Kuuldavasti maksis Eesti FH-70 täis pataljoni komplekti relvastuse, moona, tehnika ja erivastustuse eest vaid 100 miljonit ja 42 D-30 haubitsa, erivarustuse ja moona eest (ilma autodeta) 36 miljonit.
Nende hindade võrdlemisel on näha, et järgmised 25 aastat on meie perspektiiv teiste vanad järeleveetavad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
FH-70 pataljon maksis ajakirjanduse allikatele tuginedes 120 miljonit ja 42 D-30A M-1 haubitsaga siiski (lisaks sõidukitele) ka mingit nn "erivarustust", peale lasketabelite ja remondiriistade komplekti, kahjuks kaasa ei tulnud.
Nagu ka verm olen kirjutanud, siis minus nimetatud relvasüsteem Archer väga suurt usaldust ei tekita. Hind on kolossaalne, gabariidid väga suured ja haavatavus tänu keerukatele süsteemidele ilmselt samuti suur. Kui automaatikast midagi untsu läheb, siis ilmselt see riistapuu sinnasamasse ka jääb.
PzH 2000 hind peaks jääma samasse suurusjärku, kasutatud peast (näit Hollandist ostes) vb isegi odavam. Alates tulekäsust tulevalmiduseni peaks minema max 30 sek ja ärasõiduks samuti max 30 sek. Samas on seda riistapuud võimalik teenindada lisaks automaatikale vajadusel ka manuaalselt ja laskesektor on 6400 (Archeril alla 3200). Salve maht peaks samuti suurem olema, kui 20. Archer on ehk mobiilsem, kuid ilmselt mitte eriti suurema läbivusega.
Zuzanat esile tuues torkab silma, et selle hind on 15 milli väiksem. Laskesektor on +/- 250 tuh väiksem, salv aga 20 lasku suurem. Kaal on miski 5 t väiksem, aga kiirus vähemalt samasuur. Läbivus ilmselt on natuke viletsam, kuid laskevalmiduse saavutamise ja ärasõidu aeg ei tohiks palju suuremad olla. Samuti on Zuzanat võimalik teenindada manuaalselt.
Meile ilmselt liikureid kunagi ka ostetakse, kui tulevad tankid. Küsimus on, et milliseid. Tore oleks kindlasti 2000, sest Leo -de muretsemisel ühilduks osa veermiku süsteeme, kuid see on hirmkallis ja vähe saadav. Peale hollandlaste pakutava 12 isendi muidugi, mis võiksid maksa näiteks 550 milj EEK.
Kui järele mõelda, siis 122mm liikurid poleks ka väga pahad olnud, arvestades nende madalat hinda ja erakordset lasketäpsust (võrreldes veetavate sõsaratega vähemalt). Ja nüüd tuleb meil nagunii D-30-netele vedukeid juurde hankima hakata, kulutades veel miljoneid. Gvozdikade suuremaks tehniliseks hädaks pidi olema käigukast. See mure on ka ilma suurema vaevata ära arvatav, kui arvesse võtta, et liikur on tehtud baasmasinast ühe jooksuratta võrra pikema-suurema-raskema kerega ja baasmasina mootorit on lisaks tugevdatud turboga. Käigukast aga mõlemal sama.
Huvitav, millest tuleneb Gvozdikate suurem lasketäpsus võrreldes D-30'tega, kui "raud" on peal sama, kuid see kerge soomuk hüppab laskmisel ikka päris kõvasti, samal ajal maha ankurdatud D-30 püsib paigal?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Liaguška ei ole päris jäigalt ankurdatud. Laskmisel õõtsub ja vabiseb päris korralikult. Esimene haar kipub ka maast üles hüppama vähemalt alumises tõstenurgas lastes. Lisaks on tal mehhanismides üsna suured ehituslikud lõtkud. 7 tuh vist. Proovisime niisama rauda logistada ja selle tulemusena oligi juba kollimaatoris viga sees. Sihikud kipuvad ka muidugi hoolimata eelnenud rihtimisest natuke paigast ära minema laskmise käigus.
Gvozdikal ilmselt nii suurt mehhanismide lõtku ei ole ja sihik vist ka oli natuke teine. Ei oska öelda, kas ja palju see mõjutab, kuid Gvozdika laskeseade on natuke rohkem tasakaalus. Soomlased, kes Gvozdikadel teenisid, rääkisid mulle muidu, et kui nad lasevad, tuleb relvade tuld kunstlikult arvutiga hajutada, et kogu patarei ei tümitaks koondlehvikuga standardse 100x100 asemel vaid 50x50 või veelgi väiksemat kasti. Liaguškadega oleks aga normaalne 100x100 kastile pihta saada.
Noh eks FH-70-ga on ka vist u 5 km kaugusel asuval sihtmärgialal üksikut punkrit taga aetud muidugi ja tabamus 25-30 m kaugusele polnud probleem. Korigeerimine muutus raskemaks, kui lasud olid vaja saada täpsemaks, kui 10-15 m.
Wiki andmetel Archeri maksimaalseks kiiruseks 70km/h.
See on metsaveo TRAKTOR! Ma tahaks näha kuidas see 70-nega kihutab Mobiilsuse kohapealt panustaks küll enne pzh2000-le.
maanus kirjutas:Wiki andmetel Archeri maksimaalseks kiiruseks 70km/h.
See on metsaveo TRAKTOR! Ma tahaks näha kuidas see 70-nega kihutab Mobiilsuse kohapealt panustaks küll enne pzh2000-le.
Ole nüüd ikka- metsaveotraktor. Pigem siiski ikka "nina". Vaata tuubijupist alates kolmandast minutist, seal sibab see apastraat mööda metsavaheteed vähemalt 50-ga. Ja lõpus on asfaldil 70 km/h ka olemas, kui arvestada, et vastutulijad lasevad 100-110-ga.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
sh sama klassi hauleri kiirus oli 52 km/h. See 72km/h on saavutatud mingi "erilise" käigukastiga.
otsin eestlasi, kes teenisid eskadrilli ülema major Toompuu all (sinised baretid) / (üksus Alfa); Taškendis, operatsioonid-patrullid: Pakistanis, Afganistanis, Vene-Hiina piiril; Vietnami operatsioon USA "guerrillas" vastu (1960ndad - 1970ndad).
Suhteliselt soodne hind siiski- Archeri teeb kalliks tema pardal olev kallis elektroonika, mis suures osas sarnaneb USA M777 puhul kasutatavaga Digital Gun Management System-ga. Sisult peaks see lubama relval ennast 5s jooksul positsioneerida ning teiste samasse üksusesse kuuluvate seadmetega andmevõrgustiku luua. Seega saavad ka mitmete kilomeetrite kaugusel olevad suurtükid ühe patareina kohherentselt valitud sihtmärgi pihta tuld anda- elektroonika korrigeerib/sisestab automaatselt erinevast positsioonist tulenevad tuleseadmed. See aga tähendab, et vaenlase counter battery tuli on tunduvalt ebaefektiivsem kuna ilma tulejõudu vähendamata saab Archereid hajutada. Samas on see Archeri süsteem koheselt ühilduv ka ARTHURI suurtükipüüde radariga, mis lubab läbi selle paari sekundi jooksul peale tule tuvastamise kohaselt counter battery tule avada ja seda mitme sihtmärgi korral. (Arthur saadab välja arvutatud sihtmärgi kordinaadid Archeri peaarvutisse, mis on koheselt valmis tule avama). Rootslased ise öelnud, et Archer ja ARTHURi koostöö lubab counter battery tule avada ennem kui vaenlase mürsud on maha jõudnud.
Sellised süsteemid nii korea K9 kui saksa Pz2000 puhul ei kuulu iga relva koosseisu ja selle jaoks eraldi ÜLIKALLIS tulejuhtimismasin.
Teiseks on välja toodud Archeri suur täpsus ka lolli moonaga. Archeri laskeulatus on samuti suurem ja ei esine PzH2000 puhul kogetud külma raua probleemi (Hollandlased, kes Pz2000 Afganistanis kasutavad ütlevad, et enne tule avamist on vaja välja saata 2-3 soojendusmürsku).
Järgmiseks Kapten Trummi jutus on iva, et Pz2000 läbi oma roomikujägede lennukilt kergesti avastatav. Lisaks Pz2000 laskmisejärgne kuum raud on IR spektris kergelt nähtav. Archeri puhul mulle meeldib, et see raud on teromoboksi suletud transa ajaks ja rattad peaks roomikutest väiksema jälje jätma. Lisaks on ratastel masina jooksvad kulud kordades madalamad kui roomikmasinal.
Lisaks on see relv optimeeritud oma elektroonika poolt kasutama Bofors Bonus tankitõrjemürske- meie oludes sisukas lisapluss.
India ostis USA M777 järelveetava süsteemid tükihinnaga 4,9MIL USD per tükk, mis on üle 50MIL EEK. Selle kõrval Archer ikka soodukas.
Sakslased ise öelnud mu mälu järgi, et lahingus üks Pz2000 = 4 FH70.