Relvastuse poolest oli I-16 üle tolle aja uutest vene lennukitest, näiteks Mig-3 oli seerias ainult 1x12,7 ja 2x7,62 mm, Jak-1 1x20 ja 2x7,62 jne.
Eks seal oma rolli mängis ka vilets väljaõpe, korralike sihikute puudumine ja raadiote puudus. Pigem oli ta samast klassist selliste Buffalo-sorti masinatega, Me-109 oli juba teine muusika.
I-16 seerialennukite kiirus oli siiski 450, mitte 500. Idarindel aga Me-109 lendas juba 540-ga. Pluss tõusukiiruse vahe.
Selle pleksiklaasi kohta kirjutas üks katselendur (selline kiila peaga, nimi ei meenu) raamatus "300 tundmatut", et 42 oli probleem - vene masinad jäid kiiruses Me uutele mudelitele alla. Kutsuti Moskvas kokku nõupidamine. Tuli välja, et rindel värviti lennukeid lubjaga

(talveks), kasutati ripprelvastust, lennati lahtiste zalusiidega ja lahtise kabiiniga. Taheti kõik keelata, kuid too oli Stalinile öelnud, et see toob kaasa suured kaotused. Asi lõppes siis sellega, et Stalin ütles vastavale tööstuse rahvakomissarile, et olgu kolme kuuga pleksklaas sama hea kui ameeriklaste lennukitel, muidu oleks vist Lubljankale seina äärde läinud. Ja edaspidi olidki klaasid korralikust pleksist
Kes Peterburis käib, siis selline lennuk on väljas sõjalaevastiku muuseumis, ripub lae all. Olen ise oma käega katsunud
Telik käis tal sisse, samuti käis see I-153 "Tshaikal". I-15 oli 22. juuniks juba relvastusest ammu maas.