"NLKP Keskkomitee, NSVL Ülemnõukogu Presiidium ning Ministrite Nõukogu teatavad sügava kurbusega, et 24 oktoobril 1960 aastal hukkus traagilises lennuõnnetuses Partei Keskkomitee liikmekandidaat, strateegiliste raketivägede ülemjuhataja marssal Nedelin, Mitrofan Ivanovitš"
Kõik selles teates vastas tõele peale ühe asjaolu- tegu ei olnud lennu- vaid raketikatastroofiga.
50-ndate lõpul paigutqas USA lahinguvalvesse paarkümmend kontinentidevahelist ballistilist raketti. Nõukogude traketid USA territooriumini lennata ei suutnud. Väljatöötatav rakett R-16 pidi selle probleemi lahendama.
Keskkomitee pressis raketiloojatele täie tempoga peale- edukat starti oodati revolutsiooni aastapäevaks- 1960nda aasta 7 novembriks. Suures osas "tänu" sellele pressingule saadeti rakett tehasest minema puudustega. 21 oktoobril algasid stardieelsed ettevalmistused. Kahe päeva pärast rakett tangiti ning hakati stardiks valmistuma, kuid siis avastati kütuseleke. Tangitud olekus võis R-16 seista vaid kuni 24 tundi- tihendite kummidetailid polnud suutelised kauem toimima. Start määrati 24 oktoobriks...
24 oktoobril kell 18.45 kohaliku aja järgi, kui oli juba välja kuulutatud 30 minutiline valmisolek, toimus stardikohas veel raketi kontroll. Peale personali, kes teostas hädavajalikke töid, asusid stardiplatvormil ka paljud kõrvalised isikud- riikliku komisjoni liikmed, sõjaväe- ja tsiviilspetsialistid. Riikliku komisjoni esimees Nedelin istus raketi kõrval toolil.
Kontroll jätkus. Äkki kostusid raketi sisemusest löögid. Seejärel paiskus teise astme mootori düüsist tuleleek. Loetud sekundite jooksul haaras tulemöll raketi ja stardikonstruktsioonid. Meetritekõrgune rakett murdus pooleks ja kukkus stardiplatsile. Tulest haaratud inimesed väänlesid valust ja surid piinades automaatkaamerate kiretute objektiivide all, mis oleksid pidanud jäädvustama raketi eduka stardi. Siderühma komandör vanemleitnant Maslov meenutab:
"Mööda betooni libisev leek haaras mind endasse. Ma põlesin, peas vilksatas mõte- kõik on läbi. Aga miski alateadvuses sundis- Jookse!!! Jooksingi, üleni põledes, viskusin liivale ja rullusin mööda seda...Teadvusele tulin järgmisel päeval hospidalis"
Erupolkovnik, tehniliste teaduste doktor Viktor Afanasjevitš Rubtsov:
"...Tegelesin telemeetriliste andmete kogumise ja töötlemisega....Nagu ette nähtud, suundusin 45 minutilise valmisoleku väljakuulutamisel stardiplatsilt oma mõõteriistade juurde, mis asusid stardist ligi kilomeetri kaugusel. Aknast oli valgustatud kaunis taevasse pürgiv sigarikujuline rakett hästi näha. Aeg-ajalt mõõteriistadelt pilku aknasse heites ootasin starti. Oleks vale öelda, et olin edus absoluutselt veendunud. Põhjuseid selleks oli mitmeid. Hruštšov kiirustas, lähenes järjekordne Oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Oma rolli mängis ka kahe poliitilise süsteemi vastasseis. Noh, üldiselt- puudused olid. Aga väga suur soov oli jõuda liidrikohale selles relvastusliigis.
Loomulikult oli enne starti kogu tähelepanu mõõteriistadel. Äkki kuulsin tuhmi plaksatust. Pilk aknasse- näen, et rakett on pooleks murdunud ja ülemine osa on juba maapinnaga paralleelselt. Nelja sekundi jooksul selline efekt- (asusin kilomeetri kaugusel stardiplatsist, heli kiirus on 330 km/h). Algas tõeline põrgu. Plahvatused, meeletu müra, tuleleegid. Ja kõik see absoluutselt musta taeva foonil.
Istusin kui halvatud. Plahvatused järgnesid üksteisele, pilt vaheldus pidevalt. Äkki hakkasid üldisest tulepõrgust eralduma väikesed sädemekesed. . Süda tardus. Mõistsin- need on laiali jooksvad põlevad inimesed..."
Tulepõrgu.
Niipea kui tuli veidi vaikis, alustasid tööd päästeteenistused. Pilt, mis neile avanes, oli õõvastav. Kõikjal söestunud laibad, äratundmatuseni moondunud. Päästjate keskel jooksis mingi ametnik spetsväeosast, ning nõudis valveohvitseri püstoliga ähvardades talt vastust marssal Nedelini asukohast.
Õhtul läks Moskvasse telegramm: "Inimohvreid on sada või rohkem inimest. Peamarssal asus katsetusplatsil. Teda otsitakse praegu". Telegrammi allkirjastas katsetuste tehniline juht ja peakonstruktor Mihail Jangel. Ise ta kannatada ei saanud- mõni minut enne juhtunut oli ta suundunud suitsunurka. Vähemalt niimoodi vastas ta Hruštšovi küsimusele: "Aga miks teie ellu jäite?"
Hiljem leiti tuhahunnikust tükk marssalikuue kangast ja deputaadimärk. Peale Nedelini hukkus katastroofis 57 sõjaväelast ja 17 kaitsetööstuse esindajat. Novembris ja detsembris suri põletuste ja mürgituste tulemusena veel 11 inimest.
Uurimiskomisjoni juhendas Leonid Brežnev, kes kohe algul kuulutas ekspertidele: "Karistama me kedagi ei hakka, kõik süüdlased on oma karistuse juba kätte saanud."
Põhimõtteliselt oli tegu õige otsusega. Kõik katastroofi vahetud süüdlased hukkusid, juhuslikult ellu jäänuid karistada oleks olnud ebahumaanne. Nende hulgast otsustati moodustada tehniline komisjon, mida juhtis kaitsetehnika riikliku komisjoni esimees Konstantin Nikolajevitš Rudnev.
Järgmisel päeval kandis ta ette avarii põhjustest. Hoolikalt ja järjekindlalt analüüsiti kõiki ebakohti ja stardi ettevalmistuse käigus tekkinud tõrkeid. Peale Brežnevi olid kohal ka Keskkomitee osakonnajuhataja Serbin ja kaitseministri asetäitja NSVL marssal Gretško. Kõigi asjaolude uurimine näitas, et kui üldse võis kedagi süüdistada, siis mitte Jangelit, vaid pigem juhtimissüsteemide konstruktorit Konoplevi ja esmajärjekorras operaatorit, kes ei täitnud lennueelse kontrolli instruktsiooni. Riiklik komisjon tuvastas- avarii juhtus ohutustehnika reeglite jämeidama rikkumise tõttu. Ja vastupidiselt tervele mõistusele, käskis marssal, ignoreerides spetsialistide arvamust, kõrvaldada rikked automaatikasüsteemis otse tangitud raketil.
Komisjoni kokkuvõttes öeldakse, et raketi stardiks ette valmistamine toimus mootori kütusega täidetud käivitussüsteemi ning sisselülitatud elektrisüsteemidega, mis oli kategooriliselt keelatud- ohutum oleks püssirohuvaadis suitsetamine. Resultaadina toimus teise astme mootori enneaegne käivitus, mis oma tuleleegiga põletas läbi esimese astme paagi seina. Seejärel purunes teise astme kütusepaak.
Tihti küsitakse- kes nimeliselt on süüdi õnnetuses. Ühest vastust anda on raske, sest põhjuseks polnud vaid möödapanekud raketi konstruktsioonis ja ohutustehnikast möödavaatamises, vaid ka Moskva surves. Teada on, et seda tüüpi raketi viimistlemiseks vajati hiljem veel nelja kuud pingelist tööd. Tundub, et komisjoni tegelikuks ülesandeks ei olnud mitte niivõrd katastroofipõhjuste uurimine, vaid kõigi sellega seotud materjalide salastamine. Näo säilitamiseks. Kuni selleni, et kõigist kinooperaator Valentin Anohini filmilintidelt lõigati välja ja hävitati kõik suured plaanid põlenud kehadest. Ja tragöödia lakkas olemast. Ka see lõigati aastakümneteks ametlikust ajaloost välja.
Raketi R-16 edukas start toimus alles 1961 aasta 2. veebruaril. Peale inimlike tragöödiate tõi see nõukogude kosmonautika ajaloo suurim katastroof kaasa veel ühe tagajärje- raketi start esimese inimesega pardal lükati edasi. Algselt planeeriti starti 1960 aasta detsembrisse.
Kaks päeva pärast raketi plahvatamist helistas Hruštšov Sergei Koroljovile ja küsis:
"Mida Jangeliga teha?". Koroljovi jaoks oli ilmselt tegi omaenda aususe prooviga. Konstruktor vastas:
"See oleks võinud juhtuda ka minuga või ükskõik millise peakonstruktoriga." Aga tundub, et sõnadel on komme materialiseeruda...
Täpselt kolme aasta pärast, 1964 aasta 24 oktoobril, toimus Baikonuril uus katastroof. Sedapuhku Koroljevi lapsukesega- ballistilise raketi R-9A-ga. Hukkus 8 inimest. Juhtus see kõik täpselt samal päeval Nedelini katastroofiga- 24 oktoobril. Saatuslik kokkulangevus? Aga Baikonuril nendesse ei usuta ja 24 oktoobril enam starte ei toimunud. Mitte kordagi viimase 45 aasta jooksul.
1999 aastal autasustas president katsetustest osavõtjaid. Neid, kes elavad tänasel päeval Venemaal. Ja ka neid, kes on Venemaa territooriumile maetud. Need aga, kes elavad Ukrainas ja kes puhkavad Ukraina mullas, jäeti autasudest ilma. Nad unustati.
Stardiväljakul No. 71 väeosa 14332 territooriumil püstitati 60-ndatel ausammas kaheksa hukkunud katsetaja nimega.
24 oktoobril 1998 aastal toimus stardiväljakul No.70 šahtistardiseadme juures, kus tragöödia toimus, memoriaaltahvli avamine, aga 2001 aasta 10 juulil avati 8-nda katsevalitsuse ülema polkovnik Grintševi initsiatiivil väeosa 44108 territooriumil uus mälestussammas. Raketivägede ülemjuhataja käskirjaga on 24 oktoober kuulutatud hukkunud sõjaväelaste mälestuspäevaks.
http://topwar.ru/2021-gagarin-mog-polet ... 960-g.html
http://nnm.ru/blogs/horror1017/tragediy ... atastrofa/
http://topwar.ru/1882-ad-vmesto-starta.html
