Ega ei teadnudki midagi täpselt. Ma läksin 10 päeva pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke ja kaks aastat olid sihukesed, et üle kahe päeva ettepoole mõelda polnud mingit mõtet. Tuli lihtsalt silmad lahti hoida ja kahmata, mis ripakil.
Koju minema hakkasin ka selle arvestusega, et vaatame mis teha annab. Pataljonis olid mõned ohvitserid , kes mulle südamest head soovisid. Üleajateenijaks jäämise mõtte käskisin neil maha matta ja ega nad ei solvunudki. Teine teooria oli neil, et hakka Venemaa kolhoosides propagandaplakateid joonistama. Tuli teha trafaretid (Lenini pea, voogav viljapõld, kombain, lehm jne) ja edaspidine on umbes nagu demblialbumite joonistamine. Stroievoi tsasti ülem loopis mütsi vastu maad, et igas kolhoosis makstakse 3x4 m pannoo eest 200 rubla. Ja selle trafarettidega valmisjoonistamine on paari päeva töö. Lubas mu enda kodukohta mingisse kolhoosi viia ja sealt oleks hakanud kotiga rändama.
Mina ei suutnud aru saada, et mismoodi keegi sellise jura eest on nõus raha välja käima: pidasin seda mõtet samuti jamaks (Eestis polnud millestki sellisest kuulnud) ja staabiohvitseridel olid pisarad silmas - hukka saad, hea inimene.
Tollal ei saanud paljudest asjadest aru, võib-olla oleks tõepoolest makstud. Nüüd on vist juba hilja proovida
Lõpuks läksin Tartusse ajalugu õppima. Ära ei lõpetanud...