Koer1 oli minuteada sapööride/inseneride lõhkeaineladu. Ehitusaastaks 1893. See silt oli kuskil ukse või värava kohal. Ümberringi oli vesi kanalis. Kanalite seinad raudkividest ja betoon mademega, millel metallvarbadest piire. Ohved rääkisid, et ei maksa sina sisse kukkuda, kuna allpool vett võivad olla metallorad püsti... Vahepeal käis mingi kohalik mats sealt kala püüdmas. Ma olin täitsa kummastuses kui rahulikult vahtkonna boss, leitnant Ganžara, asja võttis. Ma tarisin venna kohale ja vahtkonna boss soovitas tal lihtsalt lahkuda. Mingi kord oli see sell jälle kala püüdmas. Tegemist oli siis vahtkond nr 2. ga. Semjorkast see kaugel polnud, sest seal oli ka ognevoi gorodok läheduses, kuhu käisime jala. Muidugi jäi siis teepeale ka pood

, mis asus "eramu kvartalis".
Fjorti pääses üle silla. Kogu ehitus oli punasest tellisest ja laskeavadega pikitud. Sees ma ise pole käinud aga osad käisid. Prapporil, kes sõitis maastiku zapakaga, muideks, oli siis mingit abi vaja ja laenas paari sõjardit. Need rääkisid, et sees olevat ka kaev olnud.
Veel oli kuskil ligiduses väiksem mahajäetud fjort, millel oli uksekohal 1888. Mõtlesin ,et vat kui vahva, täpselt 100 aastat...
Tankide laskemoon asus kuskil teises kohas. Olen korra seal käinud. Himik räägib, et käis laost tankimoona laadimas. Huvitav, mida sul sinna asja oli? Kogu tegevus pidi ikka olema tankipataljoni sisene.
Koertekarjast ei tea ma midagi. Mõned koerad olid aga need olid ka sigala või siis strelbise koerad. Ühe raseda koera laskis GSM lao võskast maha mehaanik 1. roodust ehk siis minu roodust. Sellest tuli suur ablava. Hiljem, kui pehotnikute hulgast lasti ühte paukpadruniga (plastkuuliga) tagumikku, muide sealsamas vahtkonnas nr 2. oli meie staabiülem major Šõlov väga rahulolev - tankistid lasevad koeri aga no pehotnikud summivad lausa üksteist
