www.militaar.net

Tilk nostalgiat. Ostsin lapsele jalgratta ja kuna nad kasvavad neist kiiresti välja ning 5-aastasel ei pea käikudega Scott olema - selleks sai Valgevenest toodud uus Aist'i nimeline ratas, toodetud Valgevenes. Eestis mõned üksiküritajad müüvad selliseid.

Harutasin seda just lahti ja ei olnud seal tehtus viimase 30 aastaga midagi muutunud - kui passil tootja nimetus "Avatud aktsiaselts Motovelo" välja arvata. Täpselt sama pohhuistlik koostetöö, samamoodi reguleerimist vajavad sõlmed pedaalidest rummudeni. Täpselt samasugune oli ka "3. sordi" pruuni paberisse pakitud tööriistakomplekt, samamoodi seotud takunööriga ja "ratta pass" kilekotis oli samamoodi seotud takunööriga tagakahvli külge. Tööriistadeks samasugune "perekonnavõti" ja kodaravõti. Eks rattad on sama pehmed nagu vene ajal.

Homme toome poest purgi tavotti (vene rattad tuli kõik üle määrida) ja üks pool päeva tööd sõidukorda viimiseks.

See igalpool sama.
Ostsin korraliku firmaratta - võtmetest ära unistagi. Need endal õnneks olemas. Igaks juhuks iganenud kombe kohaselt keerasin kõk liikuvad sõlmed lahti. Määret pandud ainult laagrite kergelt rasvaseks tegemiseks. Enesestmõistetavalt tuli kõik täielikult lahti harutada, korralikult määrida ja uuesti üle reguleerida.
Aga asja mõte vist selles, et kui liiga korralik jalgratas müüa, siis see kestab mul liiga kaua ja kapitalist kurivaim jääb ju ilma rahata. Korralik kapitalistlik ratas peaks ikka paari kolme aastaga ära lagunema. Või siis ei jätku tööd igasugustel rattahooldajatel, kes seda määret samuti hoolduses ainult näpuotsaga juurde panevad. No ja pole siis imestada et lasteratastel poolest hooajast laagrid läbi. Nende sõitmisintensiivsus suvel ikka päris suur.
Seega enda kogemused on, ja mitte ühe rattaga, ikka peab kõike ise tegema, siis oled kindel, et ratas kestab.

Lugupeetud härrad!
Teie rattad on tehtud maades kus aknaraamid on sinised, peldikus potiks või paražhaks nn. "jalajäljed" ja kus doominod mängitakse plekiga ülelöödud vana köögilaua taga...
Ühte kutsutakse Venemaaks ja teist Hiinaks.
Ja kui isegi läikiv-kiiskav-betoon-klaasistes pealinnades sõidavad sama läikiv-kiiskavad Maibachid on sealsamas rooli taga ikka seesama "paražha"...
Veel järgmised 150 aastat.

Seltsimehed!

Kakskümmend kapitalistlikku aastat on väärtushinnanguid ikka kõvasti muutnud.
Tänapäeval on ju suvalises kaubandusettevõttes palgaline töötaja, kelle ülesandeks jalgrattad tarbijale sobilikku konditsiooni seada.
Milleks siis komplektivõtmed?

Omal ajal sai soetatud "Minsk" tüüpi meestejalgratta 40 rubla eest.
Pakendatud laastudega vooderdatud puitkasti.
Monteerimiseks oli ette nähtud legendaarne lehtterasest stantsitud universaalvõti. Sisaldas kõiki mõõtusid nii liht, kui ka silmusvõtme kujul.

Ratta kvaliteedi osas küll kobiseda ei julgeks. Teenis ikka pikki aastaid.

Nojah, MINSK oli küll üks hea ja kerge jooksuga ratas, ja kui ikka üle käidud vahel sai siis kestis kah!
Üks häda siiski kippus neil ratastel olema: esihark hakkas ettesuunas lääpa vajuma, minu mäletamist mööda kogu täiega ja andis järgi juba raami keevituse kohalt jne.
Üks "meestekas" oli veel, UKRAINA nimeks. Too oli raskem ja kuidagi kangema jooksuga, aga tundus tugevam olema kui eelmine. Minu käes ta ära ei lagunenudki.

ghost kirjutas:See igalpool sama.
Ostsin korraliku firmaratta - võtmetest ära unistagi. Need endal õnneks olemas. Igaks juhuks iganenud kombe kohaselt keerasin kõk liikuvad sõlmed lahti. Määret pandud ainult laagrite kergelt rasvaseks tegemiseks. Enesestmõistetavalt tuli kõik täielikult lahti harutada, korralikult määrida ja uuesti üle reguleerida.

Huvitav, mina ostsin viimati 1999 ca 6 tuhat maksva ratta Hawai Expressist, firmaks Classic ja ainuke, mis ma seal vahetanud siiani olen, on pedaalid. Kuna need saavad liiva ja laagrid olid lihtsalt läbi. Kodaravõtit, mis vene ratastel oli vajalik asi - pole veel vaja läinud. Asi oli kohe sõiduvalmis ja mingi 3a peale ostmist sai üks määrdering peale tehtud. Samas mu vend oli säästlikum ja ostis 3K eest Leedus tehtud maastikuratta, sellel vahetati esimese 2 aasta jooksul enamvähem kõik peale raami, sadula, Shimano tükkide ja sadula välja.

Kui ma siinkohal meenutan sellesama Valgevene firma tehtud "meestekaid", siis need üldiselt vajasid aasta vanuselt keevitamist, uusi pedaale (pedaalivõllid murdusid suuremal tallamisel) jne jne jne.

Kohe uskumatu, et sellise kvaliteedi ja töökultuuriga claimitakse seda kanti tootvat midagi "analooge mitteomavat".

Medvedjev tahab ka sealt puhast pappi ja mitte mingisuguseid asju

http://www.1tv.ru/swfxml/newsvideolist/21.06.2010/9

Ei muutu - ei muutu.
Ostsin mõni aeg tagasi pööratud nahast suvekingad, Made in Russia.
Välimus ja hind, preelestj!
Käia sai uhkelt terve nädala, enne kui tallad kapitaalselt lahti tulid ....

See oli nii armas, kui Medvedev hoolikalt seletas neid lepingutingimusi ja seda, et mida võib ja mida ei või...

Aga mis puudutab "kapitalismi" rataste kvaliteeti, siis vähemalt Shimano detailide kohta on mul jäänud meelde selline ütlus:
Kõik detailid on kvaliteetsed. Mõned detailid on mõeldud pühapäevakasutajatele ja mõned proffidele, aga kõik on kvaliteetsed.
Mis on aga Eesti inimese (vähemalt minu) probleem? Ikka tahan ma saada kõige odavama raha eest kõige paremat asja. Ehk siis kui minu elustiili jaoks sobiks 10K eegune ratas, ostan ma ikka välimuselt sarnase 5K eeguse ja hakkan kiruma, et ta ei pea vastu, kuigi ta ei olegi mõeldud minu kasutamisele vastu pidama.

Mulle meeldivad need vene presidendi neljasilmavestlused, eile teles olnud vestlus Milleriga oli täpselt sama zanr - ärevusest õhetav alluv ning võltstõsidusega Medvedjev (kuigi Gazpromis võib vist juriste kolmekolhalise arvuga mõõta) selgitamas seadusi

"Karukeste duo" mage sõu.....

Kaugel kooliajal, 70-ndate keskel oli õnn omada arvutusmasinat FELIX.
Maksis 15 rubla.
Võrreldes suvalise jalgrattaga oli selle konstruktsioon tõeline peenmehhaanika. Samas oli töökindlus laitmatu ja masin on veel praegugi heas korras. Uskumatu kvaliteet!
Tuleb välja, et seda masinat hakati tootma juba 1891a Peterburis.
1924 a. ristiti masin tsekaa sefi Dzerzinski auks ümber Feliksiks.
Toodeti teda 60ndate lõpuni.

http://www.youtube.com/watch?v=uhhjIgunyFQ

See jalgrattateema on tänapäeval minu jaoks müstika. Kogu oma patuse nooruse sai "Sputniku" nimelise asja seljas maha sõtkutud. Mitte et ma eriline sportlane oleks olnud, aga suviti sai suht igapäevaselt põhjaranniku kaptenikülade vahelisi distantse mõõdetud, ikka seitse versta sinna ja teist samapalju tagasi. Vahelduseks hunnikus metsaradadel ruunamist kah sekka. Aastaid. Ja ei vajanud mu vokil vahetamist ei kett, ei pedaalid ega käiguvahetid. Uuemal ajal aga tuleb pädanike jalgratastel neid detaile pea iga-aastaselt vahetada, kusjuures tegu peaks olema suht "kvaliteetfirma" (Shimano) toodanguga ja järeltuleva põlve läbisõit on minu omast ikka kordi väiksem. Mitte et nüüd vanasti majad suuremad ja muru rohelisem oleks olnud, aga...mnjah, jalgrattad olid vist paremad küll...

Tööriistadeks samasugune "perekonnavõti"

Meite kandis kutsuti seda minu mäletamist mööda emaseks.

Vene ratas sõitis ja käis, ent tahtis pidevat mutrikeeramist jm keppi. Ja ega see sõitmine kah oli, nagu oli - kummi muster jama, materjal sitt, ketirattad ovaalsed, alumiiniumveljed kartsid igat äärekivi, rummud-laagrid ei jooksnud.

Vastu olid panna aga ennesõjaaegsed lääne ja kohalike meistrite rattad, mille laagrid olid päris terasest ja millede vabajooks igasuguseid vene rattaid kõrge kaarega ületas.

Koos piiride avanemisega tulid sarnaste sõiduomadustega rattad tagasi. Esmalt paarkümmend aastat vanad humanitaarabi põhjamaade pruugitud rattad, mis olid ja on tõeliselt pommikindlad ja hea minekuga, ent raskepoolsed. Hiljem koos elatustaseme tõusuga kannatas ka tuttuusi korralikke rattaid osta. Ent nende hinnad hakkasid sealt 10 000 kandist.

Ja piiride avamise pärast ilmus lettidele ka igasugust odavat kila jalgrataste sildi all, ja küll neid ikka kiruti. Eredaim näide oli CocaCola kampaaniaratas, mille võitis pudelikorke kogudes.

Mis nüüd ratastesse puutub... siis ei maksa igasugu hiinaimesid endale soetada. Mul 13 a vana Scott, sõitnud julgelt 20 tuhat km ja peale, ükski pulk pole vahetatud. Hind oli uuena miski 12 tuhat vist. Loen heaks investeeringuks. Hooldust on saanud ainult "tasuta hooldus esimesel aastal" ja ketiõli näol. Ka SRAM keeratavat käiguvahetust ega trosse pole siiani hooldatud ega määritud, aint reguleeritud, imelik aga töötab-kuniks töötab ei torgi....piduriklotse on ainult uuendatud, aga need küll kuluosad sõna otseses mõttes.
Edit, rehvid on ka neljas-viies komplekt peal