Pukseeritavad suurtükid.
Teine maailmasõda ja sellele järgnenud relvastatud konfliktid üle kogu maakera panid aluse iseliikuvate suurtükkide võidukäigule lahinguväljadel. See omakorda viis selleni, et paljud spetsialistid hakkasid ennustama pukseeritava suurtükiväe kui relvaliigi kadumist. Ekspertide rohkearvulised massid kordasid, et pukseeritav suurtükivägi on lahinguväljal haavatav, .võtab transpordiasendist lahinguasendisse üleviimisel ja vastupidi liig palju aega ning nende kasutamine sõltub ebakindlatest vedukitest. Kuid vaatamata kõigile oma puudustele jääb pukseeritav suurtükk relvaekspertide Eric H. Biassi ja Terry J. Ganderi arvates veel mitmetel põhjustel kauaks rivvi. Esimene ja kõige tähtsam veetava suurtüki eelistest on selle transportimise kergus suurte vahemaade taha võrreldes iseliikuvate suurtükkidega. Mis on eriti tähtis juhul, kui on vaja kiiret üksuste hargnemist ja lokaalse operatsiooni läbiviimist.
Peale mobiilsuse eksisteerib veel mitmeid faktoreid, mis lubavad järeldada , et nõudlust sellel suurtükiväe liigile lähitulevikus jätkub. Üheks peamistest eelistest on ka hind. Enamusel juhtudel on erinevad pukseeritava suurtükiväe liigid nii tootmises kui ka edasises hooldamises odavamad kui keerukad iseliikuvad platvormid.
Antud suurtükivä liiki saab kergelt transportida ning see ei koorma transpordivõrku üle, nagu seda teevad iseliikuvad suurtükid. Tuletame siinkohal meelde, et paljud iseliikuvad suurtükid on kaalult võrreldavad MBT-dega. Peale selle on näiteks mägedes või meredessantide käigus iseliiuva suurtükiväe kasutamine praktiliselt välistatud. Oluline on lisada, et põhilised pukseeritava suurtüiväe liigid on kergelt transporditavad ka õhu kaudu, võimaldades helikopterite või transpordilennukite abil kiiret ümberbaseerumist.
Pukseeritav suurtükivägi on kogu maailmas laialt levinud, sestap on ka aktuaalne küsimus tema tähendusest ja edasisest arengust. Piiritagused sõjaväespetsialistid, viies läbi võrdlust pukseeritava ja iseliikuva suurtükiväe vahel, vaatlevad eeskätt nõudmisi, mida esitatakse selle väeliigi kaasaegsetele liikidele. Põhiliseks tingimuseks, mis tagab sõjaväelaste poolt relva nõutavuse, on maksimaalne nõutav laskekaugus.
Peale selle on tähtis suund suurtükisüsteemi üldkaalu vähendamine. Mis on iseenesest väga tähtis, sest kriitilistes situatsioonides jääb pukseeritava suurtüki liigutamine paljuski meeskonna füüsilise ettevalmistuse hooleks. Nagu näeme, on laskekaugus ja relva kaal põhilisteks näitajateks, mille kallal konstruktorid vaeva näevad. Sealjuures peavad nad jälgima omamoodi tasakaalu. Nii näiteks kasutades pikemat toru ja tugevdatud laenguid on võimalik tulistada kaugemale. Kuid sealjuures suureneb relva mass. Toru ja lafeti kaalu vähendamine viib aga konstruktsiooni nõrgenemisele.
Kaasaegse suurtükiväe, kaasa arvatud ka pukseeritav, kasutuses on laialdane kaliibrivalik. , alates 75 mm kuni 155 mm. Tänapäeval kasutatakse kaliibreid, mis on väiksemad kui 105 ja suuremad kui 155 suhteliselt harva. Põhiliselt on tegu relvadega, mida kasutati möödunud sõdade lahinguväljadel ning mis on mingite eriülesannete kasutamiseks teenistusse jäänud. Nende kasutamiseks tekib vajadust suht harva. Niisiis võib tänasel päeval eristada kolme erinevat kaliibrite diapasooni. Esimeseks 105 mm, teiseks vahemik 122 mm kuni 130 mm ja kolmandaks 152mm kuni 155 mm
Kaliiber 105 mm on laialt levinud ühel lihtsal põhjusel- võimekus piisavalt efektiivset laengut viisaka vahemaa taha saata. Sellise kaliibriga relvad on mitmete riikide relvastuses. Kusjuures paljud neist on pärit veel ajaperioodist 1939-1945. Tähtis on ka see, et sellise kaliibriga relvad kaaluvad vähe. Rohkearvuliste operatsioonide käigus, kus kergetel rühmadel tuli tegutseda keerulisel või kaugelasetseval maastikul, oli 105 mm relv raskeim, mida sai sellistes tingimustes kasutada. Nimelt sel põhjusel on 105 mm suurtükk paljude juhtivate riikide relvastuses ka tänapäeval. Samas on arenevate riikide armeede jaoks 105 mm kaliiber maksimum, mida nood saavad endale lubada. Need faktorid on näiteks briti 105 mm Light Gun-i kommertsedu põhjuseks.
Kaasaegses relvatootmises pole ka kaliibrid 122 ja 130 enam prioriteetsed. Hetkel relvastuses olevad mudelid on põhiliselt loodud aastakümneid tagasi. Sellele vaatamata on näiteks laialt levinud nõukogude konstruktsiooniga 122 mm 1938 aasta haubitsamudel M-30. Samuti kasutatakse paljudes maailma riikides 130 mm välisuurtükki M-46, mis on 50-ndate algul loodud NSVL-s.
130 mm välisuurtükk M-46
Kogu maailma konstruktorite tähelepanu on tänasel päeval kontsentreeritud kaliibritele 152 mm ja 155 mm. Sellise kaliibriga relvad on pukseeritavate välisuurtükkide patareide põhikomponendiks.
Sealjuures on jagunemine 152 mm süsteemideks idas ja 155 mm süsteemideks läänes päevakorras ka lähimas tulevikus. Samas on Ida-Euroopa maad alustanud 152 mm relvade vahetamist NATO standartile vastavatele 155 mm vastu. Täielik üleminek 155 mm kaliibrile on aga vaevalt võimalik.
105 mm
105 mm süsteemide põhiline eelis on mitte ainult suurtüki, vaid ka laskemoona väiksem mass ja gabariidid. Selle tulemusena, et suurtüki mass ja 105 mm laengu suurus on väiksemad, kui 155 mm, on vastavalt märgatavalt väiksem ka tagasilöök ja suurem laskekiirus.
Tänasel päeval on pukseeritavatest suurtükkidest kõige laiema levikuga ameeriklaste 105 mm haubits M101. Tegu on ühega maailma suurtükiväe süsteemide veteranidest, mille loomisest hakati rääkima juba 1919 aastal ning mis on ametlikult enam kui 60 riigi relvastuses. Suurem osa nendest aja poolt katsetatud relvadest pärinevad 1940-1945 aasta väljalasetest. Siiski ligineb nende vastupidav ja töökindel konstruktsioon tänase päeva seisuga vältimatult oma ressursi lõpule. See tüüp läheb moderniseerimisele, mille käigus paigaldatakse laskekauguse suurendamiseks pikem raud ja vastavad tagasilööki leevendavad seadmed. Veel üheks moderniseerimise variandiks on lafeti tugevdamine. Tootjad lasevad tihti välja spetsiaalseid moderniseerimiskomplekte, milliste paigaldamine toimub kohalikul tasemel.
105 mm haubits M101
Juhtivaks tegijaks sellel turul on Rheinmetall DeTec, mis moderniseeris Lääne-Saksa Bundeswehri relvastuses olnud M101 pikema raua paigaldamise abil, saavutades sealjuures standartmürskudega laskekauguseks endise 11 270 meetri asemel kuni 14 000 meetrit.
Eksisteerib veel kaks 105 mm suurtüki mudelit, mis tänasel päeval turul domineerivad. RO Defence jätkab oma 105 mm Light Guni, Giat aga pakub LG1.
Tuleb märkida et üle 1000 briti Light Guni on hetkel minimaalselt 17 riigi relvastuses. Suurimaks kasutajaks on USA armee, kusjuures enam kui pool kasutatavatest suurtükkidest on litsentsi alusel USAs toodetud ning kannavad nimetust M119A1. Light Guni lastakse välja alates 1973 aastast, kuid tänu eesrindlikule konstruktsioonile ja tehnoloogiale ei plaani esialgu lavalt lahkuda. Light Gunile pakutakse mitmekesiseid moderniseerimiskomplekte, kaasa arvatud digitaalsete tulejuhtimissüsteemide mudelid. India Ordnance Factory Board pakubLight Guni klooni, mida tuntakse nimetuse 105/37 Light Field Gun E1 all.
M119A1
Tellimustel toodetav itaalia 105 mm “eesliveoga” haubits Model 56 , mida toodab Otobreda, on mitmete maade relvastuses. Kerge ja mugav kasutuses, jääb Model 56 suurtükiväe konstruktorimõtte šedöövriks, kuid hakkab väikese laskekauguse tõttu (mitte üle 10 575 m) pisitasa vananema. See on hind, mida tuleb maksta kerge ja mugavalt transporditava haubitsa eest, mida võib lahtivõetud kujul loomadel edasi toimetada. (mis on eriti mugav mägimaastikul.)
Haubits Model 56
122 mm ja 130 mm.
Selle kategooria kaliibri, (mis on jäänud päranduseks Varssavi lepingu maade relvastusest) juured viivad veel tsaariVenemaale. Hinnates 122 mm suurtükke tuleb esmajoones meenutada haubitsat D-30 (2A18)
D-30 läkitab kild-fugassmürsu kaaluga 22 kilogrammi 15 300 meetri kaugusele. Tegu on väga hea tulemusega 122 mm kaliibriga veidi üle kolme tonni kaaluva haubitsa kohta. D-30 osutus hästi adapteeruvaks, selle viimast versiooni 2A18M võib tänu tehtud muudatustele pukseerida märksa kiiremini, samuti on relva hooldamine tehtud mugavamaks
Haubits D-30
Veel üks 122 mm haubits, mida võib praktiliselt kõikjal kohata, samuti vene päritolu. Konstruktsiooni osas traditsioonilisem M-1939 (M-30) Vaatamata sellele, et sel haubitsal on soliidselt aastaid turjal, ei plaani seegi relv lavalt lahkumist. Venemaal on ta ammugi tootmisest maha võetud, küll aga toodab seda Hiina firma Norinco nimetuse 122-mm Type 54-1.
Peale 122 mm haubitsate on veel välisuurtükk D-74, mis loodi 40-ndate lõpul alternatiiviks 130 mm suurtükile M-46. Aja jooksul on M-46 saanud rohkem tunnustust, kuid ka D-47 toodetakse märkimisväärsetes kogustes. Vene armee esimese ešeloni vägedes ta enam ei eksisteeri, kuid Hiina toodab neid markeeringuga Type 60 ja ekspordib Nigeeriasse, Kuubasse, Peruusse ja veel mõningatesse riikidesse.
152 mm.
152 mm kaliiber oli pikki aegu NSVL standardiks ning säilis sellisena ka Vene Föderatsioonis. Relvastuses olevad pukseeritavad näidised on loodud sellise arvestusega, et eelmise põlvkonna lafetti kasutatakse uue toru paigaldamiseks. Sellisest praktikast loobuti 152 mm suurtüki 2A36 loomisel, mis oli ette nähtud 130 mm M-46 asendamiseks. Tänasel päeval kasutatakse 2A36 küll SNG riikides, kuid väga piiratud kogustes. 2A36 põhiliseks erisuseks on pikk toru (49 kaliibrit), kaks ratast kummalgi suurtüki küljel, mis kannavad ligi 10 tonni raskust , aga ka võime saata 43 kilost mürsku 27 000 meetri taha. Aktiiv-reaktiiv mürsu kasutamisel küünib laskekaugus kuni 40 000 meetrini.
152 mm suurtükk 2A36
Kaasaegseid tendentse vene suurtükiväes esindab kõige paremini 152 mm suurtükk-haubits 2A65, mis on rohkem tuntud kui «МСТА-Б». See lafetil laialinihutatavate tugedega. traditsiooniline konstruktsioon loodi 80-ndate keskel. Laskekaugus 43,5 kg kild-fugassmürsuga on 24 700 meetrit, lahingukaal ligi seitse tonni. See on tunduvalt rohkem 152 mm haubitsa 2A61 kaalust, mis kaalub 4,35 tonni.
«МСТА-Б».
Samuti tasub märkida 152 mm suurtükki-haubits D-20, mida toodetakse Hiinas tähistusega Type 66. Konstruktorid, kes lõid neljakümnendate lõpul D-20, kasutasid lõppenud suure sõja kogemusi. Nimelt seetõttu kasutati D-20 paljusid lahingus kontrollitud lahendusi, eesmärgiga konstruktsiooni vastupidavuse tõstmine. Tänasel päeval on D-20 paljude riikide, Vietnamist Alžiirini, relvastuses.
152 mm suurtükki-haubits D-20
155 mm.
Põhiline üleminek väiksematelt kaliibritelt 155 mm peale algas 70-ndatel. Soov tulistada tulistada raskete mürskudega kaugemale viidi ellu 39 kaliibriliste torude juurutamisega. Seda kasutati ameeriklaste M198, briti-prantsuse-saksa-itaalia FH-70te, prantsuse Giat155 TR, hispaania Santa Barbara SB 155/39 (jäi prototüübi staadiumisse) ning rootslaste Bofors FH-77B (varasem FH-77 A vajas moona, mis ei ühtinud NATO standarditega) puhul. Umbkaudu samal ajal raputas hiina firma SRC, mille peakorter asus Belgias, tugevalt turgu, esitledes 45 kaliibrilise pikkusega toru ning ülivoolujoonelisi gaasigeneraatoriga mürske. Antud uuendused võimaldasid märgatavalt laskekaugust suurendada, kuni 40 000 meetrini 30 000 meetri asemel, mida võimaldas torupikkus 39 kaliibrit. Ilmnenud 45 kaliibrise toru eelised sundisid ka teisi firmasid end liigutama ning selle tulemusena said 45 kaliibrilised torud faktiliselt välisuurtükiväes standardiks Toru pikendamine potentsiaalsete tellijate soovi korral kuni 52 kaliibrini ning võimsamate laengute juurutamine avasid sedatüüpi relva kasutamiseks massiliselt uusi võimalusi. Haubits G5 oli üheks esimeseks pukseeritavaks suurtükimudeliks, mis sai endale 52 kaliibrise pikkusega toru. Suurtüki mudelinimeks sai G5-2000. Suurendatud kiirusega kauglaskemürskude(aktiiv-reaktiivmürskude ja gaasigeneraatorite kasutamise tehnoloogiate kombinatsioon) kasutamisel saavutatav laskekaugus on üle 53 000 meetri. G5-2000 kasutatakse digitaalset tulejuhtimis- ja hooldussüsteemi
G5-2000
Laia kasutuse on tänasel päeval saanud ka moderniseeritud vana ja teenekas ameerika 155 mm haubits M114. Olemasoleva 23 kaliibrilise toru asendamine 39 kaliibrilisega, samuti lafeti tugevdamine mitmetest kohtadest võimaldab selle “veterani” teenistusaega pikendada. Tuntav osa kaasaegsetest moderniseerimistest viiakse läbi kohalikul tasemel vastavaid tootjakomplekte kasutades
ameerika 155 mm haubits M114
Tuleviku moon
Suurtükiteadus vaatleb haubitsat kui maa-alade tulistamise relva. Sellele vaatamata eraldavad konstruktorid teadusliku uurimistöö ka katsekonstruktsioonide läbiviimisel suurt tähelepanu kahele arengusuunale. Esimene ja kõige tähtsam- mürsu lennutrajektoori korrigeerimine. Nõudlus selle järele sündis puhtalt vajadusest. Pikemate raudade, viskelaengutes efektiivsemate lõhkeainete ja uute mürskude(aktiiv-reaktiivsete või gaasigeneraatoritega) kasutamine viis laskekauguse märgatavale suurenemisele. Lennul korrigeeritava trajektooriga mürskudel on sealjuures õhu- või reatiivpidurdussüsteemid, mis lülitatakse sisse kas raadiosignaali abil(mida saadab trajektoorikontrolli radar) või mürsku paigaldatud GPS vastuvõtja. Põhiline idee seisneb selles, et saata mürsk kaugusele, mis veidi ületab kaugust sihtmärgini ning siis lennu kestel mürsku kergelt pidurdada ja korrigeerida selle trajektoori.
Teiseks suurtükisüsteemide arengu suunaks sai haubitsate muutmine tankitõrjerelvadeks. Läänes toodeti välja kaks süsteemi- Smart firmalt Giws ja Bonus, mille töötasid välja Giat ja Bofors. Mõlemad süsteemid töötavad ühesuguse põhimõtte järgi. Mürsk-konteiner kannab endas kahte alamürsku. Arvatava märgi kohal ettemääratud kõrgusel konteiner avaneb ja vabastab alamürsud. Need omakorda avavad assümmeetrilised aerodünaamilised juhtpinnad (Smardil kasutatakse langevarju, Bonusel aga väikseid metalltiivakesi), mis aeglustavad kukkumist ja annavad mürskudele pöörleva liikumise. Sel ajal kui alamürsud laskuvad, “vaatleb” tema sisemine radar maapinda vähenevat spiraali mööda. Niipea, kui vaatevälja satub objekt, mis vastab šablooni algoritmile, tulistatakse selle pihta lõhkepea. Nagu Smart, nii ka Bonus on juba lastud tootmisse ning ei nõua kasutamiseks mingeid muudatusi olemasolevate haubitsate konstruktsioonis.
Niisiis on võimalik pukseeritavate suurtükkide arengus jälgida kaht tendentsi Esimene puudutan massi vähendamist ja teine lasketäpsuse suurendamist. Kaal avaldab vahetut mõju relva operatiivsele transpordile, sealhulgas ka suurte vahemaade taha. Täpsuse suurendamine vähendab vajadust laskemoona järele. See omaorda aga vähendab koormust tagalateenistustele,ning tõstab suurtükiväe allüksuste laialipaigutamise kiirust tegutsemisel peajõududest kaugemal.
http://topwar.ru/1898-s-orudiem-na-pricepe.html
