi peab. Kui seadus ei luba, siis ei luba ja punkt.

[Reigo]

Selge see. Ehkki tuleb ka silmas pidada, et kui keegi ikka kellegi nii-öelda "õige asja" eest maha laseb, siis võib juhtuda, et ta päästetakse ära (uurimist segatakse, tõendeid varjatakse jne; kui asi üldse kunagi uurimise alla jõuabki) - ei hakata omasid mingi (väidetava) kaabaka mahalaskmise eest trellide taha saatma lihtsalt selle pärast, et seadus keelas mahalaskmise. Selles mõttes on eelpoolkirjutajatel õigus, et eriolukordades juhtub nii mõndagi.

(Ma ei õigusta ega laida, vaid kirjeldan.)

[tommy]

Kui seadus ei luba, siis ei luba ja punkt.

Ma pidasingi silmas seda, et sõjaajal kaotavad seadused(ka need mis ei luba) kehtivuse.
Mis ei tähenda seda et mingi suvaline sell võib hakata kedagi maha laskma, ikka luakse mingi otsustlangetav organ, misiganes nime ta ka kannaks.
Kõik need seadused ja otsused mis rahuajal vastu võetakse,...no me ju oleme tsiviliseeritud, nii peab ju ja nii edasi.....kuid kui seistakse silmitsi oma riigi(või isegi tsivilisatsiooni) hukuga,...siis keda see huvitab.....siia käivad ka kõik need maamiinide ja kassettpommide keelamised....

[LeBon]

Ma olen miskipärast üsna kindel, et kui meil peaks toimuma midagi mulluse Gruusia sõja sarnast ja mobilisatsioon välja kuulutataks, ei karistaks hiljem mitteilmujaid keegi. Piisaks sellestki kui teatada, et olid see nädal aega maal suvilas tsüklis ja ei teadnudki, et sõda lahti. Äärmisel juhul ehk mõned tingimisi laksud. Kokkuvõttes oleks ikka nii, et kes tulevad, tuleksid põhimõtetest lähtuvalt ja kes kodumaa eest eluga riskida ei tahaks, need lihtsalt ei tuleks.
Teine asi on muidugi see kui sõjaseisukord kestaks pikemat aega ja olukord oleks selline, et tõesti kujuneksid välja teatud kirjutamata reeglid ja omakohus. Aga pakun, et selline võimalus on väga ebatõenäoline.

[medal]

Ma pidasingi silmas seda, et sõjaajal kaotavad seadused(ka need mis ei luba) kehtivuse.

Sõjaajal ei kaota seadused kehtivust.

Väljavõte eespool mainitud "Sõjaaja riigikaitse seadusest":

§ 2. Seaduse kehtivus

(1) Käesolev seadus kehtib sõjaseisukorra ajal (sõjaajal), alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest kuni sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamiseni. Samal ajal kehtib ka rahuaja riigikaitse seadus niivõrd, kuivõrd käesoleva seadusega ei ole sätestatud riigikaitse korraldust teisiti.

(2) Sõjaajal kehtivad teised seadused niivõrd, kuivõrd käesoleva seadusega ei ole sätestatud teisiti.

[Marissa]

Sõja ajal võib ju täiendavaid seaduseid juurde teha, vanu kehtetuks tunnistada või siis muuta lihtsalt natuke. Seaduse muutmise seadused ju meil väga tuntud.