Deljagini sõnul elab Eesti ja kogu Baltikum üle tragöödiat sest, et kui nad Nõukogude Liidus olid mitte ainult majanduslikult, vaid ka kultuuriliselt kõige arenenum piirkond, siis nüüd on nad maailma sellest osast omal soovil ära läinud teise maailma, milles Baltimaad osutusid kõige vähem arenenuks ja ka üheks vähem kultuurseks alaks.
«Tegelikult Balti ühiskonnad siiani tunnevad frustratsiooni, kuna see on teatud sisemine krahh, katastroof,» leiab Deljagin.
Kaitsetud töötud
Deljagini vestlusest Nõukogude Liidu kangelasest Arnold Merist mitmeid artikleid avaldanud Komsomolskaja Pravda ajakirjaniku Galina Sapožnikova ning ajakirjanik Jevgeni Tšernõhhiga ilmneb, et Euroopas osutusid baltlased mitte kellelegi vajalikuks ning et Eesti üks põhiprobleeme on talupoeglik mentaliteet, mille tõttu näiteks on nüüd töölt vallandatatud inimesed sotsiaalse kaitseta ning neid võib lahti lasta isegi SMSi abil.
Deljagin: 1930ndatel need talupojad juba ehitasid endale paradiisi. Ja paradiis oli selline, et Baltikum jooksis sealt ummisjalu minema, eelistades sellele isegi stalinlikku Nõukogude Liitu. Juba sellepärast rääkida mingisugusest nõukogude okupatsioonist on täielik totrus.
/.../ Baltikumi natsionalistide ülesehitatud paradiis oli selline, et kui nõukogude tankid sisenesid, siis kohalikud tervitasid neid maantee ääres. Ja need polnud mingid venelased.»Sapožnikova: «Neil läheb kogu aur mujale, katsesse luua mingi riiklik ajalugu. Kunstlik, aga sellegipoolest. See rist, mis püstitati hiljuti, SS-diviisi sümboolikaga. Täiesti rõve moodustis. Arvan, et see tuleks üles anda UNESCO-le, et näidata, mida on tehtud Tallinna vanalinnaga, mille kohal kõrgub nüüd see värdjalik valge rist.
Deljagin lisab, et monumendi osas tabas teda täielik šokk, sest need polnud ju mingid vabatahtlikud, kes täitsid varustajate rolli. Need olid inimesed, kes osalesid teadlikult genotsiidis ja holokaustis, elanikkonna massilises hävitamises. Ja neile on nüüd püstitatud mälestusmärk, eestlaste jaoks on nad kangelased. Ma ei tea, kuidas seda nimetada teistmoodi, kui riiklikuks fašismi taassünni poliitikaks. Ning seda, et Venemaa üldse hoiab pärast selle monumendi rajamist veel kaubandussuhteid Eestiga ja peab seal saadikut, mitte vaid üksnes konsulaarasutusi kaasmaalaste tarvis, loen ma mitte väiksemaks meie mälu ja meie rahva mõnitamiseks kui seda monumenti.»
Ansip loomaaeda
Deljagin pakub artiklis Eesti rahvusküsimuse lahenduseks, et siinsed Vene kodanikud võiksid elada Eestis, aga töötada Venemaal, sealjuures hästi teenides.
Jevgeni Tšernõhh esitab talle seepeale küsimuse: aga võib-olla, nagu see 30ndail oli, lähevad [Eestisse] jälle tankid ja neid tervitatakse taas lilledega?
Deljagin: «Selleks on vaja, et nad veel 5–8 aastat küpseksid oma hullumeelses natsionalismis. Teiseks, selleks on vaja, et meie riik terveneks. Kolmandaks, aga mida nende hullude talumeestega peale hakata? No mida on Venemaal teha tollesama Ansipiga – loomaaias teda näidata või?
Mihhail Deljagin vastab ka küsimusele, millised on Baltimaade võimalused kriisist väljumiseks.
Tänase apartheidi ja liberaliseeritud korporatiivmajanduse mudeli juures mingit väljapääsu ei ole. Talupoeglik teadvus ei ole ravitav, vähemalt mitte humanitaarsete abinõudega. Nad ise ajasid end nurka ja on kohutavalt selle nurga ja enese üle uhked.»
Mihhail Deljagin
• Majandusteaduste doktor, enda asutatud maailmastumise probleemide instituudi juht.
• Töötanud 1990. aastast majandusnõustamisega seotud kohtadel Venemaa presidendi, siseministeeriumi, asepeaministri ja peaministri ametkondades, sh Jeltsini, Nemtsovi ja Kasjanovi juures.
• Oli kaks aastat Vene partei Rodina ideoloogianõukogu esimees.
Allikas: www.delyagin.ru
http://www.postimees.ee/?id=141999
. Kirjutatud oli hoopis, et 
.
