nimega seostuvad enamuse jaoks kindlasti kerged hävituslennukid Me-109 ja rasked kahekohalised rasked hävitajad- "Zerstörerid" Me-110. Samuti seostatakse tema nime ühe esimese reaktiivhävitaja Me-262 loomisega. Palju vähem on aga teada asjaolu, et sellesama mehe juhitud konstrueerimisbüroo töötas välja ka sakslaste neljamootorilise “lendava kindluse” Me-264 ning seitsmeliikmelise meeskonnaga luurelennuki Me-261 Adolfine
Me 264- ülisuure tagavuskaugusega luure- ja pommituslennuk.
Me-264, saksa “lendava kindluse” väljatöötamine algas indeksi P.1016 all juba enne sõda. 1937 aastal asus firma Messerschmitt RLM-i (Reichsluftfahrtministerium- Õhusõiduministeerium) tellimusel looma neljamootorilist rekordlennukit lennukaugusega ligi 20 000 km mida saaks vajaduse korral kasutada ka luurelennukina. Seoses Teise Maailmasõja algusega uputati firma üle töödega Me-109 ja Me-110 osas, ning ministeeriumi nõudel peatati tööd kaugluurajate projekteerimiseks. Pärast "Amerikapommitaja” programmi algust taastati lennuki kallal käinud tööd, pidades sedapuhku silmas juba uusi tehnilisi nõudmisi. Projekti, mille koodnimetuseks oli “Ameerikapommitaja- Amerikabomber” pakuti välja järgmisi lahendusi:
Blohm und Voss pakkusid välja mudeli BV P.184
ja BV-250
Focke-Wulf mudeli Fw-300
Junkers mudeli JU-290
ning Messerschmitt mudelid Me-264 ja Li P.08, kusjuures vaid BV P. 184 ja Li P.08 olid uued originaalsed projektid, ülejäänute näol oli tegu eelnevate projektide töötlusega. Uued projektid sõeluti halastamatult välja- ministeerium arvas põhjendatult, et moderniseerimine läheb odavamaks ning võtab vähem aega. Nii saigi P.1016 nimetuse all Me-264 uue eluõiguse. 1941 aasta märtsis andis RLM Messerschmiti firmale ametliku tellimuse töötada välja ülisuure tagavuskaugusega lennuk, millel oleks ligi kahetonnine kandevõime ja 15 000 km lennukaugus ning mis oleks suuteline sooritama lende USA territooriumi kohale, et seal heita linnade kohal alla näiteks propagandistlikke lendlehti. RLM, mida toona juhatas veel Ernst Udet, tellis kolm katseeksemplari ja seeria kolmekümnest lennukist. Tööd katselennukite kallal algasid Ulmi lähedal 1941 aastal.
Ühendriigid polnud veel ametlikult sõtta astunud, kuid osutasid "neutraalse" riigina Inglismaale suurt abi, varustades saareriiki erineva relvastusega. (nii näiteks anti Inglismaale ligi 50 sõjalaeva). Ametlik sõjakuulutus Saksamaale toimus 1941 aasta detsembris.
Me-264 VI Junkers Jumo 109-211 mootoritega
Me 264 läbilõige.
Paraku aga lõplikku tellimust seeriale ei järgnenud. Peale Udeti hukku jahtus RLM huvi projekti vastu märgatavalt. Tööd jätkusid, kuid ilma igasuguse tagantkiirustamise ja lisapersonalita. Isegi head arvestuslikud lennuandmed, mille kohaselt oleks lennuk leidnud kasutamist kaugluurajana või suure lennukaugusega pommitajana(nagu seda nägi ette Messerschmitt), ei suutnud RLM huvi õhutada.1942 aasta lõpul oli siiski valmis esimene eksemplar Me-264-V1 ning sooritas lennu detsembris. Projekti kohaselt pidi lennuk suutma kanda 1800 kilost pommilaadungit New Yorgini. Rünnak oli mõeldud sooritada hävitajatele kättesamatust kõrgusest ning õhutakistuse ning kaalu vähendamiseks polnud ette nähtud ka kaitserelvastust.. Oma suhteliselt lahjade mootorite juures näitas lennuk häid lennuomadusi. Edasised lennukatsetused kinnitasid arvutuslikke lennuandmeid ning andsid tõuke lennuki edasiseks arendamiseks.
Toona nõudiski RLM lisada kaitserelvastust, paigaldada kuus mootorit ning suurendada pommikaalu. Kuuemootoriline variant sai tähistuseks Me-264B,
kuid…nii kummaline kui see ka pole, eelistati Ju-390, mis omas konstruktsiooniliselt suurt sarnasust juba väljalastava Ju-290ga. Projekt jäigi paberile.
Samal ajal soovitati Messerschmittil teha teine ja kolmas katsemasin ümber mereväeluurajatele, kuid moderniseerimise parameetrid väljastati alles 1943 aasta märtsis, mis pidurdas Me-264-V2 valmimist. Vastavalt neile nõudmistele pidi lennukile paigaldatama mootorid BMW-801D võimsusega 1440/1700 hj, suurendatama tiivaulatust 43 meetrini ja tugevdatama masina soomustatust. 1943 aasta sügiseks oli lennuk valmis, et hukkuda liitlaste pommirünnaku all, jõudmata startida…
Töösse võeti “lendava kindluse” projekti raames veel üks prototüüp- Me-264 –V3. Meeskonda suurendati 8 inimeseni, kaitserelvastus koosnes neljast 13 mm kuulipildujast MG-131 ja kahest 20 mm suurtükist MG-151, mis paiknesid esimeses MG-131) ja tagumises(MG-151) kerepealses tornis. Üks MG-131 paiknes ka kabiini klaasosas ja kaks kuulipildujat kere külgedel. Kere alaosast väljaulatuvas sektsioonis paiknes veel üks MG-151. Pommisektsiooni tagaossa monteeriti kolm automaatkaamerat Rb 50/30 ning pommikaalu suurendati 2000 kilogrammini. Stardiks ülekoormatuna planeeriti kasutada põhiteliku külge kinnitatavaid täiendavaid eraldatavaid rattaid
ning kuut stardikiirendit, igaüks veojõuga 1000 kg.
Mida siis kujutas endast saksa “lendava kindluse” konstruktsioon. Tegu oli aerodünaamiliselt puhta neljamootorilise ülatiibadega ning väga pika tiivaga - 40,65 m- lennukiga. Kere oli ovaalse kujuga monokok ning koosnes kolmest seksioonist. Ninaosa oli ohtra klaaspinnaga
Keskosa koosnes pommisektsioonist, mille peal oli võimalus liikuda, meeskonna puhkesektsioon, läbikäik lennuki sabaossa. Sabaosas asus vaatleja töökoht. Ühelonžeroniline tiib omas esiservas küllaltki suurt noolsust ja sirget tagaserva. Kogu tiiva tagaosa oli kaetud eleroonide ja tagatiibadega. Kolme toetuspunktiga üherattaline telik tõmmati sisse kere küljele,
ninaratas pöördus sealjuures ruumi kokkuhoiu huvides 90 kraadi ning paiknes kabiini põranda all.
Praktiliselt kogu ülejäänud tiiva sisemuse võtsid protekteeritud kütusepaagid üldmahutavusega 13 800 liitrit ning veel 5800 liitrit protekteerimata paakides.
Peale ninaosas paikneva kabiini oli veel teine- tiiva taga, mis oli esimesega ühendatud pommisektsiooni kohal paikneva tunneli kaudu. Suurema mugavuse huvides oli lennukis puhkesektsioon magamiskohtade ja köögiga. Esialgses variandis oli meeskonnaliikmeid viis.
Projekti edasise arengu käigus nähti ette võimalust koos kuue kolbmootoriga ka turboreaktiivmootorite BMW 109-018 kasutamist. Ning ka nelja Jumo 004C tüüpi reaktiivmootoriga mudelit. Paraku tegi sõja lõpp nendes plaanides oma korrektiivid.
Me-264 V-1, millele paigaldati mootorid BMW-801G-2, valmistati ette 1944 aasta suveks, et viia füürer Jaapanisse. Ülelendu segas paraku juulikuus toimunud atendaadikatse. Teise versiooni kohaselt sai Me-264 olemasolu laiemalt teatavaks just seetõttu, et tundmatu saksa raadiojaam edastas teate, mille kohaselt olla Me-264 ette valmistatud mässuliste kindralite võidu puhul toimetama füürerit Jaapanisse. Programmi lõppedes anti ainus säilinud katsemasin üle saksa firmale “Ozenmachinen Gmbh” auruturbiinide lennukatsetusteks. Turbiin pidi arendama võimsust 6000 hj 6000 pöörde juures minutis ning panema pöörlema 5,3 meetrise propelleri 400-500 pöördega. Mootor pidi töötama söetolmu ning bensiini seguga(65% söetolmu ning 35% bensiini). Paraku jäi ka see lennuk enne katsetuste alustamist liitlaste pommirünnaku alla.
Paar sõna ka mehest, kes õpetas lendama kõik Messerschmitti lennukid- Karl Bauerist. Sündis ta 1913 aasta 13 novembril Laichingenis Baden-Württembergi lähedal. 1930 aastal sooritab ta peale koolitust ja eksameid esimese lennu plaaneril. Koos oma sõbra Wolf Hirthiga kuulus ta selle spordiala pioneeride hulka. 1936 aastast oli Göttingenis asuva aerodünaamika eksperimentaalinstituudi insener. 1940 aastast Augsburgis paikneva ettevõtte Messerschmitt AG insener-konstruktor ja katselendur. Osales aktiivselt laiakerelise transpordilennuki Me-223”Gigant” väljatöötamisel. 1942 aastast Messerschmitti firma lennukatsetuste teenistuse juht. Sooritas katselende suure tegevusulatusega luurajaga Me-261 ja kaugpommitajaga Me-264. 1945 aastal suundub peale sõja lõppu USA-sse, vastutab firma “Vought” lennukatsetuste juhtivinsenerina lennukikandjatel baseeruvate pommitajate katsetuste eest. 1963 aastal sureb USAs 50 aasta vanusena.
Karl Bauer õpetas lendama ka Me-264.
http://www.nexusboard.net/sitemap/6365/ ... r-t239445/
http://www.luft46.com/prototyp/me264.html
http://www.airwar.ru/enc/bww2/me264.html
http://topwar.ru/2101-messershmitt-me-2 ... shhik.html