www.militaar.net

ARBALEST.

Selle lennuki projekt töötati üliõpilaste poolt välja 2002 aastal konkursi "Ikelos" raames, mille viis läbi NASA. Põhilisteks iseloomustavateks omadusteks on väga lühike stardi- ja maandumismaa. Madal kütusekulu annab võimaluse saavutada suure lennukauguse ja pika barražeerimisaja, samuti omab lennuk küllaltki võimsat relvastust.

Seni pole veel konkretiseeritud, milline relvastus saab lennukil täpselt olema. Kere esiossa on projekteeritud kohad 12,7 mm, 8,58 mm, 7,62 mm või 5,56 mm kuulipildujate paigaldamiseks. Samuti võib lennukile paigaldada seadme 40 mm granaatide tulistamiseks. Kere keskosas paiknevasse tulepunkti võib paigaldada tõsisemat relvastust- kas 30mm suurtüki M230 või 20 mm suurtüki M197 "Vulcan". Tiibadel on ette nähtud kaks kinnituskohta rakettide ja pommide tarvis.

Oma nimetuse sai lennuk keskaegselt arbaletilt, mille kuju ta oma vormi poolest meenutab. Oma erakordsed lennuomadused sai masin tänu originaalsele tiivakarbile. Peale selle on innovaatiline ka masinal kasutatavad kitsad tiivad ja pööratavad mootorid, mida kasutati stardimaa lühendamiseks.

Samuti on sellel lennukil tagaosas väike 3,5 kuupmeetri suurune kaubaruum, piisavalt suur, et sellesse mahutada haavatud sõdur.
Kõik need omadused loovad lennuki kasutamiseks laialdased võimalused. Näiteks võimaldab lühike maandumismaa (kuni 50 meetrit) kasutada masinat mitte üksnes maavägedes, vaid ka laevastikus.



Tehnilised andmed:

Ekipaaž: Kaks inimest
Tiivapikkus: 9,5 m
Tiivaulatus: 11,5 m
Tiiva pindala: 28 m2
Stardikaal: 1200 kg
Jõuseade: Turbopropellermootor PT6A vms.
Maksimumkiirus: 380 km/h
Ristlemiskiirus: 280 km/h
Lennulagi: 15 000 m
Stardi- ja maandumismaa: vähem kui 50 m

http://alternathistory.org.ua

No seal on teisi projekte ju kah:







Tegu on mingi alternatiivajaloo foorumiga, sestap ei maksa neid asju liiga tõsiselt võtta.

See "bort nr 48" on saanud nähtavalt inspiratsiooni toredast filmist Iron Eagle, kus WWII veteranid läksid Lõuna-Ameerikasse sõjakäigule WWII aegsete propellermasinatega.

Kapten Trumm kirjutas:See "bort nr 48" on saanud nähtavalt inspiratsiooni toredast filmist Iron Eagle, kus WWII veteranid läksid Lõuna-Ameerikasse sõjakäigule WWII aegsete propellermasinatega.

Ründelennuki puhul ei ole mingi probleem kui kasutatakse turbopropi. Probleem on pigem selles, et sellised käkerdised on aerodünaamiliselt ja üldise lennudünaamika seisukohast paras jama.

Eks aeglastel ründelennukitel on kindlasti oma roll lahinguväljal. Kasutasid ju jänkidki Vietnamis propellerlennukeid maamärkide ründamiseks. Selleks, et me saaks aeglasi ründelennukeid õhku saata, on meil kõigepealt vaja midagi, millega vaenlase kiireid hävitajaid sealt eemal hoida. Teisisõnu on meil endal vaja kõigepealt pädevaid hävitajaid. Kas olukorras, kus meil väidetavalt pole jõudu viimatinimetatuid pidada, on mõistlik soetada lennukeid, millel üksijäetuna kaua õhus liigelda ei lasta? Või on mõistlikum hävitajatele (kui sellised kunagi siiski siginevad) lisaks õhuvõitlusvahenditele ka maamärkide ründamise vahendid soetada? Samas meist mitte palju suuremal Soomel on lisaks 60le F18 hävitajatele ka 50nd BAE Hawk õppehävitajat-ründelennukit ja kas ka mitte nende endi 9 Valmet L-90 Redigot relvastatavad ei olnud ...

Madis22 kirjutas:Eks aeglastel ründelennukitel on kindlasti oma roll lahinguväljal. Kasutasid ju jänkidki Vietnamis propellerlennukeid maamärkide ründamiseks. Selleks, et me saaks aeglasi ründelennukeid õhku saata, on meil kõigepealt vaja midagi, millega vaenlase kiireid hävitajaid sealt eemal hoida. Teisisõnu on meil endal vaja kõigepealt pädevaid hävitajaid. Kas olukorras, kus meil väidetavalt pole jõudu viimatinimetatuid pidada, on mõistlik soetada lennukeid, millel üksijäetuna kaua õhus liigelda ei lasta? Või on mõistlikum hävitajatele (kui sellised kunagi siiski siginevad) lisaks õhuvõitlusvahenditele ka maamärkide ründamise vahendid soetada? Samas meist mitte palju suuremal Soomel on lisaks 60le F18 hävitajatele ka 50nd BAE Hawk õppehävitajat-ründelennukit ja kas ka mitte nende endi 9 Valmet L-90 Redigot relvastatavad ei olnud ...

Antud puhul ei käi ilmselt jutt eriti eestikeskselt.

Kilo Tango kirjutas: Ründelennuki puhul ei ole mingi probleem kui kasutatakse turbopropi. Probleem on pigem selles, et sellised käkerdised on aerodünaamiliselt ja üldise lennudünaamika seisukohast paras jama.

Ma ise arvan, et need imedisainid ongi tingitud vajadusest lahendada paar propelleri fundamentaalset probleemi:

1. ükski konstruktor ei tekita just heameelega oma lennuki ette üks-kaks 4-8 ruutmeetri suurust ideaalselt radari kiiri peegeldavat ketast -need on pea kaks korda suurema peegelduspinnaga kui näiteks terve Gripen-hävitaja.

2. praeguse aja radarjuhitava AAA ajastul on minuarust ees pöörlev propp hästi vigastatav koht.

Eks seepärast ongi need imedisainid. Muu tehnika nagu nt Puccara on lihtsalt vaese riigi hädavariant ja sobiks ehk väheintensiivsesse sõtta. Eks kiirus muidugi ka, reaktiivi kiirus sealt algab, kus turbopropi oma lõpeb.

Kapten Trumm kirjutas:

Kilo Tango kirjutas: Ründelennuki puhul ei ole mingi probleem kui kasutatakse turbopropi. Probleem on pigem selles, et sellised käkerdised on aerodünaamiliselt ja üldise lennudünaamika seisukohast paras jama.

Ma ise arvan, et need imedisainid ongi tingitud vajadusest lahendada paar propelleri fundamentaalset probleemi:

1. ükski konstruktor ei tekita just heameelega oma lennuki ette üks-kaks 4-8 ruutmeetri suurust ideaalselt radari kiiri peegeldavat ketast -need on pea kaks korda suurema peegelduspinnaga kui näiteks terve Gripen-hävitaja.

2. praeguse aja radarjuhitava AAA ajastul on minuarust ees pöörlev propp hästi vigastatav koht.

Eks seepärast ongi need imedisainid. Muu tehnika nagu nt Puccara on lihtsalt vaese riigi hädavariant ja sobiks ehk väheintensiivsesse sõtta. Eks kiirus muidugi ka, reaktiivi kiirus sealt algab, kus turbopropi oma lõpeb.

See radariargument ei ole ründelennukite puhul teab-mis teema. Lennatakse nagunii suhteliselt madalalt. Ega A-10 ja Su-25 kaugeltki mingid väikese radarijäljega lennukid ole. A10 ventilaatorid on üsna suured.

Mis puutub turbopropi ja reaktiivi kiiruse võrdlusesse, siis ründelennuki puhul on vajalik lai kasutatavate kiiruste diapasoon, mitte suur maksimumkiirus. Näiteks A-10 jämedalt 700 km/h ei ole enamusele turboproppidele miski probleem.

Pigem on siinkohal teema selles, et ventilaatormootoreid on lihtsam peita nii IR- kiirguse kui alt tuleva tule eest.

Ründelennuki PZL-230F projekt. Poola.




Töid selle väliselt väga eksootilise lahingulennuki loomiseks alustati 1990 aastal. Poola õhujõudude nõudmised nägid ette töötada välja universaalne lennuk, mis on võimeline vägede vahetuks toetamiseks, luureks, aga ka võitluseks vastase ründelennukite, helikopterite ja piloodita lennuvahenditega. (analoogset lahingulennuki kontseptsiooni uuris Inglismaal 80-ndatel SABA). Esmalt plaaniti PZL-230 varustada kahe tõukava vindiga turbopropellermootoriga ТВД РТ6А-67А. Hiljem vaadati masina konstruktsioon üle ning turbopropellermootorite asemel otsustati paigaldada kaks kahekontuurset turboreaktiivmootorit. (“Skorpioni uus modifikatsioon sai nimeks PZL-230F. Oletati, et lennuk tuleb “ülimanööverdav” ning on suuteline juhitavaks lennuks kohtumisnurkadel kuni 50 kraadi. 180 kraadise pöörde pidi lennuk olema suuteline sooritama kõigest viie sekundi jooksul.
1993 aastaks oli valmis lennuki täissuuruses makett, kuid 1994 aastal teatas Poola kaitseministeerium programmi “Skorpion” raames teostatavate tööde peatamisest, keskendades jõupingutused esmajoones lihtsama lennuki M-99 loomisele, mida töötati välja juba eksisteeriva konstruktsiooni УТС 1-22 baasil. Edaspidi, kui Poolal õnnestub leida partnereid programmile PZL-230F, võidakse töid jätkata.

Konstruktsioon:

Lennuk on valmistatud “pardiskeemi” järgi kere sujuva üleminekuga tiivaks. Lennuki kahekiiluline saba on V-kujuline. Mootorid on paigutatud kere sabaosas
piloonidel asuvatesse omaette gondlitesse. Plaaner on valmistatud põhiliselt komposiitidest, samuti on kasutatud üksikuid “stealth” tehnoloogia elemente. Lennuk on varustatud Martin-Bakeri katapultistmega MK.10L, mis on kallutatud 34 kraadise nurga all, võimaldamaks lenduril taluda kuni 9-kordset ülekoormust. Soomustatud kabiin kaitseb lendurit kuni 12,7 mm kuuli tabamuse eest.

Mootorid:

Kaks turboreaktiivmootorit Pratt&Whitney Canada W305 (2x2380 kgs), Garret ATF3 (2x2480 kgs) või Textron Lycoming LF505(2x2840 kgs)



Pardavarustus:

Poola ja lääne päritolu elektroonika, inertsiaalnavigatsioonisüsteem, näitude kuvamine kabiiniklaasile(HUD), värvilised mitmefunktsioonilised kabiinidispleid. Olemas on ka elektrooniline juhtimine (FBW)

Relvastus:

Statsionaarne neljatoruline suurtükk General Electric GAU-12/U (25 mm, 300 mürsku). Kere alla võib riputada võimsama 30 mm seitsmetorulise General Electricu GAU-8, mis on välja töötatud USA ründelennuki Fairchild A-10A jaoks. Pommid (sealhulgas ka juhitavad), mittejuhitavad ja “õhk-õhk” ning “õhk-maa” klassi juhitavad raketid kolmeteistkümnel välisel paigutussõlmel.



Tehnilised omadused:

Tiivaulatus - 10 m
Lennuki pikkus: -12,1 m
Lennuki kõrgus -4,2 m
Tiivapind - 25, 4 m2
Stardikaal - 10 000 kg
Tühikaal - 3 600 kg
Kaal välistel
Sõlmedel - kuni 4000 kg.
Maks. Kiirus - 1040 km/h
Lennukõrgus - 12 000 m.
Lahingraadius - 300 km
Stardimaa - 370 m.





http://alternathistory.org.ua

Tõepoolest on selline masin oelmas olnud: http://en.wikipedia.org/wiki/PZL-230_Skorpion

Tõsi, mina näen juba peale vaadates üsna mitut disaini viga. Näiteks on sabakiilud paigutatud mootorigondlitele. Mis aga jääb järgi stabiilsusest kui see lennuk saab matsu mootorisse? A-10 lendab rahumeeli edasi. See masin aga ilmselgelt mitte.

Ründelennuki puhul tundub partskeemi idee üleüldse kahtlasevõitu. Esimene valang satub stabikasse ja on kogu lennuki juhitavusega hüvasti.

Ma olen omaette mõtisklenud, et kui tuleks võtta valge paber ja joonistada A-10-st erinev skeem ründelennuki jaoks, siis ega midagi eriti teistmoodi ei teekski. Selle totaka peenisepikenduse seal lennuki all asendaks 10-15 kraadi külgede poole ja alla keeratava elektrooniliselt juhitava revolverkuulipuldujate paariga (GIAT-30 või Mauser MK27).

Ega teda rangelt võttes ju tegelikult lennukina siiski olemas pole olnud, vaid ainult täismõõdus maketina

Potipõllumehe ründelennuk.


Ühendriikide firma “Air Tractor” mis laseb välja lennumasinaid farmeritele saakide keemiliseks töötlemiseks, esitles uudistoodangut- ründelennukit. Lahingumasin on ehitatud põllumajandustehnika baasil ning tuleb tähendada, loodud Teise Maailmasõja aegsete kolbmootoritega lennumasinate parimate traditsioonide järgi. Siiski, mootor pole kahjuks kolbmootor ja ka suurtükid on täiesti tänapäevased, nagu ka masina elektrooniline varustus.

Üheks sellisele ründelennukile omaseks erisuseks on kabiini kaitsev soomus, teine- tiibade alla riputatud võimsed tulerauad. Tõsi küll, kaliiber on 12,7, kuid see-eest on tegu laialt teadaoleva riistaga-GAU-19/A, mille laskekiirus on 2000 lasku minutis. Vaat selline odav ja kuri lennukike, kõlvulik madalate tehnoloogiatega kasutamiseks.



Veidi lennukist saidilt http://www.airwar.ru/enc/attack/at802u.html

Esmakordselt esitleti masinat Pariisi lennundusnäitusel 2009 aastal ameerika firma “Air Tractor” poolt. Lennuk on välja töötatud 1993 aastast välja lastava lennuki AT-802 baasil ning varustatud firmade Bendix/King ja Garmin elektroonikaga. Aparaat on ette nähtud vägede vahetuks tuletoetuseks ning luureülesannete täitmiseks. Meeskonna kabiin ja mootor on kaitstud soomusega, tiibade all on kuus riputussõlme mittejuhitavatele rakettidele ning kuulipildujatele, lennuki relvastuse moodustavad kaks kolmetorulist kuulipildujat GAU-19/A, rippblokid M260 mittejuhitavate “õhk-maa” tüüpi 70 mm rakettidega, samuti ka pommid Mk82 massiga 226 kg. Peale selle võib lennuk olla varustatud “õhk-maa” tüüpi laserjuhitavate rakettide AGM-114M”Hellfire II” ja DAGR(Direct Attack Guided Rocket) kasutamiseks vajaliku Lockheed-Martini opto-elektroonilise sihtimissüsteemiga AN/AAQ 33 "Sniper-XR”, mis töötab nähtavas ja infra-punases spektriosas. Süsteem võimaldab meeskonnal otsida, avastada, ära tunda ning automaatrežiimil saata maa(vee)pealseid sihtmärke 15-20 km kaugusel, sõltumata ilmastikust ja päevaajast, märkida neid laseriga ja suunata nende pihta relvi. Lennukile paigutatud relvastuse üldkaal võib ulatuda kuni 4000 kiloni.

Enesekaitseks on lennuk varustatud raketilaske eelhoiatussüsteemiga koos automaatse soojuspeibutiste väljatulistamise seadmega ning raadioelektroonilise võitluse vahenditega AAR-47/ALE-47. Kemikaatide sektsiooni võib paigutada kaupa ja lisakütust, mis suurendab lennuaega kuni kümne tunnini. Kõrglendude jaoks, näiteks Andide piirkonnas, on masinale paigutatud ka hapnikusüsteem.
Raadioside aparatuuri on täiendatud sagedus-ja kandvate sageduste amplituudmodulatsiooniga raadiosaatjaga. See tagab raadioside praktiliselt kõigi maavägede kasutatavate raadiojaamadega.

Vaatlussüsteemi kuulub ka infrapuna ja videokaamera L3 Wescam MX-15Di, mis on paigutatud turellseadmele ning varustatud lennuvahendit maaga ühendava kaitstud sideliiniga videovastuvõtuks, võimaldamaks edastada andmeid reaalajas.

Konstruktsiooniliselt võib lennuki meeskonna kabiini esiossa paigutada täiendava kütusepaagi. Peale selle võib tiivaalustele piloonidele paigaldada mahavisatavad lisapaagid. Üldine kütusepaakide maht võimaldab ppatrulleerimist üle kümne tunni.
Lennukid AT-802U on juba võetud USA ja Columbia valitsuse eriüksuste (INL/A - International Narcotics and Law Enforcement Affairs' Office of Aviation)
relvastusse


Modifikatsioon: AT802U
Tiivaulatus: 18,06 m
Pikkus: 10,87 m
Kõrgus: 3,5 m
Tiivapind: 37,3 m2
Lennuki kaal:
Tühjalt: 2903 kg
Maks. Stardikaal: 7257 kg
Mootor: Turbopropellermootor Pratt & Whitney Canada PT6A-67F
Võimsus: 1 x 1600 hj
Maks. Kiirus: 370 km/h
Ristlemiskiirus: 300 km/h
Praktiline lennukaugus: 2963 km
Praktiline lennukõrgus: 7620 km
Meeskond: 2 inimest
Relvastus: Kuus tiivaalust pilooni kogukoormusega 4100 kg.



http://alternathistory.org.ua/shturmovi ... ozsamoleta

Lemet kirjutas:Potipõllumehe ründelennuk.

Vana hea Piper Pawnee edasiarendus ilmselt. Sellest konstruktsioonist imetakse ka viimased mahlad välja.

Midagi taolist on ka hindud valmis meisterdanud...

http://en.wikipedia.org/wiki/HAL_Basant



Ja eks neid analooge on veel teisigi

* Ayres Thrush
* CallAir A-9

Kergete ründelennukite tarvitamine lahinguruumis tugeva vastase vastu on kahes üsna hiljutises sõjas nähtavalt mittekasulik tegevus (Falkland, Jugoslaavia), kaotused on suuremad kui tulemused. Falklandil oleks ma Argentiina asemel selle Puccarate massi asemel investeerinud Super Etendardi/Exoceti vms teemal ja ostnud maaväele MANPADS'e.